ma suurema osa keskkoolile eelnenud suvest, valmistades end vaimselt ette selleks, et mul tuleb regulaarselt ja pikema aja vältel astuda silm silma vastu väidetava kurjuse kehastusega. Aga kui esimene koolipäev saabus, polnud Sauli kusagil.
„Me peaksime minema tere ütlema,” pakub Hannah ebalevalt, justkui ta ise ka ei usuks seda. Ta on O’Donnelli/Angerti perekonnatüli räpase saagaga kursis, aga nagu enamiku asjadega, mis talle meelehärmi valmistavad – ämblikud ja peplumtopid ja see Richard Harrise laul sulavast koogist[1.] –, üritab ta ka sellest mitte välja teha.
„Hannah, ei.”
Kui ma pärast esimest koolipäeva bussi pealt maha tulin, uitasin Angertite suvemaja poole. Ma vaatasin metsa varjus, kuidas Saul eesuksest sisse-välja käis, tassides kinniteibitud pappkaste ja vinüülplaate täis karpe. Ta ei tundunud olevat nii ühes tükis kui praegu; ta nägi välja närbunud ja väsinud.
„Ma hakkasin juba tõesti leppima mõttega, et ei näe teda enam kunagi,” jätkab Hannah.
Seda olin minagi kolm aastat tagasi mõelnud: et kaste täis auto tähendas Angertite linnast lahkumist. Aga järgmisel päeval marssis mu kapi juurde seltskond vanemaid õpilasi – nende hulgas Mandy Rodriguez –, kes küsisid, kas mina olin selle taga, et Saul viimasel hetkel kooli vahetas. Tuli välja, et ta pidi veetma kaheteistkümnenda klassi internaatkoolis, selles peenutsevas kunstikoolis, mis asub meie linnast kahe tunni tee kaugusel lõuna pool.
Uudis levis kiiresti ja söögivahetunniks spekuleeris juba kogu kool, et Mandyl võib õigus olla. Meie perekondadele pöörati niigi tähelepanu. Kõik teadsid vihavaenust ja sellest, kui hoolikalt me teineteist vältisime, sest põhimõtteliselt olid isa ja Eli Angert kohalikud kuulsused: isa kirsside ja meie maja ümbritseva üldise maagia pärast, Eli sellepärast, et ta oli kirjutanud inimese võitlusest metsiku loodusega hunniku täiega igavaid romaane, mida The New York Times oli ülistanud, ja nad mõlemad sellepärast, millist rolli nende esivanemad olid Five Fingersi linna asutamisel mänginud.
Ma mõistsin, miks Sauli sõbrad arvasid, et Eli oli ta minust eemale hoidmiseks linnast ära saatnud, aga selles oli võimatu kindel olla. Lõppude lõpuks oli ka Angertitega paar kuud varem nende oma Väga Halb Asi juhtunud, ja isegi kõrvaltvaatajana oli näha, kuidas nende perekond aeglaselt koost laguneb. Mõni nädal enne Sauli lahkumist jättis tema ema Rachel oma töö kooli medõena ja kolis ilma Sauli isata Chicagosse – mis valmistas minu emale ja Toddyle suurt meelehärmi, sest viimane kolis seetõttu elama meie valdustega piirnevasse suvilasse.
Umbrohi võttis kunagise suursuguse aia kiiresti oma võimusesse, verandale kogunes nädalatega õllepudelite ja -purkide hunnik, tuppa toomata jäänud ja läbi vettinud ajalehed lebasid nende sissesõiduteel ning kui keegi kirjakasti posti otsast maha sõitis, ei vaevunud Sauli isa seda parandama.
Ma eeldasin, et asjad rahunevad maha ja Saul tuleb koju tagasi, vähemalt suveks. Aga ta ei tulnud, ja pärast kunstikooli läks ta kohe edasi Vanderbilti ülikooli, ilma et oleks isegi nädalavahetuseks kodus käinud. Siis võtsin ma tema käikude jälgimiseks appi salajased Google’i otsingud, kustutades pärast oma brauseri ajaloo, juhuks kui ema või Toddy peaksid kunagi mu arvutit kasutama. Aasta tagasi mainiti Sauli ajakirja New York artiklisarjas „10 alla kolmekümne”. Ja kuus kuud tagasi olin näinud, kuidas Toddy kohalikku ajalehte vihaselt köögis olevasse prügikasti topib, ning kui ma selle hiljem välja koukisin, vaatas mulle sealt vastu üks kohutav põhikooliaegne aastaraamatufoto Saulist ning selle kõrval oli artikkel, mis andis Five Fingersile teada, et meie oma Saul Angert oli müünud Simon & Schusteri kirjastusele oma pealkirjastamata esseekogumiku. Ma olin ikka oodanud, et see ilmub müüki netti või raamatupoodidesse, aga polnud sellest siiani midagi rohkem kuulnud.
Kolm aastat, ja kogu selle aja jooksul polnud ta kordagi koju tulnud. Ja nüüd on ta ometi siin. Seisab minust mõne meetri kaugusel väljaoksendatud popkornihunniku lähedal, justkui poleks ta kunagi lahkunudki.
„See on ime,” ütleb Hannah unelevalt. „Ime, mis viib meid tagasi kooliaega.”
Või tragöödia, mille ma olen pelgalt oma uudishimu jõul esile kutsunud. Mu mõte läheb pimedusele, mida ma enne väravavahi maja eest mööda triivimas nägin.
Nimetu asi on läinud, seda polnud kunagi olemaski. Sa kujutasid seda ette.
„Mis sa arvad, kauaks ta jääb?” küsin ma. „See tähendab, ta ei saa ju siia päriseks jääda, ega?”
„Mul pole aimugi, Junie.” Hannah’ hääl kõlab ärevuse ja elevuse tõttu pingutatult. „Seepärast ongi ülioluline, et me temaga täna õhtul hängime.”
Mu kõhust käib läbi uudishimu ja ärevuse põhjustatud terav jõnks. „Halloo? Hannah? See olen mina, June, sinu parim sõbranna, kellel on temaga suhtlemine keelatud.”
„Ma tean, ma tean!” vingub ta, vaadates kordamööda mind ja vaateratta all seisvat seltskonda. Nad on jälle tema ümber rivistunud, nii et Saul on näoga meie poole, ja ma pööran pilgu ruttu mujale, et ta ei näeks mind teda silmitsemas. „Aga,” alustab Hannah, „on suht kindel, et sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla. Ära püüagi jätta muljet, nagu poleks sa uudishimulik.”
„Sa tead, mida uudishimu kassiga tegi.”
„Veenis teda aitama oma häbelikul kassisõbrannal tolle lapsepõlvearmastust ära sebida?”
Ma hakkan vastu tahtmist naerma. Ma ei saa Hannah’t hukka mõista selle eest, et ta minu perekonna riidu Angertitega tõsiselt ei võta. Isegi ema pööritas isa suunas silmi, kui me näiteks randa tulles Angertid sealt eest leidsime ning isa meid merest eemale ja tagasi auto poole kamandas. Parklast välja tagurdades ohkas ema alati tüdinenult, kui isa enda ette pomises: nad peavad end vaid sellepärast kõigist paremaks, et maksid tuhandeid mingi totaka ülikoolipaberi ja edevate kingade eest. Enne isa surma hoidsime Angertitest eemale ainult seetõttu, et isa seda tegi. Aga pärast hakkasime vist kõik mõtlema, kas tal oli äkki õigus: kas Angertite viha meie vastu oli tõesti mingil moel meie halva õnne põhjuseks.
Meie polnud ainsad, kes niimoodi arvasid. Sama juttu rääkis kogu linn – võib-olla ainult naljaga pooleks, aga siiski. Ükskord, kui ma olin põhikoolis, kuulsin isegi oma õpetajat seda puhketoas ühele asendusõpetajale selgitamas: need kaks perekonda vihkavad teineteist nii väga, et kui õnnetus üht räsib, siis tabab kuri saatus ka teist. Ja kui nad kokku satuvad? Noh, nad ei satu. Ja hea ongi.
Aga Hannah ei teinud seda kunagi kuulma. Halvad asjad juhtuvad, June, tavatses ta öelda. Lihtsalt juhtuvad. Kõigiga.
„Paaaaluuun,” ütleb ta nüüd üles-alla hüpeldes. „Ütleme lihtsalt tere.”
„Hannah, mu emal ja Toddyl on reaalselt ainult kaks reeglit: ei mingit ujumist Five Fingersi kose juures ega mingeid Angerteid. Sa tead seda.”
Ta pigistab mu käsivart ja lausub: „Anna andeks. Ma saan aru. Tõesti. Ma pean lihtsalt olema õnnelik teadmisega, et mõnes teises universumis, sellises, kus sinu perekond ei vihka Sauli oma, on meil täna õhtul täiega lõbus. Sinul, minul, Saulil ja…” – ta vaikib hetkeks ning nookab peaga vaateratta poole – „Nate’il.”
Ma vaatan sinnapoole, ja nagu tellitult märkab Nate meid. Ta lehvitab meile samasuguse elevusega nagu üksikule saarele sattunud hädaline, kes üritab mööda lendava helikopteri tähelepanu püüda.
„Kas sa teed nalja, Hannah? Sa mõtlesid just välja alternatiivse universumi ja tegid seal Nate Baarsist minu mitteametliku peika! Sa oleksid võinud valida ükskõik kelle!”
Ta naerab ja lehvitab Nate’ile
