dfy9ee7s5bf1kae72a416b33acecd4.jpg" alt="cover"/>
Tegelaskujud ja sündmused on välja mõeldud ning võimalikud kokkusattumised tegeliku eluga on puhtalt juhuslikud. Toimetanud Kaidi Roots Kujundanud Toomas Niklus © Tekst. Rauno Võsaste, 2018 ISBN 978-9985-3-4452-1 ISBN 978-9985-3-4537-5 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Raul märkab läbi köögiakna värava taga peatuvat autot. Viimaste aegade läbielamised ning endise politseiniku instinkt sunnivad tähelepanelikkusele. On veel hämar ja värava taga seisvaid kujusid pole võimalik eristada, veel vähem ära tunda. Kuigi neis on midagi vastikult tuttavlikku.
Mobiiltelefon heliseb. Ekraanilt numbrit nähes vastab Raul ärevusega hinges: „Halloo.”
„Tere. Kas ma räägin Raul Jariniga?”
„Jah, Raul kuuleb.”
„Tartu politsei sisekontrolli talituse juht Koit Kuugar siin. Palun koer kinni panna. Me tahame sisse tulla.”
Bosse on tõesti marus – käppadega väraval püsti, haugub nii, et õhku ei jätku, suunurgad vahutavad. Kas koer tunneb ära halbade kavatsustega inimesed? Või tunneb ta, et käes on olukord, kus vaja peremeest kaitsta kõigi käsutuses olevate vahenditega?
Raul paneb Bosse garaaži ning läheb väravat avama.
Tuppa astuvad Kuugar, Kivimägi ja Siimson. Just duši alt väljunud Tiina ei suuda ehmatust varjata.
„Mis siin toimub?” küsib ta.
„Meile laekunud informatsiooni põhjal on alustatud kriminaalmenetlust selle kohta, et Raul Jarin, viibides Tartu vangla kambris 2111, avalikustas riigisaladuse. Siin on kahtlustatavana kinnipidamise määrus. Palun tutvuda. Samuti soovime kohe alustada läbiotsimisega,” teatab Kuugar ilmse naudinguga hääles.
Tiina vajub diivanile ja tõstab käed näo ette. Rauli peas vasardab vaid üks mõte: kas kõik algab jälle otsast peale?
1. peatükk
Rauli korralduse peale stardivad kolm autot varitsuspaikadest. Äsja on ta saanud varjatud jälgimise üksuselt info, et objekt läheneb ja mant on 99 protsenti kaasas.
Vaikses Tartu eramajade rajoonis toimuks otsekui märulifilmivõte: siniste vilkurite sähvides blokeerivad sõidukid maasturi tee otse koduväravas, autodest tormavad välja kuulivestides ja ühesugustes sinistes jopedes inimesed, relvad käes. Vilkurite valguses helgib nende jopeselgadel kiri „Kriminaalpolitsei”.
Hetkega on tumedat verd meesterahvas käeraudadesse pandud ja auto kõrvale maha surutud, ta pomiseb midagi ainult talle arusaadavas vähemusrahvuste keeles. Kõrval lebab kõvasti teibitud kilepakend, mille ta jõudis autost välja visata. See on ei keegi muu kui Kazbek Udaverdijev – vana tegija Tartu endisest allilmast, käesoleval ajal suuri narkokoguseid liigutav tegelane, kelle tabamine on seni osutunud politseile ülimalt keeruliseks.
Kazbek Udaverdijev on viiekümnele lähenev lõunamaalane, kes jäi Tartusse elama pärast ajateenistust, Nõukogude Liidu lõpus. Õnneks või kahjuks oli aeg selline, mis võimaldas teatud isiku- ja vaimuomadustega inimestel alustada rahateenimist erinevate tegevustega – nii seaduslikke kui ka ebaseaduslikke võimalusi ära kasutades. Udaverdijev valis viimase variandi. Lõunamaalase temperamendi ja mentaliteediga, suutis ta kiiresti enda ümber koguda seltskonna endasarnaseid, kellega koos pakuti katust, tegeldi väljapressimiste ja ka muude vägivallategudega. Mõne aasta möödudes räägiti Udaverdijevist kui ühest Lõuna-Eesti kuritegelikust autoriteedist.
Kriminaalpolitsei huviorbiidis on ta olnud peaaegu kogu oma Eestis viibitud aja. Raha teenib endiselt kuritegelikul teel, küll aga on muutunud kuritegude iseloom. Vägivald on asendunud pigem narko- ja majanduskuritegudega, ent tema ja ta kaaslaste keevalist verd arvestades pole välistatud ka relvade ja lõhkeainete kasutamine – enda tõsiseltvõetavuse kinnitamiseks.
Erakordselt raskeks on teinud tema kuritegude tõestamise just tema ümber koondunud seltskond. Tegemist on suurelt jaolt samuti lõunamaalastega, kelle rääkima saamine on ülikeeruline, kui mitte võimatu. Rahvuse eripära ja Udaverdijevi vägivaldse kurjategija kuulsuse tõttu ei kipu eriti avameelsed olema ka kannatanud ega tunnistajad.
Raulil on raske rahulolu varjata. Kogu operatsioon on alates informatsiooni laekumisest kuni mehe kinnipidamiseni olnud nii-öelda tema teema, tema juhtida ja korraldada.
„Ära tegin, las kadestavad,” mõtleb ta endamisi.
Äsja narkokuritegude talituse juhiks nimetatud Raul Jarin on andekas noor kriminaalpolitseinik. Väikesest maajaoskonnast alustades tõusis ta tänu hagijalikule järjekindlusele, tohutule töövõimele ja poolenisti slaavi päritolust tingitud mitte-kedagi-kartmisele ametiredelil ehk liigagi kiiresti.
Jalgpallurite kohta räägitakse, et mõnel on väravalööja instinkt või anne olla alati õiges kohas – täpselt seal, kuhu tuleb pall, et värav ära lüüa. Kriminaalpolitseinike ja eriti jälitajate puhul võib mõnel juhul leida analoogiat. Just selline anne või jälitaja õnn on Raul Jarinil. Loomulikult veab peamiselt ikka neil, kes kõvasti tööd teevad, ja õnnestumine eeldab ka teatud ajumahtu, kuid Jarini karjääris oli lausa uskumatuid juhtumisi.
Ühel kenal laupäeva hommikupoolikul Tartust eelmise õhtu pidustustelt Jõgeva poole sõites märkas ta konservitehase juures hääletamas meest, keda Jõgeva politsei oli juba mõnda aega mõrvas kahtlustatavana taga otsinud. Jarin pani päikeseprillid ette ja võttis hääletaja peale. Tapja taipas alles Painkülas, et istub kriminaalpolitseiniku autos ja sõit kulgeb arestimajja.
Teine märkimisväärne lugu juhtus, kui Raul tuli ühel ööl sündmuskohalt ja nägi kodus pükse jalast võttes korteriaknast, et mingi seltskond varastab maja ees seisvatest sõidukitest kütust. Loomulikult ei saanud ta seda pealt vaadata, vaid tõmbas püksid kärmesti jalga tagasi ja tormas välja. Kütusevaraste juurde jõudes läks küll rüseluseks ja osa neist sai jooksu, kuid see, kes õnnestus kinni pidada, oli rahvusvaheliselt tagaotsitav pangaröövel.
Tavapäratu juhus oli ka pärast suure kahjuga vargusi Siimusti eramajades ja keldrites. Teada oli auto kirjeldus ja osaliselt numbri ning tähtede kombinatsioon. Andmebaas näitas, et ühe variandina võis tegemist olla renditud sõidukiga, rentijast oli teada mingi nimi ja aadress. Tallinnasse nimetatud aadressi kontrollima ja isikut otsima sõites seisis Jarin Sõpruse puiestee ristmikul foori taga, kui otsitav auto tal nina eest mööda lipsas. Loomulikult võttis ta kohe sappa ning Tõnismäel sõiduki peatanud mees, kes plaanis minna hambakliinikusse, joosti maha.
Oli see siis jälitaja õnn või tõesti anne olla õigel ajal õiges kohas, aga Jarini karjääri jooksul oli selliseid juhtumeid korduvalt.
Narkokuritegude üksuse suhteliselt noore juhina oli ta saanud väga hästi hakkama nii meeskonna komplekteerimise, töölepanemise kui ka väga edukate operatsioonide ja keerukate menetluste tulemusliku lõpuniviimisega. Eriti silmapaistvad olid tulemused agentuurtöös ja infokogumises teemade ja isikute kohta, milleni varem polnud keegi küündinud. Mitmed kuritegelikud autoriteedid või ennast kuritegelikus hierarhias kõrgele asetada püüdvad isikud said Jarini poolt kogutud materjalide alusel „naridele saadetud”.
Üks märkimisväärsemaid oli kindlasti Jarini töö tulemusena kahel korral kinni läinud, kuritegelikus maailmas Maavanema hüüdnime kandev Vaido Raudmets. Jarinist kõigest mõne aasta vanem ja peaaegu ühest külast pärit, olid mõlemad omas maailmas üsna tipu lähedal – Raudmets Eesti organiseeritud kuritegevuse redelil ja Jarin kriminaalpolitseinike hulgas. Väga mitmete jälitusüksuste pidevas huviorbiidis olevat Maavanemat oli ära panna õnnestunud vaid Jarinil. Esimesel
