3_img_img_58d7088bidc64w5dcep8e19sabec9adc0d00.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Andreas Michalsen, prof dr
„Heilen mit der Kraft der Natur: Meine Erfahrung aus Praxis und Forschung – Was wirklich hilft“
Verlag Berlin, 2017
© Insel Verlag Berlin, 2017
Kõik õigused kaitstud (tõlkele, avalikele ettekannetele, raadio- ja teleesinemistele, seda ka üksikute osade puhul). Teose ühtegi osa ei tohi mitte üheski formaadis (fotodena, mikrofilmina või muus formaadis) reprodutseerida või elektroonilise meedia abil töödelda, paljundada või levitada ilma kirjastuse kirjaliku loata.
Eestikeelne tõlge © Triin van Doorslaer ja Tänapäev AS, 2018
Toimetanud Marin Vinkel
Kujundanud Tuuli Aule
ISBN 978-9949-85-325-0
ISBN 978-9949-85-403-5 (epub)
Trükitud OÜ Greif trükikojas
www.tnp.ee
Autoritest
Doktor Andreas Michalsen on Berliini Humboldti Ülikooli Charité kliinikumi kliinilise loodusravi professor ja Berliini Immanueli haigla loodusravikeskuse peaarst. Sisehaiguste doktorina on Michalseni teadushuvi suunatud keha ja vaimu teraapiale (mediteerimine, jooga, stressi vähendamine), toitumisteraapiale ja ravipaastule ning sellega seotud protseduuridele. Koos oma meeskonnaga tegeleb ta ka ajurveda mõju uurimisega. Andreas Michalsen on avaldanud teadusartikleid arvukates erialaajakirjades ning on loodusravi ja alternatiivmeditsiini rahvusvaheliselt hinnatud loengupidaja. Ta on ka sihtasutuse Karl und Veronica Carstens-Stiftung juhatuse esimees.
Doktor Petra Thorbrietz on tunnustatud teadusajakirjanik ja edukas kirjanik. Thorbrietz on töötanud Hamburgis ajakirja Die Woche teaduse ja ühiskonna osakonna juhatajana ja Münchenis ajakirja Focus-Schule peatoimetajana, tema ajakirjandustegevust ning tervishoiuraamatuid on pärjatud mitmete auhindadega.
Thorbrietz on teinud juba mitmeid aastaid koostööd toimetaja Friedrich-Karl Sandmanniga, kes tunneb suurt huvi loodusravi vastu. Oma kirjastusega Zabert Sandmann on tal hulgaliselt väga edukaid tervishoiu ja holistilise meditsiini väljaandeid, seda koostöös autoritega, nagu doktor Hans-Wilhelm Müller-Wohlfahrt, professor doktor Dietrich Grönemeyer, professor doktor Gustav Dobos. 2017. aastast töötab Sandmann kirjastuse Insel Verlag toimetajana.
Kaitsekõne tänapäevasele loodusravile
Eessõna
Paastumine, jooga, ajurveda, ravimtaimed, ärksameelsus (mindfulness), taimetoitlus – loodusraviga seotud teemad on praegu aktuaalsemad kui kunagi varem. Ent selles teemas orienteerumine on keeruline. Pakutakse välja asju, millesse tuleks suhtuda pigem kriitiliselt. Teisest küljest alahindavad arstid tihti loodusravi tõhusaid külgi, olgugi et neil endal puuduvad sageli nii sellekohased teadmised kui ka kogemused. Üha rohkem inimesi otsib aga haiguse puhul abi loodusravist. Seega on üsna viimane aeg teha üks korralik inventuur, mis võtab üheaegselt arvesse nii kogemusi ja praktikat kui ka tehtud uurimusi.
Sest meditsiin vajab loodusravi, ja pakilisemalt kui kunagi varem. Üha enam kroonilisi haigusi on muutumas rahvahaigusteks ja nn koolimeditsiini katsed ravida neid haigusi sarnaselt erakorraliste haigustega, st kõrgtehnoloogiliselt – operatsioonide, meditsiinilise sekkumise ja uute ravimitega –, põhjustab ainult uusi kõrvalnähte ning ulmelisi kulusid. Loodusravi traditsioonilised ravimeetodid hoidsid inimesi aastatuhandeid elus ja olid üllatavalt tõhusad, olgugi et tugineda sai kõigest kogemustele. Kui tekkis nüüdismeditsiin oma teadusliku lähenemise ning imeliste diagnostika- ja ravivõimalustega, vajusid paljud vanad teadmised unustusehõlma: neid peeti aegunuks või lausa valeks.
Nüüdisaegse bioloogia ja arstiteaduse uusimad uurimused näitavad aga, et loodusravi ei kuulu sugugi minevikku, vaid on tegelikult äärmiselt aktuaalne. Meditsiinikriisis – kasvavad ravikulud ja üha rohkenevad kroonilised vaevused – pakub loodusravi uusi lahendusi, juhatab, kuidas võidelda olemasolevate haigustega ja takistada uute teket. Siin ei ole keskseks mitte asjakohased diagnoosid, vaid konkreetne inimene, kes ei tohiks jääda krooniliselt haigeks. Loodusravi on raputanud endalt vanamoodsuse maine ja tõusnud teaduspõhiseks valdkonnaks. Loodusravi ei võistle enam koolimeditsiiniga, vaid neist on saanud partnerid. Mainekad ülikoolide kliinikumid, nagu Berliini Charité kliinikum, edendavad ja rakendavad loodusravi.
Berliini Charité kliinikumi kliinilise loodusravi professori ja Immanueli haigla, Saksamaa ühe pikima traditsiooniga loodusraviasutuse loodusravikeskuse peaarstina on minu jaoks äärmiselt oluline selgitada inimestele loodusravi tohutuid võimalusi ja sulgeda lõhed, mis nn kõrgmeditsiini ja kogemuspõhise teadmise vahel ikka uuesti avanema kipuvad. Eesmärk ei ole lahkhelide tekitamine, vaid teaduspõhine lõimimine ja ühendamine.
Sellest põhimõttest lähtuvalt ravime me aastas edukalt tuhandeid patsiente. Juba lapsena nägin ma oma kodus, kuidas mu isa, kes oli samuti loodusravi suunitlusega arst, patsiente aidata suutis. Praegu rõõmustan ma selle üle, et mul on võimalus uurida koos tegusate kolleegidega erinevaid toimemehhanisme, rakendada kliiniliselt paljusid isa kasutatud meetodeid ning saada iga päevaga targemaks. Mul on hea meel, et saan selle raamatuga edastada patsientidele, kõigile huvilistele ja ehk ka mõningatele uudishimulikele kolleegidele olulisi teadmisi ja loodetavasti ka kasulikku teavet.
Professor doktor Andreas Michalsen
Otsus alternatiivmeditsiini kasuks
Minu teekond loodusmeditsiini juurde
Olen pärit arstide perekonnast. Või veelgi hullem, loodusraviga tegelevate arstide perekonnast. Patsiendid on minu ravimeetoditega üldjuhul rahule jäänud, ent arstide seas on enda selliselt tutvustamine siiski endiselt veidi riskantne. Tihti võib kuulda, kuidas me kasutavat nn koduseid ravivõttekesi, millel puudub teadusalus. Paljud minu kolleegid ei teagi, kui palju on uuritud loodusravi protsesse ja mõju ning et näiteks USA-s on loodusravist saanud arstiteaduse uus suund, mida olulisel määral ka riiklikult edendatakse ja toetatakse. Sageli jäetakse kahe silma vahele tõsiasi, et Saksamaal on juba väga mitmete ülikoolide juures loodusravi professuurid ning et loodusravi aluspõhimõtted kuuluvad kohustusliku osana meditsiinihariduse juurde.
Samuti jäetakse mainimata, et nn koolimeditsiin on nii mitmeski mõttes omadega ummikusse jõudnud. Kui küsimus on elus või surmas, on erakorralise meditsiini saavutused unikaalsed nii intensiivraviosakonnas kui operatsioonisaalis. Ent tänapäeval pöördub suur osa patsiente arsti poole hoopis seetõttu, et üks või teine krooniline haigus mõjutab rängalt nende elukvaliteeti. Ja siin ei ole koolimeditsiinil kuigi palju pakkuda – seda põhjusel, et laiem ning üldisem taust jäetakse tähelepanuta ja keskendutakse üha kitsamatele erialateadmistele, kus arstid oma erialast lähtudes ravivad ravimite abil mitmeid üksikuid aspekte, mis leevendavad küll lühiajaliselt sümptomeid, kuid tekitavad pikemas plaanis hoopis uusi probleeme – kõrvalnähud, ülediagnoosid, üleravimine või ravivead.
Suurel pildil, võimalikul ühisel nimetajal, haiglates ja arstipraksistes sageli esilekerkival nn terviklikkusel ei ole selles süsteemis mingit võimalust. Kõigest hoolimata ei ole see meditsiini siiani piisavalt motiveerinud ega ärgitanud kriitilise pilguga kitsaskohtadel peatuma. Või analüüsima, kuidas püsisid tervendamisega seotud teadmised elus aastatuhandeid, samas kui ravimipõhine arstiteadus – mis ju ongi nn nüüdismeditsiini kandetalaks – on juba saja aastaga jõudnud nii mõneski asjas päris nõutusse seisu.
Loodusravi eesmärgiks on tugevdada patsiendi enesetervenemise
