Miljon Juunit. Emily Henry

      Üks

      Ma silmitsen oma magamistoa aknast, kuidas kummitus võbeleb. Ta liigub ja väreleb pimedas aias, kumades kuuvalguses roosakalt. Ma mõtisklen selle üle, kas ta vaatab taevas säravaid tähti või on ehk näoga farmi poole ning jälgib meid. Võib-olla ei ole temasugustel olevustel silmi. Võib-olla ekslevad nad pimedana mööda maailma.

      Lagendiku serval korraga sahisema ja rappuma löövad oksad tõmbavad mu pilgu kummituselt eemale. Paar mulle tuttavat kümnendikku murrab itsitades põõsastest välja ja jääb hetkeks kõheldes seisma, uurides küngast, millel meie maja seisab.

      Nad ei näe helklevat roosat vaimu, vaid keskenduvad hoopis meie veranda ees kõrguvale kirsipuule. Puu on sama vana kui meie linn, selle istutas minu vana-vana-vana-vana-vanaisa Jonathan „Jack” Alroy O’Donnell, kui ta siia elama tuli. Temal nagu minu isalgi oli imetabane oskus veenda taimi kus iganes juuri ajama, aga osa põhjusest, miks Jonathan Five Fingersisse pidama jäi, oli sellel künkal kasvavate kirsside maitse. Nagu maapealne paradiis, oli isal kombeks öelda, nagu hääletu maailm enne seda, kui kõik valesti läks.

      Juba mõni kuu pärast saabumist pani Jack aluse siit paari miili kaugusel asuvale farmile, mis oli veele lähemal ja kus muld segunes liivaga. Kahe inimpõlve jooksul ehitasid O’Donnellid üles juurtest ja okstest koosneva pärandi. Ja veel neli põlve on möödunud sellest, kui minu perekonna verivaenlased Angertid farmi ära ostsid. Aga sellest mullast pärinevad kirsid on toidupoodides ja turgudel, festivalidel ja laatadel ikka veel müügil, käsitsi maalitud siltide ning vinüülist loosungite all, millel ilutseb kiri Jacki hapukirss.

      Kümnendikud Molly Malone ja Quincy Northbrook jooksevad nüüd puu poole, koogutades, justkui oleksid nad kinos ja püüaksid võimalikult vähe ekraani varjata. Mitte kumbki neist ei näe kummitust, aga mõlemad judisevad temast läbi astudes ning Molly peatub ja heidab pilgu selja taha. Quincy on poolel teel puulatva ja üritab tühjadest okstest saaki maha raputada. Ta sisistab Mollyle ja tüdruk kiirustab puu alla seisma, venitades oma särgisaba enda ees lahti nagu poekoti, kui paar krimpsus kirssi alla kukub.

      Siis on kuulda kruusa krudinat ja meie pikale sissesõiduteele langeb auto esitulede valgusvihk. Quincy kangestub puu otsas nagu pesukaru, keda on tabatud prügikasti rüüstamiselt, aga Molly on koos saagiga juba jooksus, poolel teel metsa. Kähisevat autosignaali kuuldes hüppab Quincy puu otsast alla ning paneb tüdruku järel ajama.

      Hannah krutib Subaru akna alla ja hüüab: „Jah, täpselt nii! Jookske aga jookske, pätid!” Ta vangutab pahameelt teeseldes pead ja vaatab siis üles minu poole, tehes näo, nagu oleks üllatunud. „Kuid vagusi!” hõikab ta. „Mis valgus aknas helgib?”^[1.]

      „See olen mina!” hüüan vastu.

      „Oot-oot. June? Sa ju lausa särad. Ma arvasin, et oli ida seal ja sina päike.”

      „Jah, mul on parajasti ovulatsioon. Neid kahte on kerge sassi ajada.”

      „Noh, vea oma hõõguvad munasarjad siia. Surmalõksud ja tundmatut päritolu frititud objektid ootavad.”

      Ma tõmban tennised jalga, viskan nahast seljakoti õlale ja kustutan tuled. Aga miski sunnib mind koridoris veel kord pilku heitma oma toale, kus laes paistavad kahvaturohelistest tähekleepsudest moodustatud väljamõeldud tähtkujud, mille me isaga sinna kleepisime, kui ma olin kuueaastane. Ma uskusin siis, et nad helendavad igavesti – et mitte miski, mida isa puudutab, ei saa hääbuda.

      Emal oli lausa kombeks öelda: „June, sinu issi on päike.”

      Ja ta oligi. Ta oskas kõike kasvama panna. Ta soojendas iga tuba, kuhu sisse astus. Kui ta puudutas mõnd looma, heitis too pikali ja jäi magama. Ta isegi lahkus talvel, nagu päike tihti teeb, ning temata muutus maja külmaks ja letargiliseks.

      Tema surmast on möödunud peaaegu kümme aastat ja ükski tähekleeps ei helenda enam. Aga mõni inimene on liiga elav, et päriselt surra, tema lugu liiga tähtis, et hääbuda, ja isa oli üks neist. Ma näen igal pool meie maagilises majas temast jälgi. Ma kuulen teda kriiksuvates ja kääksuvates põrandalaudades, kui suveööd neid venitavad, näen teda oma voodi jalutsis istumas ja lausumas: Teistel majadel on tugitalad ja vundament. Meie omal on luustik ja tuksuv süda.

      Ma panen silmad kinni ja kuulatan, kuidas maja ümiseb ning haigutab, sirutab ja kokku tõmbub. Hannah laseb õues signaali ning ma sulgen ukse ja jooksen alla korrusele.

      Köögi sumedas valguses kihistavad minu ema ja kasuisa Toddy teineteist kõdistades naerda nagu esimesel kohtingul olevad teismelised, valides samal ajal külmikust valget veini. Shadow ja Grayson seisavad elutoas diivanil ning mängivad gladiaatoriteemalist videomängu, käes liikumisanduritega puldid.

      „Han on siin,” teatan ma ning Grayson karjub üle mu sõnade midagi, mis kõlab nagu atsaaaaa, ja teeb õhus võiduka jalalöögi.

      Ema kiljatab naerust ja sipleb Toddy käte vahel, pöörates oma sädelevad sinakasrohelised silmad minu poole. Isa ütles alati, et need olid ema juures esimene asi, millesse ta armus. Nad kohtusid siit kaugel, aga ta tähistas isa jaoks tükikest kodu, nii et isa haaras ema kaasa ja tõi siia, sest tahtis, et kogu tema kodu oleks ühes kohas.

      Ema sikutab T-särgi üle oma uskumatult vormis kõhu uuesti alla. „Tervita Hannah’t!”

      Toddy põimib käed ema piha ümber ja toetab oma lõua tema pealaele. „Junie, kui te pärast lõbustusparki kuskile edasi lähete, siis pead meile teada andma,” lisab ta. „Vaadake, et te, tüdrukud, pahandustesse ei satu.”

      „Mitte

Скачать книгу