2a01dav5414w9fadg8f200b40fe13.jpg" alt="cover"/>
Toimetanud Helen Kõrgesaar Kujundanud Tuuli Aule © Eha Veem © Tänapäev, 2018 ISBN 978-9949-85-360-1 ISBN 978-9949-85-409-7 (epub) www. tnp.ee Trükitud AS Pakett trükikojas Kõik sündmused, kohad ja tegelased on välja mõeldud ning sündmused, mis toimuvad Eestimaa tuntud paikades, ei ole tegelikult seal aset leidnud. Autor
1. PEATÜKK
Kell oli kolmveerand kümme, kui Emma, Elle ja Maret Sepa kämpingusse jõudsid. Pannud rattad värava kõrval seisva väikese registraatorimajakese juurde rattahoidlasse, vaatasid nad Katrini järele ringi. Just Katrin, Sepa kämpingu perenaine, oli süüdi selles, et nad täna siin olid. Pühapäeval, 28. juunil kell kümme pidi kämpingus algama terve nädala vältav stressist vabanemise kursus.
Paar nädalat tagasi oli Katrin Emmale helistanud ja pakkunud talle võimalust laagrisse tulla. Nimelt olid laagri korraldajad lubanud kämpingu pererahval, keda oli kokku neli inimest, nende tegevustest soovi korral osa võtta. Katrini abikaasa ja kaks teismelist poega ei tahtnud säärasest kursusest kuuldagi, pidades seda mingiks järjekordseks naiste kapriisiks. Kuna Katrinil oli luba peale enda veel kolm inimest kaasa tuua, pakkuski ta Emmale kui vanale kolleegile seda võimalust. Katrin oli Parmoja põhikooli inglise keele õpetaja, Emma aga õpetas veel mõni aasta tagasi seal matemaatikat. Emma kutsus omakorda kaasa õed Lilleväljad, Elle ja Mareti, kes tundsid igasuguste kursuste vastu alati suurt huvi. Nii olidki nad nüüd kolmekesi kohal, täis põnevust ja entusiasmi.
Osa nende tulevasi kursusekaaslasi oli juba väikese laululava ees pinkidel istet võtnud. Et Katrin naistele esialgu silma ei puutunud, suundusid nemadki sinna ja võtsid pinkidel kohad sisse. Nende taga, viimasel pingil istusid kaks 16–17-aastast tütarlast, kes, peadpidi koos, oma mobiile näppisid ja aeg-ajalt naeru kihistasid. Paar rida neist eespool moodustasid paarid kaks keskealist trullakat lillelistes kleitides naist, päikeseprillid ees ja kirjud suvemütsid peas, noormees ja neiu, kes teineteisel õrnalt ümbert kinni hoidsid, ja kaks arvata kahekümnendates aastates naisterahvast, kellest üks paistis olevat sportlikuma kehaehitusega, isegi atleetlik, ja teine saledamat tüüpi. Laagrisse oli palutud tulla kahekaupa, et keegi ei tunneks ennast üksikuna. Emma paariliseks pidi olema Katrin.
Kümme värvilist puidust kämpingumajakest seisid ilusas sirges rivis veidi eemal metsaservas, nende keskel asetses suurem, niinimetatud peamaja söögitoa, kööginurga, duširuumide ja tualettidega. Ühe lilla majakese uks avanes ning sealt astusid välja kurvikas viiekümnele liginev kena blondi poisipeaga naine ja keskmist kasvu väikese õllekõhuga turd mees. Emma ei uskunud oma silmi, kui tundis mehes ära uurija Terase, kellega tal eelmisel aastal oli juhtumisi au olnud Parmojal tutvuda. Jaak Teras oli nimelt Emma naabrimehe Rolf Veinmanni poja, samuti pealinnas uurija ametit pidava Veiko sõber.
Ka uurija Teras oli Emmat märganud ja naeratas talle sõbralikult nagu vanale tuttavale.
„No vaata, kui kena!” tervitas ta Emmat kättpidi. „Teie ka siin, proua Born.”
„Emma,” tuletas Emma uurijale meelde.
„Sobib. Ja minule võiks ka edaspidi Jaak öelda. Saage tuttavaks, minu naine Helen.” Naised vahetasid käepigistuse ja Emma tutvustas omakorda õdesid Lillevälju, kes juba uudishimulikult Emma tuttavaid piidlesid.
Pikemalt ei olnud neil aega mõtteid vahetama jääda, sest peamaja poolt lähenes neljane seltskond: liibuvas spordidressis heleda hobusesabaga sale noor naine, pakk pabereid käes ja punutud märss üle õla, koos lühikesi pükse ja päikeseprille kandva päevitunud noormehega ning nende kannul teine paarike, laiaäärelise õlgkübara ja heledas õlapaeltega suvekleidis kõrgi hoiakuga arvata neljakümnendates daam, keda toetas käsivarrest kümmekond aastat noorem turske kiilaspäine mees. Esimene paar astus reipal sammul laululava ette, teine leidis endale istumispaiga kolmandas pingireas.
„Tere kõigile!” tervitas hobusesabaga näitsik rõõmsalt ja tõstis oma kandamid lavanurgale. „Nagu ma näen, on meie väike sõbralik seltskond koos. Väga tore! Ainult kämpingu perenaist ei ole veel näha, aga vahest on tal siis tegemist. Minu nimi on Evelyn Loorits ja siin minu kõrval on meie joogaõpetaja Taavi. Meie siiras soov on pakkuda teile nende seitsme päeva jooksul huvitavaid tegevusi ja õpetada erinevaid tehnikaid, kuidas stressist vabaneda, et laagrist lahkudes oleksite kõik rõõmsad ja reipad ning valmis uuteks väljakutseteks. Et me kohe üksteisega veidi tuttavamaks saaksime, tulge, palun, paarikaupa siia, võtke endale nimesildid ja tutvustage ennast paari sõnaga.” Karpi siltidega käes hoides jäi Evelyn ootama, kes esimeste julgetena ette astuvad. Väikese kõhkluse ja omavahelise läbirääkimise järel tõusis pingilt noorte naiste paar.
„Minu nimi on Kristi. Olen taksojuht ja tulen Tallinnast,” esitles sportlikum tüüp end julgelt. Rahva hulgast kostis heakskiidupominat ja paar käteplaksu, mille autorina tuvastas Emma oma üllatuseks uurija Jaagu.
„Mina olen Liina ja olen tavaline kontorirott. Ka Tallinnast,” tutvustas end tema paariline ujedalt naeratades. Jaak lõi kätega jälle paar plaksu ja nüüd reageerisid juba teisedki sellele entusiastlikuma käteplaginaga. Naised kummardasid ja suundusid, nimesildid käes, oma kohtadele.
Esimesed julged olid oma lühikese etteaste teinud ja järgmistel oli juba lihtsam nende eeskuju järgida. Kristi ja Liina ei olnud jõudnud veel istetki võtta, kui noormehest ja neiust koosnev paarike juba ette kiirustas. Valinud endile karbist sobivad nimed ja kinnitanud need rinda, võttis meesterahvas sõna mõlema eest. Ta andis naerulsui teada, et on alles mõne kuu abielus olnud, et tema nimi on Paul ja naise oma Mirjam, perekonnanimi Peterson. Elasid nad Ida-Virumaal Vestra külas ja töötasid ühes suures puiduettevõttes. Laagrisse tulid puhkama ja suve nautima.
Vastne abielupaar sai juba päris tormilise aplausi osaliseks. Mirjam punastas seepeale armsasti ja lipsas abikaasa ees kähku oma kohale. Järgmisena astus ette paar trullakaid naisi, Leila ja Tiia. Enda tutvustamiseks lisasid nad napisõnaliselt, et tulevad Põltsamaalt ja töötavad lastega. Järg jõudis uurija Terase ja tema abikaasa kätte, kes piirdusid veelgi napisõnalisema tutvustusega, nimetades endid pelgalt riigiametnikeks. Oma elukohta ei pidanud nad vajalikuks täpsustada.
Et Emma paariline Katrin ei olnud veel välja ilmunud, läksid õed Lilleväljad seelikute lehvides lava ette, kinnitasid oma nimesildid pluuside külge ja tutvustasid end pensionäridest kunstnikena, mida kuuldes tegi Evelyn neile kohe ettepaneku kunstiteraapia tunnis, mis neil ülejärgmisel päeval kavas pidi olema, kaaskursuslastele maalimisel abiks olla. Õed Lilleväljad olid rõõmuga nõus ühiseks hüvanguks oma panust andma. Emma valmistus õdedele tugevalt aplodeerima, kui äkki keegi hingeldust tagasi hoides tema kõrvale pingile potsatas.
„Jestas, Katrin, kus sa olid? Siin käib tutvustamisvoor,” sosistas Emma, kui nägi, kes lõpuks kohale oli jõudnud.
„Tean, tean,” sosistas Katrin vastu. „Olin peamajas, seal oli äravoolutorus mingi ummistus. Pidin selle ruttu likvideerima, muidu oleksite pidanud kõik niikaua metsa all käima, kui Koit õhtul koju jõuab. Kas ongi meie kord?” Emma noogutas ning Lillevälju ära ootamata tõusid nad püsti ja ruttasid lava ette. Nende tutvustus käis kiiresti: Katrin andis teada, et on kämpingu perenaine, ja palus alati tema poole pöörduda, kui peaks mingeid probleeme üles kerkima, Emma pidas vajalikuks mainida, et on Parmoja kohalik elanik, endine õpetaja ja praegune pensionär.
Tutvustamata oli veel kaks paari: teismelised tütarlapsed tagareas ja kübaraga daam oma saatjaga. Viimane astuski nüüd ette. Naine ütles enda nimeks Rita ja mehe nimeks Steni, et ta on tulnud Ameerikast kodumaale käima ja Evelyn kutsunud teda koos sõbraga – mispeale too ainult tagasihoidlikult naeratas – oma laagrisse. Ta lisas naljatades, et stressi ei tea ta endal just olevat ja seepärast ei ole ka kindel, kas nad laagri lõpuni vastu peavad.
Viimastena sammusid tihedalt teineteise kõrval lava ette lühikestes pükstes ja liibuvates varrukateta särkides neiud. Kõvasti meigitud tumedajuukselise tütarlapse
