et ta ilma teenijateta täiesti abitu oli, et vastupidist tõestada tahtes üritas ta elektrikannuga pliidi peal vett keeta.
Poja valukarjatus tõi Maribeli maa peale tagasi. Elias oli komistanud ja pea vastu külmkappi ära löönud. Väsimus tegi ta kohmakaks. Maribel tõstis poja üles ning hõõrus kaastundlikult ta pead. Pisaraist märjad raevukad pruunid silmad kohtusid tema omadega; soojuse ja energilisuse taga olid peidus tugev tahtejõud ja raudne tugevus ning vastupidavus. „Ma tean, ma tean,” sosistas ta õrnalt, kiigutades last, kuni ta ärritus vähenes ning tema uskumatult pikkade mustade ripsmetega silmad hakkasid kinni vajuma.
Maribel viis ta ülemisel korrusel asuvasse valgesse ja rõõmsavärvilisse lastetuppa, mille ta oli ise püüdlikult hoole ja naudinguga kujundanud ja kaunistanud. Võttes pojal kingad jalast ja jaki seljast, asetas ta lapse rahustavalt ümisedes voodisse. Elias jäi silmapilkselt magama, kuid ema teadis, et poeg ei jää pikali eriti kauaks. Ta nägi magades nii ingellik ning rahulik välja, kuid ärkvel olles polnud kummastki joonest jälgegi. Maribel vaatas teda mõne minuti, mõeldes tahtmatult tagasi füüsilisele külgetõmbele, mis teda samal päeval poja isa taas nähes võimsalt tabanud oli. Teda huvitas, kas poeg oli Leonidas Pallise elus olnud siiani ainuke õige tegu, millega ta hakkama oli saanud. Tal oli jälle raskusi oma mõtete kontrolli alla saamisega.
Hiirega koos läks Maribel väikesesse päikeseküllasesse tuppa, mida ta kasutas töötamiseks, ning asus kohe esseedehunniku parandamise juurde. Mõni aeg hiljem Hiir haugatas ning müksas äreva kiunatusega tema käsivart. Kümme sekundit pärast seda hoiatust kuulis ta auto lähenemist ning lükkas tooli püsti tõustes tagasi. Ta läks esikusse, kus ta kuulis teistegi sõidukite saabumist. Ta kortsutas segaduses olles kulmu, sest tal käis vähe külalisi, ja mitte kunagi nii paljude autodega.
Vaadates aknast välja, jäi ta kohkunult seisma, kui pikk läikiv limusiin varjas vaate aiale ja selle taga olevale põllule. Kes see veel peale Leonidas Pallise olla võis? Tema tardumus kestis ainult mõne hetke, enne kui ta tormas elutuppa, korjas kokku vaibal olevad mänguasjad ning viskas need mänguasjadekasti, mille ta siis meeleheitliku kiirusega diivani taha lükkas. Uksekell helises veel enne seda, kui ta selle tegevusega lõpule oli jõudnud. Ta heitis endale peeglis kiire pilgu: sinised silmad olid hirmust suured ning nägu surnukahvatu. Ta hõõrus põski, et nendele pisut värvi tagasi saada, samas kui hirm pani ta mõtted kiiresti tööle. Mida paganat Leonidas siin tegi? Kuidas oli tal õnnestunud teada saada, kus ta elas? Ja miks tal üldse oli olnud vaja seda teada? Kell helises jälle läbilõikavalt, ähvardades lõhki minna. Pallise kannatamatus tuli talle liigagi hästi meelde.
Aimates eesootavat nägelemist, avas Maribel ukse.
„Üllatus-üllatus,” lausus Leonidas mahedalt.
Sellise meelitleva tervituse pehmuse ees jõuetuks tehtuna Maribel tardus ning Leonidas kasutas seda otsekohe majja sisseastumiseks ära. Naise käsi langes alla, kui ta end mehele otsa vaatamiseks pööras. Nüüd, pärast kiiret arglikku pilguheitu kirikus, sai ta esimest korda meest hoolega vaadata. Tema ülikond ja mantel olid esmaklassiline rätsepatöö, moekunstniku poolt välja lõigatud ja äärmise elegantsiga kantud. Ainuüksi tema kasv ja kogukus olid hirmuäratavad, kuid ühe naise jaoks oli tema peenekoelisel luustruktuuril ning täiesti jumalikel sügavalasetsevatel tumedatel silmadel tohutu mõju. Seda mõju ei vähendanud absoluutselt asjaolu, et ta eebenipuuvärvi silmad olid sama ohtlikult täpsed ja lõikavad kui laserkiir. Naisel tõusis süda kurku, nii et raske oli hingata.
„No mis selle hommikusöögiga siis juhtus?” lausus Leonidas sumeda mesise pilkevarjundiga hääles.
Kahvatus Maribeli näos asendus karmiinpunasega, mis oli sama silmatorkav kui vereplekid lumel.
Šokk läbistas ta keha, kui mees tekitas andestamatu augu mälublokki, mille ta oli oma mälestustele tõkestiks peale pannud ööl peale Imogeni matuseid, peaaegu täpselt kaks aastat tagasi. Võpatades rebis ta pilgu mehelt lahti, õhetades häbist ja suutmata uskuda, et mees oli olnud julgenud lüüa naise kaitsevalli mõra kohe esimese lausega. Aga mis oli see, mida Leonidas ei julgenud teha? Viimane kord, kui ta oli kohanud mehe pilku, olid nad olnud palju lähedasemad, ning ta oli naise üles äratanud, pomisedes: „Tee mulle hommikusöök, kuni ma duši all olen.”
Mälestused panid tal pea ringi käima ning ta kõhus tõmbas samamoodi õõnsaks, nagu juhtub siis, kui liftiga hästi kiiresti alla sõita. Ta oleks teinud ükskõik mida, kui ainult oleks olnud võimalik vältida tolle hommiku meenutamist, mil mees oli end tema kulul õelalt lõbustanud. Maribel oli selleks ajaks, kui Leonidas duši alt välja tuli, juba läinud. Ta oli matnud oma eksimuse nii sügavale kui võimalik, ei usaldanud kedagi, ning oli otsustanud selle erilise saladuse endaga hauda kaasa võtta. Tal oli tolle öö sündmuste pärast häbi ning ta oli liigagi hästi teadlik sellest, et Leonidase jaoks ei tähendanud sellised asjad nagu häbi või ebamugavus mitte midagi. Maribeli hämmastas avastus, et isegi pärast kahte aastat olid ta kaitsemehhanismid endiselt naeruväärselt nõrgad. Nii nõrgad, et mees suutis talle endiselt haiget teha, pani ta üllatusega tähele.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
