lööb minu kommentaari peale ükskõikselt käega. „Sa arvasid kunagi, et Nate on täiega nunnu.”
„Viiendas klassis!” teatan mina. „Ta ei kõndinud siis veel niimoodi.”
„Ole nüüd, mis ajast ei meeldi sulle kutid, kes kõnnivad, nagu oleksid nad pärast viieteisttunnist sadulata ratsutamist just hobuse seljast maha tulnud?”
„Tal on ilmselt kroonilised hemorroidid.”
„Juunior,” ütleb Hannah süüdistavalt ja ma tean, et tal on tõsi taga, sest ta ei kasuta kunagi mu tegelikku nime. Või noh, mu tegelikumat nime. Hoolimata sellest, et ma olen tüdruk, on minu täisnimi Jack O’Donnell IV, minu isa ja tema isa ja vanaisa järgi, kes väidetavalt sai oma nime seepärast, et oli justkui oma isaisaisa Jacki ehk Jonathan Alroy O’Donneli, Five Fingersi asutaja ning maagiliste kirsside kasvataja suust kukkunud.
Ema kutsus mind vanasti Jackieks, isa aga alati Juunioriks või June’iks. Pärast tema surma hakkasid ka kõik teised mind nii hüüdma. „Issand jumal!” Hannah haarab mul uuesti käsivarrest. Tema nägu muutub kiiresti tulipunaseks. „Nad tulevad siiapoole. Anna andeks – ma vist kutsusin selle oma mõttejõuga esile. Issand jumal, kas ma olen nõid?”
Mu kõris hakkab jälle pitsitama ja ma heidan pilgu selja taha. Vaateratta seltskond hakkab laiali vajuma, aga Nate ja Saul on selgelt sammud meie poole seadnud.
„Pekki,” ütleb Hannah, nagu poleks ta hetk tagasi anunud universumilt just sellist sündmuste käiku. „Ta reaalselt tulebki siiapoole! Mida me teeme?”
Ma otsin kohta, kuhu peitu minna. Hannah, kes saab äkki aru, kui suur hirm tal tegelikult oma kauaaegse armuobjektiga rääkimise ees on, otsib samuti kohta, kuhu peitu minna. Ma sööstan Peeglite Maja poole ja ta kihutab mulle järele. Ma pööran järsku tagasi, süda puperdamas, kui mõtlen sellele, mida ma kohe teha kavatsen. „Oota.”
Hannah seisatab, silmad ehmatusest suured, ja ma heidan pilgu sissepääsu suunas, Sauli nägemisest tekkinud adrenaliinisööst mind edasi utsitamas. „Ma tahan üksi sisse minna,” ütlen ma ja Hannah’ nägu muutub murelikuks. „Sa tahad Sauliga rääkida; nüüd on sul see võimalus.”
Meie pilgud ristuvad jõllitamisvõistluses. Ma peaaegu näen, kuidas ta oma peas iseendaga vaidleb. „Hannah. Sa saad sellega hakkama. Sa suudad temaga rääkida.”
Ta heidab veel ühe pilgu üle õla ja hingab sügavalt. „Okei. Okei, mine.”
Ma suudlen oma nimetissõrme ja keskmist sõrme ning sirutan need tema poole. Hannah teeb sama ja meie sõrmed kohtuvad nagu tilluke käepigistus. „Kui ma tagasi jõuan, ole valmis mulle rääkima, millise laulu te oma pulmalauluks valisite.”
Hannah’ silmapööritus läheb üle laiaks naeratuseks ning ma keeran ringi ja astun pimedusse, kus kõik muutub minuks.
1 Ilmselt on viidatud Richard Harrise 1968. a hitile „MacArthur Park”, kus kõlavad sõnad „someone left the cake out in the rain” (keegi jättis koogi vihma kätte). [ ↵ ]
Neli
Ruum helendab neoonselt. Sinised, lillad ja roosad toonid segunevad peeglite nurkades ja samamoodi sulavad kokku ka peeglitest vastu vaatavad versioonid minust. Konditsioneeri undamine pehmendab teiste labürindis teed otsivate inimeste ehmatushüüdeid ja itsitusi, kui ma oma esimesed sammud astun.
Ma satun ootamatult klaasseinaga vastamisi ja põikan paremale. Kui ma edasi astun, lasen endal unustada, kuhu lähen, just nagu isal kombeks oli – talle meeldis kõigepealt iseennast ära kaotada. Alles siis, kui ta oli kindel, et olime jõudnud selle labürindi keskpunkti, kuhu ta meid sel korral oli viia kavatsenud, koostas ta plaani ja juhatas mind vaevata välja.
„Kui sa oled olnud nii kadunud nagu mina,” ütles ta kord, „muutud sa kodutee leidmises väga osavaks, Juunimutukas.”
Ma tunnen konditsioneeri tekitatud tuulehoos tema kohalolu. Ta nagu sasiks mu juukseid, utsitaks mind edasi. Selleks ajaks, kui Jack I oli sinuvanune, rääkis ta mulle, oli ta juba jõudnud lennata koos Amelia Earhartiga üle Atlandi ookeani, ületada kummist seintega kera sees Niagara kose ja ronida Backbone’i mäe tippu, et langevat tähte püüda. Jack II oli selleks ajaks aga päästnud kümneid inimesi Alaskat tabanud megatsunaamis, kasutades paadina ainult tükikest liustikujääd, aeruna murtud mändi ja ravimina karbitäit kirsse. Sinuvanusena, Juunior, olin ma jõudnud tikutoosi ja klaasivabriku abil peatada tornaado.
Ma astun uude ruumi, igasugune naer ja jutuvada hääbuvad. Siin raamivad peegleid sinakasrohelised kaared ja põrandale tõmmatud helendava värvi jutid jätavad mulje mustriga põrandaplaatidest. See, otsustan ma, peab vist olema keskpunkt.
Oma isa peale mõeldes hakkan ma eesmärgipärasemalt pöördeid tegema, aga suunda muutes satun vastamisi jaheda klaasiga ja mul jääb hing kinni. Esimesed paar korda, kui see juhtub, naeran ma oma ehmatuse üle, aga lõpuks hakkab mu kadunudolek, mu üksiolek mind häirima. Sellest, kui ma viimati kedagi teist nägin, on juba liiga kaua möödas.
Ja mu peas vasardab aina teadmine, et nendest seintest väljaspool on üks Angert ja et kui O’Donnelli ja Angerti teed ristuvad, juhtuvad halvad asjad.
Halvad asjad juhtuvad ja mina olen ilma vähimagi põgenemislootuseta klaaslabürindis lõksus.
Ma koperdan ettepoole ja põrkan järjekordse peegliga kokku. Mu pulss kiireneb. Ma üritan rahuneda ja liikumist jätkata.
Veel üks kokkupõrge.
Liigu edasi. Ma pöördun ja sööstan vasakule.
Minu teed takistab klaaspaneel. Teen pirueti paremale.
Liigu…
Ma keeran ümber nurga ja põrkan kellegagi kõva matsuga kokku, suutes vaevu karjatust tagasi hoida.
„Pekki,” ahmib keegi – keegi poiss – õhku. Rohelise neoonvalguse vihus märkan ma, et ta haarab käega rangluust. See oli kas minu pea või minu hambad, mis sellega just kokku põrkasid, aga näib, et valu tundmiseks on mul liiga kõva adrenaliinilaks.
„Palun väga vabandust!” kokutan ma, liikudes ettepoole, käed vabandavalt välja sirutatud. „Issand, mul on nii kahju. Ma arvasin, et sa oled…”
Ta tõstab pilgu ja valgus jookseb üle tema näo.
Saul Angert.
Tema on see, kes mu ees seisab. Keda ma just hammustasin. Saul „Kui Sa Näed Teda Teepervel Suremas, Ära Aeglusta Sammu” Angert.
Ta tõstab ühe käe, masseerides samal ajal teisega oma rangluud. „Pole midagi. Sul on õigus. Ma olingi.”
„… Rappija Jacki vaim.” Sõnad pääsevad mu huulte vahelt välja nagu õhk autorehvist.
„Ah soo,” ütleb ta. „Ma mõtlesin, et sa ütled: selles trööstitus õudusunenäos vangis olemisest närvivapustuse äärel.”
Mu süda peksab vastu roideid. „Ei. Ma tundsin kohe kindlasti Rappija Jacki võnkeid.”
Tema naer on kare ja soe, mis ei sobi üldse kokku tema külmalt range välimusega. Ta tumedad juuksed on külgedelt lühikeseks pöetud ja pealt veidi pikemad, laubalt eemale silutud, ja nüüd, talle lähemal olles, näen ma pisikesi iluvigu, mille pärast ei ole tema nägu
