higistavad, peaksid end soola söömisel tagasi hoidma.
Külmetamisele reageerime me seevastu värisemisega. Kõigepealt tõmbuvad kapillaarid kokku, nahapinnal väheneb vere juurdevool ja keha soojusekadu muutub minimaalseks. Tunneme seda eriti külmade käte või jalgade puhul. Siseorganite verevarustus aga suureneb ja nii püsib keha sisemine temperatuur muutumatuna. Kui see kõik aga mingit tulemust ei anna, tõmbuvad lihased naha all pingule. See liigutus toodab soojust.
Pingutuse teatud hetkest hakkavad lihased ka värisema. Keha üritab tugevate kokkutõmmete abil lülitada sisse omamoodi lisasoojendust. Kõige lõpuks reageerib organism temperatuuristiimulile isolatsioonikihi muutmisega. Ühe Jaapanis läbiviidud uurimuse käigus paluti naistel kanda talvel kas lühikesi või pikki seelikuid. Magnetresonantstomograafia abil tehti kindlaks, et talve lõppedes oli lühikeste seelikute tõttu rohkem külmetanud naistel tekkinud jalgadele paksem rasvakiht.
Külma- ja kuumastiimulite jõud
Teataval määral saame me seega oma keha soojatootmist mõjutada ning harjutada end paremini külma taluma. Juba Sebastian Kneipp soovitas hoida ruumide temperatuuri 18–19 kraadi juures ning mitte kütta tube alati hästi ja ühtlaselt soojaks. Ka külmastiimulid, nagu külma veega kastmised, pärast sauna vette, lumme või külma vanni hüppamised, võivad anda kehale signaali, et organism peab omaenda soojatootmist suurendama.
Me kõik mäletame oma lapsepõlvest, kuidas käed tõmbusid pärast lumesõjalahingut sooja saades punaseks ja hakkasid tulitama. Keha veresooned avanevad taas. Niisugune külma-kuuma vaheldumine, nn vasokonstriktsioon (külma käes) ja vasodilatatsioon (sooja käes), on üks Kneippi ravi aluspõhimõtetest ja seda on võimalik treenida. Kindlasti tuleb aga keha reaktsioone teraapia käigus väga hoolega jälgida. Minu kodukohas Berliinis leidub väga äärmuslikke talisuplejaid – nagu oli kunagi ka Kneipp ise – kes käivad isegi talvel, neljakraadise veetemperatuuriga külmunud veekogudes. On oluline, et keha ei satuks šokki, vaid kohanemine külmaga toimuks aeglaselt ja süstemaatilise treenimise abil – esialgu tuleks minna vette ainult väga korraks ja seejärel järk-järgult veidi kauemaks.
Enne iga külmateraapia seanssi tuleb kõigepealt saavutada stabiilne keha soojatemperatuur – näiteks peaksid olema jalalabad enne säärte ning reite külma veega kastmist soojad. Sama põhimõtet jälgime me Berliini Immanueli haiglas alati ka enne külmakambri teraapiat, kus temperatuur on –110 kraadi. Patsiendid liiguvad külmakambrisse läbi kahe veidi soojema kambri, et kehal oleks aega maksimaalse temperatuuri (siin minimaalse temperatuuri) jaoks valmistuda. Ilma riieteta patsientidel on peas müts, käes kindad ja jalas soojad sokid. Talumatu temperatuuriga külmakambris on patsient maksimaalselt kolm minutit. Kuid ravi tõhusus on muljet avaldav. Valud kaovad, põletikud tõmbuvad tagasi tundideks, vahel lausa päevadeks.
Jahedas magamine hoiab veresuhkru taseme stabiilsemana ning ainevahetus toimib paremini. Seega – magamistoa aken lahti!
Külma valuvähendava toime kõrval on hiljuti avastatud veel üks keha talitluse oluline fenomen, nimelt pruun rasvkude. Tegemist on erilise koetüübiga, mida leidub peale inimeste ka kõigi vastsündinud imetajate organismis (v.a sead). Pruuni rasva rakkudes on palju mitokondreid, mis on vajalikud sooja säilitamiseks ja mis annavad rasvkoele pruunika värvuse ning toodavad oksüdatsiooni käigus sooja. Pruun rasvkude kaitseb vastsündinuid alajahtumise eest ning on vajalik talveund magavatele loomadele, kes peavad end pärast unest ärkamist kiiresti üles soojendama.
Varem arvati, et täiskasvanutel pruuni rasva ei esinegi, kuid Maastrichtist pärit bioloog Wouter van Marken Lichtenbelt avastas, et ka täiskasvanu organism ladestab piisavalt pruuni rasva, kui keha viibib pikemat aega madalate temperatuuride käes. Pruun rasvkude hakkab tekkima juba 16 kraadi juures. Pruun rasvkude vähendab diabeediriski ning parandab kontrolli veresuhkru taseme üle. Seega on kasulik viibida mitmeid tunde jahedates ruumides – kus on ehk veidi ebamugav – kuna mõne aja pärast harjutakse madalate temperatuuridega.
Need, kel hakkab kergesti külm, peaksid sellest hoolimata teadlikult külma käes viibima ja lühiajaliste väljakutsetega oma organismi treenima. Preester Kneippi soovitust magada lahtise aknaga on toetanud ka USA riiklik diabeedi ja seede- ning neeruhaiguste instituut (National Institute of Diabetes and Digestive and Kidney Diseases): üks kontrollrühm magas öösel jahedas toas, mille temperatuur oli maksimaalselt 19 kraadi, teine rühm aga soojemas toas, temperatuuriga alates 24 kraadist. Kuu aja möödudes oli jahedamas ruumis maganud inimestel pruuni rasvkoe hulk suurenenud, nende veresuhkru tase püsis stabiilsemana ning ainevahetus toimis paremini. Seega – magamistoa aken lahti!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
