target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_b073a324vadd8y5f8bpbb89fdfca224a37c2.jpg"/>
Lynne Graham
THE GREEK TYCOON’S DEFIANT BRIDE
2007
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Mari Kolk
Korrektor Inna Viires
© 2007 by Lynne Graham
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10073
ISBN (PDF) 978-9949-455-69-0
ISBN (ePub) 978-9949-84-461-6
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Esimene peatükk
Limusiini ilmudes läbis kirikutrepile kogunenud hästiriietatud inimsumma märgatav ootusärevuse laine. Kahest autost, mis olid juba rivistunud eelvalveks, väljusid tumedaid prille kandvad lihaselised mehed, kes raadiosaatjatega rääkides olid lehvikukujuliselt hargnedes moodustanud kaitsva ahela. Turvameeskonnalt märguande saanud autojuht lähenes lõpuks ometi limusiini reisijapoolsele uksele. Sumin õhus muutus tugevamaks, kaelad olid parema vaate saamiseks õieli aetud, silmad uudishimust aplad.
Leonidas Pallis astus autost välja kõnniteele ja otsekohe oli kogu tähelepanu tema kontrolli all. Kreeka magnaat oma poleeritud sõrmeküünteni, seisis ta seal oma meeter üheksakümne viie pikkuse koguga. Ta oli vapustavalt nägus mees, kes kandis musta kašmiirmantlit ja rätsepaülikonda sellise elegantsiga, mis muutis ta tapvalt seksikaks. Kuid see viimase peal maitsekas välimus oli kokku sobitatud külmaverelise reserveerituse ja halastamatusega, mis muutis inimesed väga närviliseks. Olles sündinud maailma ühes rikkamas perekonnas, selliste vanemate lapsena, kelle dekadents oli legendaarne, oli Leonidas saavutanud metsiku kuulsuse juba varases eas. Kuid mitte ükski teine teadaolev Pallis polnud ilmutanud sellist imelist ärialast andekust. Mitmekordse miljardärina oli ta Palliste klanni kuldne iidol, keda samaaegselt nii kardeti kui ka jumaldati.
Kõiki oli huvitanud, kas ta vaevub mälestusteenistusel osalema või mitte. Lõppude lõpuks oli ainult natuke üle kahe aasta möödunud sellest, kui Imogen Stratton oli autoavariis surma saanud. Kuigi ta ei olnud tol ajal Leonidasega seotud olnud, oli ta nautinud nende tõusude ja mõõnadega liitu juba sellest ajast, kui mees oli alles ülikoolis õppinud. Imogeni ema Hermione purjetas ettepoole, et tervitada oma kõige tähtsamat külalist ülevoolava rahuloluga, kuna Leonidas Pallise kohalolek muutis tavalise ürituse selliseks seltskondlikuks sündmuseks, mis oli väärt kommenteerimist. Kuid Kreeka miljardär ei teinud sellest peaaegu väljagi – Strattonid olid tegelikult võõrad. Kui Imogen veel elas, ei olnud mees neid kohanud ega olnud tahtnudki seda teha, ning tal puudus igasugune isu lipitseva pugemise järele.
Veidral kombel ei olnud ainuke inimene, see ainuke elusolev tuttav Strattonite pereringis, keda ta oli lootnud end kirikus ees tervitamas leida, oma nägu veel näidanud. Selleks oli Imogeni nõbu Maribel Greenaway. Keeldudes kutsest istuda esimeses pingireas, valis Leonidas vähem prominentse istekoha ning vajus sellele pantri graatsilisusega. Ta imestas endamisi, miks ta üldse oli kohale tulnud, teades, et Imogen oli põlanud taolisi kombetalitusi. Ta oli nautinud oma kuulsust modelli ja pidutsejana. Rohkem veel kui olla märgatud ja imetletud, oli Imogenile meeldinud inimesi šokeerida. Ometi oli ta palju vaeva näinud, et mehele meeldida, kuni süvenev narkosõltuvus oli Leonidase huvi tema vastu kaotanud. Mehe karmikujuline suujoon mahenes. Lõpptulemusena oli ta naise oma elust välja lõiganud. Osalemine tema matustel oli endast kujutanud väljakutset ning selle harvaesineva sisemise konflikti tulemus oli olnud plahvatuslik. Kuid minevik oli minevik, ning kahetsemise ja möödunu meenutamisega ei vaevanud Leonidas ennast kunagi.
Maribel suunas oma vana auto parkimisplatsi poole. Ta oli jubedalt hiljaks jäänud ja kiirustas metsikult. Järsu liigutusega pööras ta autopeegli enda poole ning püüdis juuksehari ühes käes ja klamber hammaste vahel, juukseid kinni panna. Värskelt pestud ja veel niiske õlgadeni ulatuv kastanpruun pahmakas oli tõrksa välimusega. Ta oleks peaaegu raevust nutma puhkenud, kui klamber tema kärsitute sõrmede vahel katki läks. Harja käest visates üritas ta juukseid sõrmedega siluda ning samal ajal autost välja pääseda. Hommikust peale oli kõik valesti läinud. Või tegelikult oli see lõputu minikatastroofide jada alanud vist juba eelmisel õhtul, kui tema tädi Hermione oli helistanud ja mesimagusalt öelnud, et ta mõistaks täiesti, kui Maribeli jaoks oleks liiga raske mälestusteenistusel osaleda.
Maribel oli selle uudise peale kössi tõmbunud, hambaid krigistanud ja vait olnud. Viimased kaheksateist kuud olid tema sugulased talle väga selgelt mõista andnud, et ta oli nüüd nende jaoks persona non grata. See oli haiget teinud, sest Maribel oli neid peresuhteid, millest ta ilma jäeti, kalliks pidanud. Kuid vaatamata sellele mõistis ta nende eemaletõmbumist täiesti. Ta mitte ainult ei olnud kunagi Strattonite peremudelisse sobinud, ta oli lisaks sellele rikkunud ka kõiki sinna juurde kuuluvaid reegleid.
Tema tädi ja onu panid suurt rõhku välimusele, rahale ja seltskondlikule positsioonile. Väline mulje oli neile ülioluline. Kuid kui Maribel oli orvuks jäänud, oli tema ema vend talle kohe pakkunud oma kodu, kus elasid ka tema enda kolm last. Imagoteadlikus Strattonite majapidamises oli Maribel pidanud õppima seda, kuidas sulanduda üldisesse taustapilti, kus tema saamatus ilu, vormi ja graatsia valdkonnas oli vähem ärritav ja pahameelt tekitav. Need aastad oleks olnud päris trööstitud, kui neid ei oleks elavdanud Imogeni pulbitsev huumorimeel. Kuigi Imogenil ja Maribelil ei olnud mitte vähimatki ühist, oli Maribelil tekkinud kolm aastat vanema nõoga väga sügav side.
See oli peamine põhjus, miks Maribel oli otsustanud, et miski ei tohi takistada tema siirast vajadust teenistusel osaleda ning oma viimset austust avaldada. Mitte miski, kordas ta endale visalt, isegi mitte tugev isiklik kimbatus, mida ta tundis. See rahutusttekitav tunne ajas teda marru. Üle kahe aasta oli mööda läinud. Tal ei olnud mingit vajadust olla ikka veel nii tundlik – Leonidasel ei olnud ju terves kehas ühtegi tundlikku rakku.
Tema kannikesevärvi silmades süttis sõjakas tuluke ning ta lõi selja sirgu. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Tal oli doktorikraad ning ta oli ülikooli antiikajaloo osakonnas üliõpilaste juhendaja. Ta oli tark, tasakaalukas ja praktiline. Mehed meeldisid talle kui sõbrad või kolleegid, kuid ta oli jõudnud järeldusele, et igal muul juhul on neist liiga palju tüli. Pärast kohutavat murrangut ja leinaprotsessi, mille ta pidi läbi tegema Imogeni ootamatu surma järel, oli Maribel lõpuks ometi leidnud rahu. Talle meeldis tema elu. Talle meeldis see kohe väga. Miks ta peaks isegi üldse hoolima sellest, mis too mees võis arvata? Ilmselt ei mäletanudki ta enam Maribeli.
Sellises meeleolus läks ta kirikutrepist üles ja istus esimesele vabale kohale löövi tagumises osas. Ta keskendus teenistusele, ilma et oleks vaadanud vasakule või paremale, kuid tema kuues meel pani
