kasv ja kehakuju olid eksimatult äratuntavad, nii nagu seda oli ka tema kõrgi tumeda pea kuju ja fakt, et vähemalt kolmel äärmiselt atraktiivsel naisel oli õnnestunud ennast tema käeulatusse istuma sättida. See tegi Maribelile tahtmatult nalja. Kui Leonidas oleks olnud mingi haruldane loom, oleks tema liik selle jahi tõttu, mida temale peeti, ammu välja surnud. Tõsi oli, et mees oli pimestavalt nägus, täiesti taltsutamatu ja lisaks veel ka kuulus naistekütt. Tema olek hüpnotiseeris naisi halvasti käituma. Polnud mingit kahtlust, et mehe lähedal heljuvad naised üritavad veel enne teenistuse lõppu temaga jutule saada.
Ilma igasuguse hoiatuseta pööras Leonidas pead ning vaatas teda uurivalt. Säravate tumedate sügavalasetsevate silmade metsikus tabas teda nagu kuul, mis ootamatult tungib õrna ihusse. Maribeli vastupilk oli ülikiire. Maribel tardus, olles ootamatult tabatud hetkel, mil ta oleks andnud peaaegu kõik, kui oleks saanud mehe kohaloleku suhtes täielikku ükskõiksust ilmutada. Ta tundis end kohutavas lõksus olevat, nagu kala, kes on konksu otsa sattunud ja sinna siis rippuma jäetud. Oma enesekontrolli ja kombeid kokku kogudes õnnestus tal mehele viisaka äratundmismärgina kergelt ja puiselt noogutada, siis pööras ta pilgu tagasi enda käes olevale teenistuse kavalehele. Paber värises tema sõrmede vahel. Ta hingas aeglaselt ja sügavalt sisse ning tugevdas haaret, võideldes mälestustetulvaga, mis ähvardas tekitada ohtliku augu tema kaitsemüüri.
Särav blondiin, kes libistas end istuma Maribeli kõrval olevale pingile, pakkus teretulnud teemavahetust. Hanna oli kuulunud Imogeniga samasse modelliagentuuri. Välja tegemata sellest, et vikaar parajasti rääkis, kurtis Hanna pikalt liikluse üle, mille tõttu ta oli hiljaks jäänud, ning võttis seejärel välja peegli, et juuksed korda seada.
„Kas sa tutvustaksid mind Leonidas Pallisele?” sosistas Hanna huuleläiget värskendades. „Sa oled teda ju terve igaviku tundnud?”
Maribel keskendas oma tähelepanu teenistusele. Ta ei suutnud uskuda, et taas kord püüdis üks naine teda Leonidasele ligipääsemiseks ära kasutada. Ta kummutas kiiresti naise mõtte, et nad võisid kunagi olla midagi rohkemat kui sõbrad. „Aga mitte nii, nagu sina arvad.”
„Nojah, tol ajal olid sa ju rohkem nagu Imogeni majapidajanna või midagi sellist, kuid Leonidas peab sind ju ikkagi mäletama. On sul aimu, kui haruldane see on? Väga vähesed inimesed üldse saavad rääkida ükskõik millisest seotusest Leonidas Pallisega!”
Maribel ei öelnud midagi. Raev hakkas klombina ta kurku kogunema, ja ta ei olnud selline naine, kes kergelt hüsteeritsema hakkas. Oli irooniline, et ta suutis mõtelda ainult Imogenist, kes oli ta pannud armuma mehesse, keda ta kunagi saada ei võinud, mehesse, kes poleks kunagi viitsinud eriti vaeva näha sellega, et pakkuda talle stabiilsust, mida naine nii meeleheitlikult oli vajanud. Mõnikord oli Maribelil olnud väga raske tegelda oma asjadega, elades samaaegselt ka oma nõo elu ja olles sunnitud pealt nägema iga tema eksimust. Avastus, et ka tema ise oli samamoodi võimeline pimedaks lolluseks, oli olnud väga alandav ning meeldejääv õppetund.
Hanna ei teinud väljagi sellest, et talle ei vastatud, ja lisas: „Ma lihtsalt mõtlesin, et asi näeks palju juhuslikum ja vähem lavastatud välja, kui sina meid tutvustaksid.”
Juhuslik? Hanna kandis pulgakommiroosat kostüümi, mis oli nii kitsas ja lühike, et ta sai selles vaevu istuda. Sulgedega ehitud koogisarnane kübar pikkadel blondidel voogavatel juustel oli liig mis liig ja oleks paremini sobinud pulmapeole.
„Palun… palun… palun. Ta on ikka täielik kompu,” ümises naine talle paluvalt kõrva.
Ja täielik, tõeline tõbras, mõtiskles Maribel abitult, olles üpris šokeeritud, et selline mõte talle kirikus ja sellise tõsise sündmuse juures üldse pähe tuli. Nägu häbist punaseks värvumas, puhastas ta meeled sellest vihasest kibedast mõttest.
Leonidas oli otsustanud, et võtab seda Maribeli väikest jäist noogutust naljana. See oli ainuke naine tema tutvusringkonnas, kes ei lasknud tal endale muljet avaldada. Väljakutse, millele ta ei olnud suutnud vastu panna, tunnistas ta endale. Tema langetatud tume pilk rändas aeglaselt üle naise, märkides muutusi ürgse maskuliinse tunnustusega. Maribel oli kõhnemaks jäänud, mille tagajärjel joonistus veel paremini välja tema täidlaste rindade külluslik kumerus ning puusade iharust äratav kaar. Kevadine päikesevalgus, mis tungis läbi ülemisest värvilisest klaasist akna, peegeldus tema vahtrasiirupi värvi juustel, koorekarva nahal ja lopsakal suul. Ta ei olnud ilus, isegi mitte kena, kuid ometi oli tal mingil põhjusel õnnestunud alati tema tähelepanu köita. Kuid sel korral uskus ta end lõpuks olevat aru saanud, mida ta vaatas: naisel oli päikese käes küpsenud virsiku sensuaalne kuma. Teda huvitas, kas tema oli selle naiseliku teadvuse ärkamise põhjustajaks. Sama kiiresti mõtiskles ta, kas ta suudaks naise uuesti võrgutada. Ning piisas sellest ühest pikast pilgust ja ühest manipuleerivast mõttest, et äratada tema uinuv iha ning teravdada ta huvi.
Teenistuse lõpu lähenedes soovis Maribel, et ta saaks kirikust sama märkamatult välja lipsata, nagu ta oli sisenenud. See soov muutus tungivamaks, kui ta märkas mööda vahekäiku lähemale voogavat tädide ja onude hulka, kes olid selgelt otsustanud Leonidase enne kinni püüda, kui ta väljuda jõuab. Kahjuks blokeeris Hanna Maribeli väljapääsu.
„Kuhu sul nii kiire on?” sisistas Hanna, kui Maribel üritas tema liikumatust kogust mööda pääseda. „Leonidas vaatas siiapoole. Ta on mind juba märganud. Ma palusin sinult ju nii väikest teenet.”
„Sa oled nii ilus, et ei vaja mingit tutvustamist,” sosistas Maribel meeleheitlikult.
Hanna naeris ja kohendas ennast. Kuldseid kiharaid tahapoole heites astus ta pingiridade vahelt välja vahekäiku nagu rakett, mis on leidnud oma sihtmärgi. Olles Hannast mõned tollid lühem, kasutas Maribel blondiini kattevarjuna, rutates tema kiiluvees, et jõuda kähku väljapääsu juurde nagu kaljunuki poole kiirustav lemming. Ei olnud just tore nii väga püüda Leonidast vältida, aga mis siis? Olles väga hästi teadlik, et tema tädi ja onu ei tahtnud teda enam oma pere liikmeks pidada, sai Maribel ka sellest aru, et ta pidi märkamatuks jääma. Kiirustades tormas ta ühe fotograafi otsa, kes lamas oodates uste juures. Imestades, miks ta pobises vabandada, samal ajal kui mees ründas teda raevuka solvanguga, hõõrus Maribel kokkupõrkes viga saanud õlga ning kiirustas parkla poole.
Välja tegemata arvukatest katsetest tema tähelepanu köita, sammus Leonidas välja kirikuesisele. Ta oli väga huvitatud oma jahisaagi põgenemisviisist ja -kiirusest, sest Maribel oli reeglina väga heade kommetega ja konservatiivne. Ta oli eeldanud, et naine tuleb viisakusest, kuigi vastumeelselt temaga rääkima. Kuid ta ei olnud isegi Strattonitega vestlemiseks seisma jäänud. Samal ajal, kui tema turvamehed takistasid ühte hiilivat kõmupiltnikku teda pildistamast, vaatas tema Maribeli lähenemas väikesele punasele autole. Väikese naise kohta liikus ta kiiresti. Laisalt mõtles Leonidas, kas see oli ainuke naine, kes tema eest kunagi põgenenud oli. Kannatamatult kummardas ta oma ilusat tumedat pead, et kutsuda turvaülem Vasos enda juurde ja anda talle lühike korraldus.
Kui Hermione Stratton koos oma kahe tema lähedusse hoidva tütrega tema juures hingetult seisma jäi, lausus Leonidas mõned tavakohased kaastundeavaldused ning pomises siis oma sügaval süngel häälel: „Miks Maribel minema tormas?”
„Maribel?” Vanem naine ajas silmad suureks ja kordas seda nime, nagu ta poleks kunagi varem oma õetütrest kuulnud.
„Arvatavasti tormab koju oma tite juurde,” vastas pikem ja blondim tütar häälega, milles oli paras annus pilget.
Kuigi tema siledal pronksikarva näol ei liikunud üllatavat uudist kuuldes ükski lihas, oli Leonidas sellest hooletult pillatud uudisest rabatud. Maribelil on laps? Laps? Mis ajast? Kelle oma?
Hermione Stratton ajas suu prunti ning lisas oma kõrgema klassi halvakspaneva häälega: „Ma kardan, et ta on üksikema.”
