aimu, kui keeruline sind kätte saada on?” Ta jalutas edasi. Pealtnäha täiesti teadmatuses tõsiasjast, et on nagu printsess ning tuba on täis lihtinimesi, kelle ainus ülesanne on tagada ta isa troonile tõusmine. „Alguses ma proovisin kooli kaudu, aga oled sa kunagi proovinud professor Buckinghamilt midagi välja pigistada?” Toakaaslane vatras rahulikult edasi, justkui ei kantakski tema näolappi just selsamal hetkel üle igasse Ameerika kodusse. „Noh, igatahes siis küsisin salateenistuse käest ja …”
„Oot,” segasin vahele. „Salateenistus andis sulle mu vanavanemate telefoninumbri?”
„Noh,” tunnistas Macey, „küsisin salateenistuselt, aga lõpuks sain selle ikkagi salajasemast allikast.”
Langetasin häält ja küsisin: „Agentuurilt?”
„Lizilt,” sosistas ta vastu. Ma ei suutnud meie väikseimale/nutikaimale toakaaslasele mõeldes naeratust tagasi hoida. „Noh, oli ka tore suvi?” uuris Macey sõjatoast lahkudes ja järjekordset pikka koridori ette võttes.
„Jep,” vastasin peaaegu hingetuna. Kaks kuud vanavanemate Nebraska rantšos ei olnud mind küll täiesti vormist välja viinud, kuid elu kulges seal teises tempos, ja Maceyga sammu pidamine oli vaevaline. „Oli küll. Lihtsalt…”
Mõtlesin meie klassikaaslastele, kes näisid pärast kooli lõppemist kohe maailma kaugeimatesse paikadesse laiali hajuvat. Mõtlesin oma emale, kes mu suvevaheaja esimesel päeval lennukile pani ja ei saatnud sellest ajast saati isegi postkaarti. Ja kõige lõpuks mõtlesin kahele poisile – ühele, keda polnud kuude kaupa näinud. Ja teisele, keda kujutlesin end kõikjal nägevat, kuigi teadsin, et me ei pruugi enam kunagi kohtuda.
„Kena,” ütlesin viimaks. „Mu suvi möödus kenasti.”
Macey oli mind tolleks ajaks üsna hästi tundma õppinud, nii et ta lihtsalt naeratas. „Minu oma ka.”
Konverentsikeskust ja hotelli ühendavasse tänavaalusesse tunnelisse astudes olid me sammud vaipkattel sulgkerged.
Uste kõrval seisid salateenistuse agendid ja üks neist sosistas varrukasse: „Paabulind saabub.”
„Nii et võin sind Paabulinnuks kutsuda?” narritasin Maceyt.
„Sõltub. Kas tahad öösel magades ennast turvaliselt tunda…” alustas ta. Just sel hetkel jalutasid meist mööda kaks vanadaami. Elegantsed prouad kandsid käes üüratuimaid päevalilli, mida mu silmad eales kohanud olid, ja Macey naeratas neile – päriselt naerataski. Macey märkis üsna valjult: „Ohoo mis uhke rüü, Kansase delegatsioon!”
Ümberlülitumine sujus täiesti. Justkui oleks ta tuhandevatine naeratus ühenduses lülitiga, mida saatus vastavalt vajadusele sisse ja välja klõpsib. Muidugi võis asi olla ka CIA pärandis, kuid tol hetkel oli ilmselge – Macey teab salaidentiteetidest, varjatud plaanidest ja salaliitudest sama palju kui ükskõik kes teine.
„Nii et,” tegin algust, „mis sul endal uudist?”
Sõber tõmbas taskust kenasti trükitud paberitüki. „Kuus hommikul: osalemine riiklikes hommikuprogrammides. Üheksa hommikul: mereväesiniste kostüümide proov.” Macey kallutas end lähemale ja lisas sosinal: „Tuleb välja, et punases näen litsakas välja.” Ta ajas selja taas sirgu ja kõndis kiiremini. Kaldtee viis meid tunneli lõpus asuvatele metallustele aina lähemale. „Üksteist hommikul,” jätkas ta, „lustakas perekondlike sidemete loomine ema ja isaga.”
Macey peatus. Ta käsi toetus metallist ukselingile.
„Nii et…” märkis ta uksi lahti lükates ja tuues lagedale suurima ruumi, mida eales näinud olin, „nagu ikka.”
Üle kogu areenipõranda paiknesid toolid, tuhanded tühjad toolid. Nende kohal rippusid kõikide osariikide nime kandvad sildid. Alustasime Oregoni juurest, jalutasime läbi Delaware’i ja Kentuckyst mööda. Meie kohal kõrgusid poodiumid. Ajasin kaela õieli ja kõõritasin üles, areeni ümbritsevate loožide poole. Need kandsid viimse kui ühe inimkonnale teadaoleva uudistekanali uhkeid logosid.
Seisime Maceyga pikka aega paigal, esimest korda omapäi. Võib-olla sellepärast arvaski ta, et on ohutu koht sosistamiseks. „Aitäh tulemast, Cam.”
Ta isa nägu vahtis vastu kõikide ajakirjade kaantelt kogu riigis. Temast endast oli saamas riigi suurima balli printsess. Ilmselt sooviks iga tüdruk kogu riigis Maceyga kohti vahetada. Ometi nägin ta silmis ängi, kui ta eksinud ilmel seal hiiglaslikus ruumis seisis. Mõistsin suurepäraselt, miks ma siin viibin. Mulle meenus, et Gallagheri tüdruk on vaid nii hea kui tema kaaslane.
„Ajame selle asja ühele poole ja lähme tagasi kooli, sobib?” ütlesin.
„Sobib,” vastas Macey. Oleksin võinud vanduda, et ta peaaegu naeratas.
Ja ta olekski seda ehk teinud, kui meid poleks takistanud selja tagant kostvad sammud ja üks hääl. „Tere, daamid!”
Ma ei tea, kuidas teiega lood on. Mina kipun aga tegema teatud oletusi teismelise poisi kohta, kes nimetab teismelisi tüdrukuid järjekindlalt daamideks. Eelduste kohaselt võiks ta olla nägus. Ja libeda olekuga. Sedasorti kutt, kellel on rohkem juuksehooldusvahendeid kui sul endal.
Kuid Preston Winters… seda ei olnud.
Ta oli umbes Macey pikkune. Samas ei kõlaks see sugugi liialdusena, et Liz saaks temast rusikavõitluses ilmselt kärmelt jagu. Poisi rätsepaülikond rippus kõhetul kehal, justkui oleks ta vanemate riidekappi tuuseldamas käinud laps. See polnudki tõest väga kaugel, kui arvestada asjaolu, et ta randmel ilutses Ämblikmehe kell.
„Kiire küsimus,” sosistas Macey. „Kui su ema ütles, et me ei tohi sel suvel füüsilise ettevalmistuse tehnikat kasutada, ei pidanud ta silmas presidendikandidaatide poegi, eks?”
„Arvan, et see kehtib just eriti nende kohta.”
Ma ei ole kindel, kas asi peitus salateenistuse läheduses või meie sõsarkonna salastatuses, kuid miski sundis Maceyt sügavalt sisse hingama ja naeratama (pobisedes samal ajal portugali keeles ühe tõeliselt sandi sõna).
„Näed täna väga… patriootiline… välja, preili McHenry,” märkis Preston Maceyt pealaest jalatallani silmitsedes.
Heitsin pilgu tüdruku punavalgesinisele kampsunikomplektile (ma tean… Macey kandis kampsunitest komplekti!) ja hammustasin naeratuse vältimiseks huulde.
„Me pole vist kohtunud,” lausus poiss minu poole pöördudes ja kätt sirutades. „Mina olen Preston. Teie olete ilmselt…”
„Hõivatud,” torkas Macey sooviga mind eemale tirida.
„Cammie.” Pidasin toakaaslase sikutamisele vastu piisavalt kaua, et Prestoni kätt suruda. „Toakaaslane.”
Poiss kummardus kergelt. „Meeldiv tutvuda, toakaaslane Cammie…”
Veel enne, kui ta oma lausega lõpule jõudis, kuulsin kriiskavat häält. „McHenryde perekond, vasakpoolne lava!” Lavale kõndis hoolitsetud välimusega naine, Macey vanemad tihedalt kannul. Tal oli kirjutamisalus. Ja ketiga kaelas rippusid sarvraamidega prillid. Ja daami hiiglaslikku juuksekuhilasse ei olnud torgatud mitte üks, vaid suisa kaks pliiatsit.
„Wintersite perekond, parempoolne lava!”
Kui Vermonti kuberner abikaasaga oma kohtadele asus, ei jäänud mul märkamata, et üks
