ei tea, ma olen niigi õnnelik,“ vastas Nadka ja naeratas viisakalt. Talle tundus, et nii peaks vastama. Oli ju täiesti loomulik, et sellist elu elades tuleb olla õnnelik. Nadka tajus, et tema ümber on põnev ja võimalusi täis maailm, aga tema ei oska seda kuidagi ära kasutada ega sellest rõõmu tunda. Võib-olla ta lihtsalt ei osanud õnnelik olla? Täpselt samuti, nagu omal ajal ei osanud õieti häbi tunda? Südamepõhjas oli õnnetunde asemel kerge kripeldus – kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis ei saa see ju olla tõsi? Või vähemalt mitte igavene.
„Aga mees, lapsed – kas sa selle peale pole mõelnud?“ jätkas Valja unistuste teemal.
„Vanaema arvas, et kui kolhoosi tööle saan, siis saan ka mehe,“ ütles Nadka.
„Ja senikaua hoidis ta sind kodus kinni?“ üllatus Valja.
Nadka kehitas õlgu. Ta ei osanud selle peale midagi öelda. Vanaema ei hoidnud teda kinni, aga selge oli ka, et tal õhtuti väljas käimine ei tulnud kõne allagi.
„Mis, süütu oled või?“ sekkus ka Viktor vestlusse.
„Muidugi,“ vastas Nadka peaaegu pahaselt.
„Su emmeke on tüdruku nässu keeranud,“ ütles Viktor Valjale. „Vaata, mis tüdrukust saanud on! Nagu elav surnu.“
„Mis sa siis kohe niimoodi ütled,“ manitses Valja ja naeratas Nadkale. „Ma olen kindel, et varsti sa harjud siin ära ja leiad endale häid tuttavaid.“
Nadka noogutas. Tädi uskus temasse! Nüüd tuli teha nii, et ta ei pettuks.
Valja pakkus Viktorile välja mitu tuttavat perekonda, kel Nadkavanuseid lapsi – et kui järgmine kord külla minna, võtaks Nadka kaasa? Aga Viktor laitis kõik ettepanekud maha: kellel oli laps kodust välja kolinud, kellel selline, kes poleks ilmselt viitsinud Nadkaga suhelda, kellel selline, keda poleks ise oma lähiringi soovinud.
Töö juures hakkas Nadka otsima nende tüdrukute seltsi, kes teistest kenamad, uhkemad ja lärmakamad. Neil oli põnev eraelu, moekad riided ja silmad värvitud – nendega sõbrustades saaks kindlasti mehele, mõtles Nadka. Tüdrukuid Nadka vaikne seltskond ei seganud, tema üllatunud pilgust said nende jutud hoopis hoogu juurde.
Kord nägi Valja, kes sama tehase kontoris töötas, Nadkat koos värvitud tüdrukutega. Nadkal oli hea meel: nüüd nägi tädi, et tal on sõpru!
„Pead sa siis ka nende kõige litsakamatega sõbrustama,“ pahandas Valja õhtul. Nadkal oli häbi. Et ta ka ise selle peale ei tulnud! Seda, et tüdrukuid on igasuguseid ja kõigiga suhelda ei tohi, teadis ta ammu. Ta oli lasknud end pimestada asjaolul, et siinsed litsikesed nägid välja viisakamad kui Venemaal! Edaspidi hoidis Nadka tagasihoidlikumate tüdrukute ligi. Üks neist, Anja, sai peagi tema sõbrannaks. Koos väljaminekust siiski asja ei saanud: Anja hooldas oma haiget vanatädi ning õhtuti väljas ei käinud.
Ühel hommikul jäi Valja pisut kauemaks postkastist ajalehte tooma. Viktor arvas juba, et ehk on lift jälle katki, aga siis astus Valja tuppa. Ulatas ajalehe Viktorile, nagu tavaliselt, aga ise oli äraseletatud näoga.
„Nüüd paneme su mehele!“ teatas ta Nadkale, kes oli selleks ajaks juba mitu kuud 18-aastane olnud. Õhinal rääkis Valja, et oli kohanud uut naabrit – vallalist ohvitseri.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
