ta võib olla küll,” venitas Emma, „aga kas selles on midagi kriminaalset, et Teras peaks tal lausa silma peal hoidma?”
„Mnjah, sul on õigus. Midagi kriminaalset siin tõesti ei ole. See on inimese oma asi, kelleks või milleks ta ennast peab. Tõsi küll, vanasti jõudsid sellised inimesed sageli minu juurde.”
Edasi tutvustas Emma Rolfile kaht suvemütsiga naisterahvast, kes olid oma tutvustuses maininud, et töötavad lastega. Ühe nimeks mäletas Emma öelda Leila ja teise omaks Tiia, kuid kumb oli kumb, seda ta enam ei mäletanud.
„Millegipärast jäi mulle mulje, et nad tunnevad neid noori tüdrukuid. Tead küll, sellised vilksamisi pilgud ja selline asi. Tüdrukud aga ignoreerisid neid demonstratiivselt, kadusid kohe oma majja, kui väikenegi paus tekkis. Kuid võib-olla ma kujutan seda endale lihtsalt ette nüüd, kui sa mu hinge kahtluseussi külvasid,” ohkas Emma naerdes.
Telefon helises. Helistajaks oli Elle. Maret olevat unustanud öelda, et nad olid näinud lõunasöögil kuulutust õhtul toimuva kontserdi kohta. Esinema pidid tulema tuntud lauljad Sandra ja Margus. Kaarel, Pepe baari omanik, oli laagrirahva õhtuks tagasi kutsunud ja õed Lilleväljad kavatsesid minna, nagu ka suurem osa laagriseltskonnast. Õhtuks kavandatud tutvumisõhtu grillipeoga lükati järgmisele päevale. Ka Saima tulevat, nii et Emma ja Rolf võiksid oma vanad kondid samuti kodust välja ajada ja rahva sekka tulla, arvas Elle. Kui tihti Parmojale ikka kuulsaid lauljaid satub.
Emma andis kogu jutu midagi ilustamata Rolfile edasi.
„Ah, et vanad kondid,” naeris Rolf. „No Pepe baari jaksavad need vanad kondid ikka minna. Paar sammu ümber nurga. Mis sa arvad, Emma?”
Emma arvas, et võiks muidugi minna. Tants tantsuks, aga Sandra ja Margus laulavad kenasti ja Ellel oli õigus – häid lauljaid sattus Parmojale haruharva. Keegi ei keelanud muidugi sõita Uuskülla või koguni maakonnakeskusesse teatrisse või kontserti kuulama, omal ajal sai seda Kallega ka tehtud, kuid viimastel aastatel piirdus Emma sellega, mida telerist pakuti. Polnud nagu kellegagi minna ja ega polnud tahtmistki. Emma pani selle ohates vanaduse arvele.
Seega oli asi otsustatud ja nad läksid pildi uurimisega edasi. Järg oli jõudnud Ameerikast koju tulnud proua ja tema sõbra kätte. Nende kohta võis muidugi igasuguseid kahtlusi konstrueerida ja nende jälgimiseks või hoopis turvamiseks võis Jaak vabalt laagrisse saadetud olla. Kes see naine oli ja mis asju ta Eestisse ajama tuli, ei olnud teada. Jäid veel laagri läbiviijad Evelyn ja Taavi – kenad noored inimesed, kelle juures midagi kahtlast silma ei hakanud.
„Kui just selle firmaga, mille kaudu nad oma laagreid korraldavad, mingit jama ei ole. Aga see oleks tõenäoliselt juba majanduspolitsei rida.”
„Me võime ka muidugi näha tonti seal, kus seda ei ole,” püüdis Emma kainet mõistust säilitada. „Lõppude lõpuks on Jaagul ju naine kaasas.”
„Kust sa tead, et see ta naine on?” küsis Rolf, kaval naeratus näol.
„Ega tea tõesti,” pidi Emma tunnistama. Teras oli Helenit küll oma naisena tutvustanud, kuid Emma polnud Terase naist kunagi näinud. Ta oleks võinud kelle tahes oma naisena laagrisse kaasa võtta.
„Näed siis, kui kerge on sind tegelikult haneks tõmmata.”
Emma pakkus välja, et Rolf võiks ehk oma poja Veiko käest uurida, mis asju Jaak Teras Parmojal ajab. Jaagu ülemusena peaks Veiko neid asju ometi teadma.
„Sellel ei ole küll mingit mõtet,” laitis Rolf naabrinaise ettepaneku maha. „Ta ei ütleks mulle midagi. Sa mõtle ise loogiliselt: ta ei saaks ju Jaaku reeta, kui too tõesti tööpostil on. Aga pidusse läheme juba ainuüksi sellepärast, et teie seltskonnale pilk peale visata.”
Rolf palus Emmal talle pildi meiliga edasi saata, et järgmisel päeval, kui Emma laagris on, seda veel tähelepanelikumalt uurida.
„Ole siis kolmveerand seitsmeks valmis,” hüüdis ta ukselt ja lahkus heatujuliselt.
3. PEATÜKK
Ootamatu pidusseminek ajas Emma natuke närvi. Ta oli üldiselt planeerijat tüüpi, eksprompt ja käigupealt tegutsemine valmistas talle mõningaid raskusi. Tuli otsustada, mida selga panna, mis ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Emma oli teksariiete fänn. Vahest seepärast, et nooruses oli neid nii raske saada, pidi tegema ebainimlikke pingutusi ja kasutama tutvusi, et mingisugunegi moekam riidehilp kätte saada. Nüüd, kui seda muret enam ei olnud, lubas ta endale aeg-ajalt rõõmu osta mõni meelepärane seelik või jakk, tundmata muret selle pärast, kas see on ka moes või ei.
Õnneks ei pidanud Emma oma figuuri pärast suurt muret tundma. Nooremast peast, kui oli vaja piitspeenike olla, oli ta muidugi dieeti pidanud, aga see oli rohkem moe asi. Aastatega oli naine, tõsi küll, veidi ümaramaks läinud, kuid Kalle ja kohe seejärel Rolfi abikaasa Meeli surmaga kaasnenud pinge viis märkamatult liigsed kilod, mis Emma meelehärmiks nüüd vähehaaval jälle lisanduma tahtsid hakata. Asi ei olnud siiski väga hull ja riided mahtusid endiselt selga.
Kell kolmveerand seitse seisis Emma Rolfi väravas, seljas poolpikk teksaseelik, mille peal samast riidest tikandiga jakk. Jalga oli ta pannud täistallaga mugavad teksariidest kingad, mida ta juba ammu endale oli igatsenud ja hiljuti poes näinud. Vaatamata krõbedale hinnale oli ta need kahetsuseta ära ostnud, lõppude lõpuks võis ta seda endale lubada. Juustega ei pidanud Emma vaeva nägema, sest loomulike lokkidega poisipeale erilist soengut välja mõelda ei olnudki võimalik. Tagasihoidlik meik ei teinud teda küll silmanähtavalt nooremaks, kuid sellele ei pööranud Emma enam ka erilist tähelepanu. See aeg oli möödas, kui ta vananemise pärast südant valutas ega tahtnud peeglissegi vaadata. Nüüd võttis ta ennast just sellisena, nagu ta oli – seitsmekümnele läheneva, kuid siiski veel endaga igati toime tuleva naisena.
Rolf ei lasknud ennast kaua oodata. Peagi avanes naabrimehe uks ja heledas suveülikonnas mees viipas talle rõõmsalt.
Pepe baar oli peaaegu täis. Siin oli kohalikku rahvast, kuid ka lähemate külade elanikke, puhkajatest rääkimata. Suvehooaeg oli täies hoos. See läks tavaliselt lahti jaanipäevast ja siis lisas Parmojale kogu suve jooksul värvi suvitajate kirev seltskond. Emmale meeldis see aeg, küla sai kohe nagu teise ilme, muutus ühtäkki suuremaks ja rahvarohkemaks. Võis jälle kohata vanu tuttavaid linnast ja suvilaomanikke, kellega aastate jooksul sinasõbraks oli saadud, siin-seal oli kuulda ka soomekeelset juttu nii läbisõitvate turistide kui mõne pooleldi omainimeseks saanud suvilaomaniku suust. Elu Parmojal kees jälle.
Saima ja õed Lilleväljad olid juba kohal ning neilegi oma laua äärde toolid reserveerinud. Elle ja Maret ei olnud peoriietega koonerdanud ning torkasid oma erksavärviliste suvekleitide ja pikkade pärlikeedega tagasihoidlikuma publiku hulgast rõõmsasti silma. Saima oli jäänud muutumatult oma liistude juurde ning kandis heledaid pükse ja mugavat valget džemprit.
Emma vaatas tuttavaid nägusid otsides ringi ning märkaski baari teises otsas ühes lauas Evelyni koos Taavi, Rita ja Steniga. Paul oma noore naisega oli uurija Terasega seltsinud, taksojuhi-kontoriroti tandem istus baarileti taga pukkide otsas. Tütarlapsi ja kaht suvemütsides prouat ei olnud näha.
„Näe, Sarapiku Vello on ka kohal ja ennast nii üles löönud, et armu või ära,” kuulis ta Saimat endale kõrva sosistamas. Emma vaatas osutatud suunas ja tundis Vello vaevu ära. Vello Sarapik oli pikka aega olnud väikese Parmoja küla mustaks lambaks. Eks neid alkoholilembeseid meesterahvaid olnud külas teisigi, aga Vello oli ka mitmel korral tühjadest suvilatest asjade näppamisega vahele jäänud ja pidanud seetõttu isegi vanglakaristust kandma. Selliseid kurikaelu Parmojal õnneks rohkem polnud. Emma teadis Vellot ja tema ema Lainet juba ammusest ajast. Oli Vello
