taasloomise aastapäeva aktus ja pidulik vastuvõtt toimuvad sel aastal Vanemuise väikeses majas.
Kerge ärevusega hinges sammub Raul, Tiina käevangus, peopaiga poole. Sajab kerget lund, mõned miinuskraadid ja õhtuse Tartu tuledesära ainult lisavad peomeeleolule pidulikkust. Rauli ärevuse põhjuseks on kõlakad, et teda autasustatakse prefektuuri teeneteristiga.
Nii noorena pole keegi veel teeneteristi saanud, ehk on lihtsalt kõlakas, mõtleb Raul, kuid sisimas loodab siiski.
Politseipäev sügisel ja taasloomise aastapäev 1. märtsil on Rauli jaoks aasta tähtsaimad pidupäevad. See on olnud nii ajast, mil Raul politseiteenistusse astus.
Majas sees on meeleolu ülev igas mõttes. Pidulikud vormid, juba kergelt nokastunud kõvemad kriminaalpolitseinikud, kohal on ka partnerid ja abilised. Pärast prefekti pidupäevakõnet tuleb lavale personalijuht ja loeb ette prefekti käskkirja: „Silmapaistvalt heade töötulemuste eest ja seoses politsei taasloomise aastapäevaga autasustada Tartu Politseiprefektuuri teeneteristiga järgmisi ametnikke…”
Narkotalituse juhi Raul Jarini nimi on esimene, mis kõlab.
Saali läbib kahin. Raulis tekitab see lava poole sammudes vastakaid tundeid. Kui palju oli selles kahinas poolehoidu, kui palju kadedust, kui palju parastamist?
Pärast prefekti käepigistust ning ristikarbi vastuvõtmist keerab Raul end näoga saali poole ja lausub käsi külgedele asetades kõva ja selge häälega: „Teenin Eesti rahvast!”
Nii näeb ette kord – ja seda Raul ka igapäevaselt teeb. Kogu hingest.
„Noh, nüüd tuleb välja teha,” on esimesed sõnad, mida Raul oma üksuse poistelt kuuleb. Raul pole kade – on ju ka põhjust.
Narkotalituse parimad jõud võtavad juhi teeneteristi „leotamist” väga tõsiselt! Autasude „leotamine” on nõukogude ajast pärit komme, mida vanemad olijad ka täna veel järgivad. Vene ajal kasutati seda küll rohkem auastmes ülendamise korral ja seda toimingut kirjeldati fraasiga „звёздочки обмыть надо”[1.]. Juurde saadud tärn lasti servani täidetud viinaklaasi ja auastmes ülendatu pidi selle põhjani jooma. Samamoodi toimetati autasudega: medal uputati viinaklaasi ja kavaler kummutas selle põhjani.
OKT ja sisekontrolli ametnikud jälgivad toimuvat valulikul ilmel, nagu ka nende ebajumal, kaitsja ja õpetaja prokurör Kaido Sealmeri.
„Nüüd aitab, minu karikas on täis! Kaua seda nokka ülistatakse?” pressib juba tugevalt vägijooke pruukinud prokurör vihaselt läbi hammaste.
Kaido Sealmeri on häid töötulemusi näitav ja pühendunud prokurör, kes hulga tõsiseid kurjakaid naridele saatnud. Endise uurijana tunneb ta politseitööd põhjalikult. Eriliseks teeb teda aga anne või oskus seadustes sätestatut endale kasulikus suunas tõlgendada ja kasutada. Nii on ta mitmeid kordi endale ustavaid politseinikke jamadest päästnud. Jamadest, mis tavaolukorras oleks pidanud lõppema vähemalt kriminaalmenetlusega.
Teistpidi kasutab ta seaduse võimalusi ka endale ebasobivate ja allumatute isikute, sealhulgas politseinike kõrvaldamiseks, kuni kohtu alla andmiseni. Väikese kasvu ja kõhetu kehaehituse tõttu võib tema puhul selgelt täheldada Napoleoni kompleksi tunnuseid, mida ta püüab kompenseerida ja varjata ebaloomulikult jämeda häälega.
Just tema kureerib nii organiseeritud kuritegude talituse kui osaliselt ka sisekontrolli poolt läbiviidavaid kriminaalmenetlusi.
Prokuröri osa on igas uurimises väga oluline. Tänapäeval prokurör sisuliselt juhibki uurimist. Lisaks juhtnööridele ja korraldustele käivad prokuröri kaudu ka erinevad load jälitustoiminguteks, nagu näiteks varjatud jälgimine, telefonide kõneeristused ja muu selline. Samuti on prokurör see, kes taotleb kohtunikult kahtlusaluse vahistamist. Pisut oleneb kõik muidugi nii prokuröri isikust kui ka uurija kogemustest, kui palju üks või teine vajab sekkumist, kuid Sealmeri puhul on tegemist prokuröriga, kes on peensusteni kursis iga uurimise detailidega ja armastab ka ise võimalikult palju põnevamatel sündmuskohtadel või mahavõtmistel kohal olla.
Üsna mitmeid kordi on juhtunud, et figurandi, kellega OKT Sealmeri juhtimisel pikalt, kuid edutult tegeleb, realiseerivad Jarin ja narkotalitus väga kiiresti. Mõneti on Sealmeri pahameel isegi mõistetav – eriti kui arvestada asjaolu, et peale emotsionaalse läbielamise on prokuröride lisatasu seotud otseselt töötulemustega.
„Kurat, kas teil on Jarini kohta midagi või lihtsalt tolgendate mööda linna ja ajate vahtu suust välja?!” ägestub Sealmeri, pöördudes ühises peolauas istuvate sisekontrolli ametnike poole.
Ja saab vastuseks, et hoolimata juba aastapikkusest erinevate meetodite ja vahenditega infokogumisest, pole Rauli kohta midagi ebaseaduslikku leitud.
„Proovisime paari tüdrukut narkotalitusest värvata, kuid täitsa lootusetu üritus. Esiteks on nad väga kokkuhoidev kamp ja… Mulle tundub, et sealt polegi midagi leida,” tunnistab sisekontrolli juht Koit Kuugar.
„Siis korraldame midagi, türa! Lasteaias olete või?! Kui midagi pole, siis mõeldakse midagi välja, aga ilmselt teie kanaajud seda ei suuda?!” Prokurör võtab tuurid üles.
Sisekontrolli kohmetunud ametnikud ei jõua veel reageeridagi, kui Sealmeri käib juba välja tegevusplaani.
„Vaatate Kairist[2.], kes on Jarini kõige produktiivsem kits, ja värbate selle üle. Teete talle ükskõik mis pakkumise nii rahalises kui muus mõttes. Kui vaja, vabastame karistusest, või mida iganes. Selle tattnoka ma hävitan!” praalib purjus prokurör, lubades tagada täieliku prokuratuuri toetuse ning vabad käed kõigiks toiminguteks.
„Selgitan veel täna Katrele, mis ja kuidas. Ja nii teemegi!” teatab prokurör järjest pehmema keelega.
Katre Häälmäe on Sealmeri elukaaslane, samuti Tartu prokuratuuri prokurör, kes osaliselt kureerib sisekontrolli menetlusi. Hiljuti Tartu ülikooli lõpetanuna on ta suutnud ennast hästi kehtestada nii prokuratuuris kui ka politseis. Häälmäe võimalik kaasamine annab nii sisekontrollile kui OKT uurijatele indu.
Samuti kinnitab fakti, et voodi kaudu on Sealmeril võimalik prokuratuuri tegevust suunata ja mõjutada. Nii nagu kuulujutud Tartu peal ammu liiguvad.
1 Tärnid (tähekesed) on vaja puhtaks pesta. [ ↵ ]
2 Politsei andmebaas, teatud salajasuse tasemetel kasutab kriminaalpolitsei seda ka jälitusinfo sisestamiseks. [ ↵ ]
5. peatükk
Järgmisel hommikul, kui sisekontrolli juht Koit Kuugar ja inspektor Siim Siimson prokuratuuri poole sõidavad, loodavad nad sisimas, et purjus prokuröri eelmise õhtu vihahoog koos võimaliku tegevusplaaniga on raugenud või vähemalt oluliselt pehmenenud.
Koit Kuugar on juristihariduse ja suhteliselt terava mõistusega ametnik. Töötanud erinevates riigiasutustes, on ta lõpuks maandunud Tartu politsei sisekontrollis ning tõusnud erinevate juhuste kokkulangemisel selle juhiks. Kohati küll kompleksides vaevlev ja naistuttavate otsinguil pidevalt ebaõnne kogev Kuugar on eelkõige siiski tugev jurist, mitte klassikalises mõistes politseinik, veel vähem jälitusametnik.
Siim Siimsoni näol on tegu üsna laisa ja mugava klouniga, kes üritab endast järjekindlalt jätta muljet kellestki, kes ta tegelikult pole. Endise kaitsepolitseiametnikuna, kellel sellest kontorist tungivalt lahkuda soovitati, on ta sisekontrollis leidnud pehme maandumise ja kui arvestada sealsete ametnike üldist taset, suudab vahel isegi eristuda. Kas positiivselt
