siis on ülimalt ebatõenäoline, et ma marutaudi põen.” Hoolimata sellest, mida sa võib-olla kuulnud oled.
Samas, kui ta teaks, kes ma olen, siis kas ta seisaks siin?
Ta naerab jälle seda kraapivat naeru. „Ahah. Õige küll. Minul ei ole kahju – sinul on. Seda ma öelda tahtsingi.”
„Ma olin lihtsalt viisakas,” vastan ma. „Ma ei tunne süümepiina.”
„Vau,” ütleb ta teeseldud uskumatusega. „Oled sina vast külm.”
Ma noogutan peaga peeglitega ääristatud käigu poole. „Tegelt on suur osa minust klaasist tehtud, nii et…”
„Tegelikult on suur osa sinust klaasist tehtud.”
„Mul on tunne, et kuni sa vormiriideid ei kanna, ei tohi sa teisele inimesele keelepolitseid mängida.”
Kui ta naeratab, helendavad tema enamjaolt sirged hambad siniselt nagu ka tema valge T-särk ja kahvatud käsivarred, välja arvatud seal, kus tätoveeringud valgusesse tindiseid varje lõikavad. Ta on kena välimusega, mingis mõttes. Lihtsalt mitte minu mõttes, mis on tavaliselt kas (1) pseudopuuraiduri tüüpi lihaselised jõmmid, kelle puhul piirdub isikliku hügieeni eest hoolitsemine pudelitäie õhuvärskendajaga, või (2) MITTE SAUL ANGERT.
Kõige parem oleks, kui ma nüüd minema kõnniksin. Ma tean seda. Aga ma seisan vastamisi inimesega, kellest ma olen kogu elu kuulnud, keda ma olen vähemalt kolm aastat regulaarselt guugeldanud ja kellega ma ei ole enne tänast kordagi rääkinud.
Ja ma polegi veel iseeneslikult süttinud. Lagi pole meile kaela varisenud, maa ei ole avanenud ja meid alla neelanud ja ta käitub päris… normaalselt.
Mis, ma eeldan, saab tähendada ainult seda, et ta ei tunne mind ära. Tema ei ole mind guugeldanud.
Ma tunnen end natuke solvunult. Ja süüdlaslikult. Aga samas pakatan ka uudishimust ja adrenaliin paneb mu sisemuse värisema. Nagu hakkaksin hüppelaualt vette sukelduma või tuhiseksin iga hetk alla Ameerika mägede kõrgeimast punktist.
„Noh,” ütlen ma, mitte niivõrd enesevalitsust tagasi saades, kuivõrd seda kirvega taga ajades. „Edu.”
Saul noogutab ja ma keeran ümber nurga ning suundun roosadest ja sinistest peeglitest koosneva välimise ringi poole. Minnes jälgin teda enda ees olevatest peegeldustest. Ta järgneb mulle paar meetrit tagapool, üht suunurka kergitamas õrn naeratusevari. Ma peatun ja pööran end tema poole. „Mida sa teed?” küsin ma. „Sa ei saa mulle järele tulla. See on sohk.”
„Kes ütleb, et sa õiges suunas lähed?”
„Kui ei lähe, miks sa mulle siis järele tuled?”
„Ei tule,” ütleb ta. „See ongi juhuslikult õige suund. Ma üritan siit lihtsalt välja pääseda. See on kõigest kokkusattumus.”
„Olgu. Sellisel juhul võid ise ees minna.”
Ta raputab pead. „Nalja teed või? Ma ei lase sul enda pealt maha vaadata. Sa hammustasid mind ega palunud vabandust.”
„See oli enesekaitse,” vastan ma. „Tol hetkel olid sa ikka veel üheksakümne üheksa protsendilise tõenäosusega Inglise sarimõrtsuka vaim.”
Üle tema näo levib aeglane naeratus ja me oleme hetke vait. Mu rinnus hakkab mullitama järjekordne ärevushoog. Mu sisikond on nagu vahtu raputatud šampanjapudel, sest kõik tundub pulbitsev ja kerge.
„Olgu siis,” ütleb Saul.
Ma hakkan jälle liikuma.
Ta annab mulle paari meetri pikkuse edumaa ja järgneb siis mulle, ning jälle ekslevad mu silmad tema peegelduse poole. Iga kord kui ta mind piilumast tabab, läbistab mu aatomeid mikroskoopiline piinlikkusevalang ja tema suunurk kerkib vaikselt ülespoole, justkui jagaksime sõnatut nalja, mille puänt on: meie perekonnad vihkavad teineteist, ha-ha!
Või vähemalt on see puänt need paar hetke enne seda, kui ma teen läbimõtlematu, aga see-eest jõulise sammu ning põrkan, nägu ees, vastu peeglit. Saul toob kuuldavale ühe kareda naerupahvaka ja sörgib siis lähemale, sellal kui mina ninast kinni hoian ja oigan. Ta kummardub, et paremini näha. „Kõik korras?”
„Võiks hullem olla,” vastan ma käega ikka veel nina kattes. „Vähemalt ei kukkunud mulle alasi pähe nagu multikates.”
„Näita siia.” Ta tõmbab mul käe näo eest ära ja tema tumedad silmad siksakitavad üle mu nina, mis sai palju vähem haiget kui mu eneseväärikus. Me oleme nüüd väga lähestikku ning ma tunnen tema mündise hambapasta ja pesuloputusvahendi lõhna, millele lisandub midagi sooja ja veidi maalähedast.
Ta katsub sõrmeotstega õrnalt mu nina. „On valus?”
Kui tema häälel oleks maitse, oleks see nagu mõni neist tumedatest tšillimaitselistest käsitööšokolaadidest. Kui see oleks värv, sobiks see täiuslikult tema silmadega, mis praegu minu omadesse puurivad.
Mulle kangastub üks mälestus: suudle/abiellu/tapa tabel, mille Hannah seitsmendas klassis oma koolikapi uksele kinnitas ning mille tulba abiellu kõige ülemises otsas troonis Sauli nimi. See mälupilt ei hävita küll päriselt liblikaid mu kõhus, küll aga meenutab see mulle, et kui Greg Schwartz leitakse kunagi surnuna, läheb Hannah’l tõeliselt head alibid vaja.
„Ei tundu, et luu oleks katki või midagi,” ütleb Saul, kissitades neoonvalguses minu poole silmi.
Ilmselt on minu kord midagi öelda, aga tema käsi tundub mu õla vastas soe ja me seisame teineteisest nagu umbes kolmekümne sentimeetri kaugusel ja suur osa mu ajust on juba kustutanud mälestuse näoga vastu määrdunud peeglit jooksmisest, et see saaks täielikult pühenduda karjumisele: HUVITAV, KAS SAUL ANGERTI SUU MAITSEB ROHKEM NAGU PIPARMÜNT VÕI VÜRTSIKAS ŠOKOLAAD?
Lõpuks laseb Saul mu õlast lahti ja sel hetkel panen tähele, kui vali lärm siin on, kuidas kõikjal kostab tsontlik muusika ja häältesumin. Ma silman vaevu märgatavat avaust, kus üks peegel on kergelt paremale ja teine natuke vasakule kaldu, varjates nendevahelist läbipääsu. Ma kallutan end paremale, kuni kaks peeglit mu nägemisväljas eralduvad. „Kuule, tead mis,” ütlen ma.
Saul jõllitab mind ühe pika hetke. „Mida?”
„Minu võit.” Ma sööstan paanide vahelt läbi, sumisevasse öösse. Kohe, kui mu jalad asfalti puudutavad, näen ma Hannah’t ja tema kõrval seisvat rangjalgset poissi.
„Pagana June O’Donnell!” hüüab mulle Nate Baars.
Saul tonksab mu selja tagant välja ilmudes mind õlaga ning kõik need kihisevad mullid muutuvad mu rinnus tinaks ja vajuvad kolinal alla. Ta kummardub minu kõrva juurde ja sosistab: „O’Donnell, mis?”
Aga see ei kõla nagu süüdistus. See kõlab nagu nali.
Ta trügib minust mööda, et Hannah’le ja Nate’ile vastu minna, ning vaatab siis üle õla tagasi minu poole, näol kerge tögav naeratus.
Ta ütles seda nii, nagu oleks ta seda oodanud, nagu oleks ta kogu selle aja teadnud, kes ma olen.
Viis
„Kuidas nii, et ma läksin sisse pärast sind, aga olen nagu mingi viisteist minutit juba
