style="font-size:15px;"> Essen-Mitte kliiniku inimesed olid kõik väga erilised ja vaatasid tervendamiskunstile tavalisest hoopis erineva pilguga. Me otsisime tervise ja vastupanuvõime alustalasid, mitte haiguse tekitajaid. Ja hoolimata loodusravi vastaste esialgsest vaenulikkusest, sai kliinik väga kiiresti edukaks. Minust sai raviarst Essenis ja ma hakkasin töötama oma habilitatsioonitöö kallal, mille teemaks oli „Elustiilimuutused südameveresoonkonna haiguste puhul“.
Kui Malte Bühring tervislikel põhjustel varakult pensionile läks, tundus esialgu, et Berliini õppetoolile ei õnnestugi uut juhatajat leida. Hiljuti avatud õppetooli Duisburg-Essenis oli vahepeal teenitult saanud endale Gustav Dobos. Ent siis õnnestus inimmeditsiini professor Stefan Willichil leida võimalus jätkata mitte ainult endise õppetooliga, vaid luua ka kaks uut loodusravi professuuri. Charitést sai uuesti loodusravi tähtsaim keskus.
2009. aastal pakuti mulle projektipõhist professorikohta ja minust sai Charité Berliini Immanueli haigla loodusravi osakonna peaarst – krooniliste ja reumaatiliste haiguste erikliinikus, mida kunagi oli juhtinud ka Malte Bühring. Seal kohtusin Rainer Strange, osakonna ajutise juhatajaga ning koos panime me kokku löögivõimelise meeskonna. Praeguseks on meil kliinikus 60 statsionaarset voodikohta, ülikooli ambulants Charité loodusravi jaoks ning osaliselt statsionaarne päevakliinik, kus spetsialiseerunud terapeudid ja psühholoogid koostöös arstidega nõustavad patsiente stressi vähendamise, mediteerimise, liikumise, toitumise ja loodusravil põhineva eneseabi teemadel.
Me otsisime tervise ja vastupanuvõime alustalasid, mitte haiguse tekitajaid.
Oma professuuri ajal õnnestus mul viia täide suur unistus ning avada ajurveda meditsiini uurimisega tegelev osakond. Paljude tänapäeval kasutatavate loodusravimeetodite juured on Indias: ajurveda, jooga, mediteerimine. Mina mediteerin juba aastaid ning Essenis alustasin ka joogaga. Indiasse sattusin esmakordselt siiski alles 2006. aastal. Pean ütlema, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Tundsin end kohe koduselt, seda hoolimata paljudest tabudest ja erinevustest, millega Indias paratamatult kokku puutuda tuleb.
Nüüdseks töötavad minu osakonnas koos indoloogid ja ajurveda väljaõppega arstid, ajurveda terapeudid ning joogaõpetajad. Olen uhke ka selle üle, et oleme esimese arstiteadusliku asutusena Saksamaal saanud uurimiskoostöö raames rahalist toetust India valitsuselt, et viia läbi väljaspool Indiat siiani suurim ajurveda mõju uurimus. Siinjuures oli meile abiks ka meie asukoht Berliinis, tookordne vastutav minister alustas ootamatult meie vestlust Delhis Charité kiitmisega: „See kliinikum kuulub ju Humboldti ülikooli juurde? Seal on maailma parim indoloogiaõpe!“ Ja me saimegi suure ajurveda uurimuse teadusrahastuse.
Loodusravi põhimõtted
Enesetervenemisele aitab kaasa stiimul ja tagasiside
Loodusravi aluspõhimõte – nagu kõigi traditsiooniliste tervenemismeetodite puhul – on stiimuli ja tagasiside koostoimimine. Veeravi näiteks tekitab külma ja kuuma vee vaheldumisi kasutamisel eesmärgipäraselt stiimuli, mis põhjustab kehas muutusi, stiimul aktiveerib eneseregulatsiooni. Toome ühe täpsema näite. Olete jäänud palavikuga haigeks. Teie arst pelgab, et viiruslik nakkus on tekitanud bakteriaalse kopsupõletiku ning kirjutab teile antibiootikume ning palavikualandajaid.
Arsti eesmärk on kõrvaldada haigusetekitaja ja pakkuda palavikust kurnatud organismile leevendust. Võimalik, et peate organismi tugevdamiseks võtma veel ka rögalahtistavaid preparaate ja tsinki või C-vitamiini. Kuidas läheneb asjale loodusravi? Teile pannakse rinna peale külm kompress, mis mässitakse kõvasti ümber teie keha ja kaetakse siis soojade tekkidega. Kuuma kehapinna vastas tundub kompress külm ja esialgu hakkate te ehk korraks lõdisema, ent kohe seejärel hakkab teil meeldivalt soe, kuna teie organismi eneseregulatsioon hakkab end tõhusamalt külma vastu kaitsma, ja seda mitte ainult lokaalselt nahapinnal, vaid ka kaugemal kehas. Kui palavik tõuseb, tuleb teha kompress sääremarjadele. Higistamise soodustamiseks tuleks juua ka pärnaõie- ja leedriteed.
Organismi ergutamine
Paljud stiimulid töötavad n-ö mittespetsiifiliselt, vastates väga erinevate reaktsioonidega, peamiselt reflekside ja hormoonide vabastamise kaudu. Kuna reaktsioonid võivad individuaalselt palju varieeruda – sõltuvalt stiimulist, selle tugevusest ja läbiviimise sagedusest –, levitavad mõned koolimeditsiini esindajad arvamust, nagu loodusravi ei toimiks. Kuid te ju teate seda põhimõtet: konventsionaalne meditsiin võitleb haigusega väliselt ja saavutab sellega sageli kiireid (kuid lühiajalisi) tulemusi, samas kui loodusravi tegeleb enesetervenemisvõime esilekutsumisega. Loodusravi eesmärk on ergutada organismi omal jõul uuesti tervenema.
Loodusravi eesmärk on ergutada organismi omal jõul uuesti tervenema.
See aga nõuab ringiga lähenemist: stiimulite eesmärgipärane ja õigesti annustatud töötlemine raputab keha n-ö ärkvele ja paneb täitma oma ülesandeid. Patsient peab olema kannatlik – teinekord tuleb näiteks kannatada palavikku (nii kaua, kui see püsib kindlates piirides), et anda oma immuunsüsteemile võimalus ärritajaga ise võidelda.
Palavikualandaja asemel võiks juua higistama ajavat pärnaõieteed. Ning antibiootikumide, mis nagunii ühegi viirushaiguse vastu ei aita, ja vitamiinitablettide võtmise asemel sööte te hoopis aeglaselt keedetud aedviljasuppi ning joote ingveri-kurkumismuutit. Need mõlemad sisaldavad parimaid looduslikke mikrotoitaineid ja mõjuvad seetõttu palju tõhusamalt kui tabletid. Juba selle lihtsa näite põhjal saab ehk selgeks, kui oluline on tugevdada õigesti õigeid stiimuleid.
Terve lapse jaoks on palavik oluline immuunsüsteemi tugevdaja, vanema inimese puhul, kes ka südamehaiguse all kannatab, võib palavik olla ohtlik. Kui suurt mõju millise annusega saavutatakse, on nüüdseks saanud aktuaalseks rahvusvaheliseks uurimistöö teemaks mõiste all hormesis (kreeka k stiimul, mõju). Juba 16. sajandil märkas Paracelsus, üks uusaja esimesi farmakolooge, et mingil muidu mürgisel ainel võis väga väikese annusena olla positiivne mõju – seda põhjusel, et keha tunneb negatiivse stiimuli (noxa) ära ja aktiveerib kaitsemehhanismid.
Mainitud põhimõte on laialdaselt tuntud kiirguse puhul: väikeste annuste korral võib kiiritusel olla organismi jaoks teatud piirini isegi kasulik toime. Praeguseks on erinevate stiimulite annuse-mõjuvahekorra kohta siiski liiga vähe uurimisandmeid, nii et ka siin ilmneb selgelt praktilise kogemuse olulisus loodusravis. Loodusravi puhul on endiselt kõige tähtsamateks küsimusteks: kas te kannatasite ja seedisite aedviljasuppi ning mahlakokteili hästi või kas kompressi tehes lähevad teie jalad kiiresti soojaks? Kui vastus küsimustele on eitav, ei ole annus või ravi õiged – hoolimata uurimistöödest.
Patsiendi kehatüübiga arvestamine
Milliseid stiimuleid loodusravis tekitada, sõltub, nagu meie arusaama kohaselt ikka, vähem haigusest ja peamiselt isikust, keda haigus on tabanud, selle isiku kehatüübist. Paljud meie patsiendid on juba ise mõne ajakirja veergudel katsetanud, kas nad on vata, kapha või pitta tüüpi kehaga, ent sarnaseid algtüüpe ei kasutata mitte ainult ajurvedas, vaid kõigis traditsioonilistes meditsiinikoolkondades, isegi Euroopa klassikalises loodusravis.
Kehatüüpide liigitamine tuleneb arusaamast, et inimese kehaehitus, psüühika ja talitluse reguleerimine on kõik omavahel seotud ning võivad tekitada kindlaid sümptomeid ja haigusi. Neid võib aimata juba inimese tüübi järgi, enne veel kui patsient oma probleeme kirjeldama asub, rääkimata näpu vahel olevatest analüüsitulemustest. Lähtepunktina võib niisugustest tüüpideks liigitamistest olla väga palju abi, kuid samas tuleb arvestada, et tegelikus elus oleme me kõik siiski peamiselt segatüübid. Igal ümara kõhuga ülekaalulisel (püknik) inimesel ei ole automaatselt II-tüübi diabeeti ning mitte sugugi iga ülikõhn ja kahvatu nahatooniga inimene ei kannata depressiooni all.
Samuti ei soovitaks ma inimesele, kellele kuumus
