loomulikult elava positiivse reaktsiooni nii politseiringkondades kui ka ületas uudiskünnise üleriigilises meedias. Nii prefekt Tehva kui kriminaalpolitsei juht Loopere said särada telekanalites.
Tartu prefekt Taivo Tehva on üks üsna kummalise elukäiguga mees. Ta on pärit Tallinnast ja alustas oma karjääri kaitseväes. Sealt edasi sai temast ihukaitsjast autojuht või autojuhist ihukaitsja. Nii mõnigi tema vaimuanne on sama üllatav kui prefektiks saamine. Varasemalt eriteenistuses ja julgestuspolitseis töötanu puhul oli pisut ootamatu, et endisest kapo juhist siseminister hakkab järsku just teda edutama, seda enam, et eriteenistuse ja kapo suhted polnud varem just heal töisel tasemel. Aga Tehva liikus julgestuspolitseist niiöelda tavapolitseisse, töötades erinevates jaoskondades üle Eesti, kuni suunati lõpuks Tartusse Lõuna-Eesti politseid juhtima. Lõuna prefekt saadeti Ida-Virumaale, nagu hiljem selgus, oli see osa jälituskombinatsioonist. Endise Lõuna politseijuhi osas viidi läbi juba nii jälitus- kui kriminaalmenetlust ja lähiajaloo kõmulisim politseiga seotud protsess päädis tema süüdimõistmisega.
Endisest prefektist jäid Tehvale Tartusse maha väga suured kingad. Hoolimata väliselt kõrgist ja pisut ehk ülbest käitumisjoonest oli endine prefekt lugupeetud, austatud ja kindlasti ka kardetud väga erinevates ringkondades. Töötajad pidasid temast lugu. Loomulikult oli ka neid, kes teda hingepõhjani kirusid ja vihkasid.
Hea avaliku esinejana on Tehva suutnud end heast küljest näidata ja vaba aja üritustel rahvamehena alluvate lugupidamise võita.
Kogu oma liikumise ja erinevates asutustes töötamise ajal on Tehva vedanud endaga satelliidina kaasas Heido Jõe nimelist politseinikku. Jõe on Tehvale hädavajalik, kuna tema enda kogemused ja teadmised mis iganes tavapolitsei töösuunal on pehmelt öeldes tagasihoidlikud – ihukaitsmine ja autojuhtimine on suhteliselt kitsalt piiritletud politseitöö osa, oluliselt lihtsam kui viia läbi kriminaalmenetlust. Jõe seevastu on kogemustega, pisut koolitaja tüüpi, teoretiseerida armastav politseinik, kes kahtlemata omab nii teadmisi kui kogemusi politseitöö erinevatest valdkondadest.
Voldemar Loopere on Tartu poiss ja endine narkokuritegude uurija, kes ühena esimestest Eestis sai keskkriminaalpolitseis töötades väga hea koolituse, peamiselt välismaiste spetsialistide abiga. Tema tumedate klaasidega prillide tagant vaatavad vastu targad silmad ning vaimsete võimete poolest on Volli võimeline ilmselt juhtima kõike ja kõiki, ühe pisikese erandina – ja selleks on inimesed. Keskkriminaalpolitsei ja prokuratuuri vahel töökohti vahetades otsustas ta mingil hetkel Tartusse tagasi tulla, eesmärgiga saada narkotalituse juhiks.
Tol ajal narkotalitust juhtinud Reio Koot oli endise uurijana väga hea menetleja ja tohutu tehnikaspetsialist. Armastas soetada igasuguseid vidinaid, millest enamikuga polnud lõpuks midagi peale hakata. Tema probleem oli aga selles, et narkotalitus koosnes juba siis inspektoritest, kellest enamik oli väga tugevad ja jõulised isiksused. Oluliselt jõulisemad kui Koot. Seda teadis suurepäraselt ka Loopere, tema tagasituleku kindel eesmärk oli Koot toolilt tõugata.
Õnnetuseks ei saanud Koot ise aru, et tema laeval on mäss, ja toetas Looperet kui oma talituse töötajat igati. Ega Looperel uurijana narkotalituses midagi viga olnud ja ka suhted Kootiga olid väliselt normaalsed. Ainus, mis teda tegutsema kihutas, oli karjäärihimu, mida ta üritas realiseerida Kooti nõrku külgi ära kasutades. Kooti seljataga aga oli endine prefekt, kes oli omal ajal uurijana alustades olnud isegi Kooti õpilane, seega ei läinud Loopere plaan läbi.
Pärast endise prefekti süüdimõistmist ja endise kriminaalosakonna direktori töölt lahkumist sai Looperest kriminaalosakonna juht. Nii et läks jänest laskma, aga laskis hoopis põdra. Just Loopere oli see mees, kes kriminaalosakonna juhina võttis Kooti koheselt narkotalituse juhi kohalt maha ja nimetas asemele Raul Jarini.
Raul Jarini valik oli Loopere jaoks kindla peale minek. Osakonna juhina on vaja tulemusi – soovitavalt selliseid, mis ka uudiskünnise ületavad ja avalikkuses särada võimaldavad. Keeruline on telepilti pääseda Võrust ärandatud sõiduki juhtumiga, küll aga pole probleemi mõne põneva narkoloo puhul.
Jarini võimekust ning tulemustele orienteeritust teadis Loopere suurepäraselt. Vaevalt oleks ta Jarinit pooldanud narkotalituse juhina, kui oleks ise pidanud tema alluvuses töötama, kuid nüüdseks oli tema karjäärihimu rahuldatud kuhjaga. Ta juhtis osakonda ja võis vabalt lubada endale sellist alluvat nagu Raul Jarin, mis siis kui ehk südames tundis, et ei pruugi tast alati üle käia.
2. peatükk
Pealtnäha kulgeb elu töövõitudega pärjatud Tartu politseis sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Avalik kord on tagatud, politseinikud näevad viisakad ja kasitud välja, juhid esinevad sageli päevauudistes positiivsete sündmuste ja töösaavutustega.
Igapäevaelus on tegelikult käimas politseis – eriti kriminaalpolitseis – halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents narkokuritegude ning organiseeritud kuritegude talituste vahel on väljunud ammu kontrolli alt.
Üksustevahelise tavapärase rivaalitsemise kõrval on töötulemused seotud otseselt rahaga. Nii narko- kui organiseeritud kuritegevuse üksustele on seatud tööülesandeks niinimetatud targetid ehk sihtmärgid, mis tuleb aasta jooksul realiseerida, et lisatasu saada. Lisaks isikutele võivad need olla ka teatud teemad või kindla valdkonna kuritegevuse liik, mis tuleb piirkonnas likvideerida, bordellindus näiteks. Realiseerimine tähendab nii jälitus- kui kriminaalmenetlust ja nende edukat lõpuleviimist, mis ideaalis peaks lõppema targetiks olnud isiku vahistamise ja süüdimõistmisega. Tihti on aga nii narko- kui organiseeritud kuritegevuse üksuse targetid kas väga tihedalt seotud või koguni ühed ja samad.
Organiseeritud kuritegevuse üks peamisi rahaallikaid on ju alati olnud narkoäri. Nii et on üsna tavapärane, et mõni organiseeritud kuritegelik ühendus, millega peaks just nagu tegelema organiseeritud kuritegude talitus, tegeleb põhiliselt narkoäriga, mis just nagu kuuluks narkotalituse pädevusse. Kuna tulemused väljenduvad tulemustasus ehk rahas, on konflikt juba sisse programmeeritud. Kui lisada veel üksuste juhtide üksteise isiklik paikapanek teemal, kes on kõvem mees, siis on ajendeid ja põhjusi sisepingeteks piisavalt.
Organiseeritud kuritegude talitust, mida majasiseselt kutsutakse OKT-ks ehk „oo-ka-teeks”, juhib Hendrik Õunapuu. Nagu Jarin on ka tema alustanud väiksest maajaoskonnast. Tegu on suhteliselt konkreetse, jõulise ja vahel ka ebaviisaka ütlemisega mehega. Ta oli kohale nimetatud juba enne Loopere tulekut ning ilmselgelt on Volli jaoks tegemist ebamugava alluvaga. Õunapuu tunnetab suurepäraselt, et Loopere temast üle ei käi ja ta saab teha, mida tahab.
Osaliselt on Õunapuu kureerida ka erikuludeks mõeldud ehk salajastele kaastöötajatele makstav raha, mida kutsutakse devjatkaks. Nimetus tuleb veel nõukogude miilitsa aegsest salajasest käskkirjast number 009, mis erikuludest rääkides on jälitajate kõnepruugis kasutusel tänaseni. Õunapuu saaks toimetada nii, nagu talle meeldib, kui vaid seda Jarinit ees ei oleks.
Tahes-tahtmata on hakanud Jarini ja Õunapuu vahelised konfliktid väljuma omavahelistest nääklemistest. Viimasel osakonna koosolekul ründas Õunapuu Jarinit nii osakonna juhi kui ka teiste talituste juhtide ees avalikult ja alandavalt.
Hiljuti oli narkokuritegude talitus pidanud kinni Tartu allilmas üsna tuntud kuju Aivar Kroosbergi, kes oli juba pikemat aega OKT huviorbiidis kui väidetav Tartus tegutseva kuritegeliku ühenduse juhtfiguur. Kroosberg on vana kooli pätt, kelle paljud töövõtted pärinevad veel kriminaalsetest 90-ndatest. Tänapäeval erilist mõjuvõimu omamata – eelkõige põhjusel, et veedab enamiku aja tsoonis karistust kandes –, on ta siiski tegelane, kelleta oleks Tartu tänavad puhtamad. OKT tegevus tema suhtes oli kindlasti õigustatud, samuti sellised permanentselt teostatavad jälitustoimingud nagu telefoni pealtkuulamine.
Juhtumisi aga fikseeris narkokuritegude talitus oma figurandi[1.] Artur Altmetsa telefoni
