ja mustade tiibade plaginal õhku ning Jenks haugub võidurõõmsalt, justkui oleks ta seljatanud suure vaenlase. Freddie lendab uperpalli ja karjatab. Flora peatub tema kõrval, kummardudes olukorda hindama, ning poiss tõuseb püsti ja koos tulevad nad joostes tagasi.
„Mu põlv!” hüüab Freddie. „See on verine, emme! Rohi on nii terav.”
Ta jõuab ema juurde ja sirutab hingeldades jala välja, et oma vigastusi näidata, silmis nördimus ja suunurgad pahaendeliselt allapoole.
„See rohi on liiga kõva,” ütleb Flora oma paljaid jalgu hõõrudes. „Teeb haiget.”
Liv toob kotist niisked salvrätid ja väikese kreemipurgi ning mõmiseb kaastundlikult. Ta puhastab marrastused ja määrib neile kreemi peale.
„Nonii,” lausub ta. „Nüüd on korras. Kas te smuutit tahate?”
Ta muigab, nähes, et Freddie veel kõhkleb, ilmselgelt aru pidades, kas tema haav on ikka piisava tähelepanu ja kaastunde osaliseks saanud, aga Flora keksib juba üles-alla ja hõiskab: „Smuutit!”, ning Freddie otsustab, et see maius on piisav, et juhtunut heastada. Nad lähevad tagasi põllule, joovad smuutit ja kutsuvad Jenksi. Liv silmitseb neid ning naudib iga keharakuga oma ilusaid ja hapraid lapsi ning seda suvist hommikut: ta on nii õnnelik, et ajab lausa hirmu peale.
Ta istub auto tagaluugile, pöörab näo päikese poole ja suleb silmad. Eesootavale puhkusele mõeldes kisuvad suunurgad vägisi ülespoole: kaks nädalat Bazi Rannahütis selles kenas omaette abajas ilma lasteaiasõitude, bistroosse kiirustamise ja igapäevase rutiinita. On muidugi kahju, et vaene Matt neist maha peab jääma; jube küll, et nende baari juhataja Joe basseini sukeldudes oma kannakõõluse niimoodi katki tegi.
„Ajastus on kohutav,” oli Matt öelnud, „aga oleks napakas see reis ära jätta, eriti kui paps juba täisvarustuses siin on. Ma üritan midagi välja mõelda ja vahepeal saan ju teile külla sõita, kui mingi paus tekib.”
Hoolimata süütundest, et ta on raskes olukorras jalga lasknud, lubab Liv endal lõõgastuda. Puhkus on alanud.
Baz jalutab piki hekiäärt ja rüüpab kohvi. Üks faasan hüppab oma peidukohast välja ja jookseb kangetel jalgadel mööda kraavipõhja ning pealpool põldmarjapõõsaid, mille viljad varsti valmima hakkavad, lendlevad väikesed pruunid liblikad. Pääsukesed pikeerivad ja liuglevad tema pea kohal ning taamal päikesest pleekinud põllu taga näeb ta merevee sädelevsinist välgatust, Outer Hope’i majakatuste tumehalli heiastust ning Bolt Taili musta kivipaljandit. Ta ohkab heameelest. Need on tema lapsepõlve kaljud ja rannad: Bantham, Bigbury, Thurlestone. Rannahütis elamine, kaljustel radadel kõndimine, jullaga ümber poolsaare Salcombe’i ja mööda jõesuuet üles Kingsbridge’i seilamine – need olid lahutamatu osa igast suvevaheajast. Kuigi praegu ei suudaks miski teda pikalt eemale meelitada tema elegantsest Caledonia Place’i korterist või kunstigaleriist Clifton Village’is, armastab ta siiani neid väljasõite Rannahütti. Talle on alati meeldinud mõni semu nädalavahetuseks külla kutsuda, kohalikele sõpradele väike pidu korraldada, oma jullaga merele minna. Ning nüüd saab ta seda kõike jagada Matti ja Livi ja kaksikutega, mistõttu on see paarinädalane väljasõit Rannahütti ka nende jaoks igasuviseks pereürituseks kujunenud. Bazil on kahju, et Matt Trurosse pidi jääma, aga samas on tal aimus, et poeg võib veidi rahulgi olla, et Flora ja Freddie ülemeelikusest pisut puhata saab. Pärast kiireid ja lärmakaid õhtuid bistroos ootab Matt nende väikese linnamaja rahu ja vaikust tõenäoliselt päris hea meelega.
Jenks jookseb Bazi juurde, kukutab ta jalgade ette kivi ja vaatab siis lootusrikkalt kord teda, kord kivi, sooviga, et Baz seda viskaks. Koera kohev saba lehvib ootusärevalt ja kõrvad on kikkis; Jenks on üle kere erutusest pingul.
„Tobujuss,” pomiseb Baz kiindumusega.
Ta kummardub, korjab kivi üles ja heidab selle siis üle põllu kaugusesse. Jenks lidub kivile järele, keerutades saba ja paisates käppadega üles kuiva, tolmust mulda, ning kaksikud naeravad ja ergutavad teda häälekalt.
Bazi telefon piiksub, ta õngitseb selle teksataskust välja ja teeb lahti: see on sõnum tema vanalt sõbralt Maurice’ilt.
„Kui teeks veel ühe viimase raundi vanade aegade mälestuseks, mon vieux[3.]?”
Baz silmitseb mõtlikult sõnumit, paneb siis telefoni klõpsuga kinni ja kõnnib tagasi Livi juurde, kes on endale tassi kummeliteed teinud ja seda juues kaksikuid jälgib. Jenks on taas kiviga platsis ja Baz lennutab selle uuesti kaugusesse.
„Ta vist ei igatsegi su vanemaid nii väga,” täheldab ta. „Vahva tegelane selline. Sa vist rääkisid, et ta on päästekoer?”
„Vaene Jenks,” ütleb Liv. „Tõenäoliselt ta ikka igatseb neid, aga on nii viisakas, et ei näita seda välja. Aga jah. Emps sai ta Cinnamon Trustist, kui tema vanaldane omanik suri. Ta oli kutsikast peale tema juures elanud. Vanahärra oli vist Timesi lugeja ja Sir Simon Jenkinsi suur austaja, et ta kutsika Suure Jenksi järgi ristis. Ta on nii leebe koer ja oma uue kodu nii ruttu omaks võtnud. Tal tekkis empsiga otsekohe mingi side. Õnneks me oleme talle üsna tuttavad, nii et mu vanemate eemalolek ei ole talle liiga raske. Aitäh, et lubasid ta Rannahütti kaasa võtta, Baz. Ta ei tee sulle tüli. Ta on sõnakuulelikkuse kehastus. Ja kindlasti armastab ta ujuda.”
„Mida rohkem, seda uhkem,” vastab Baz, aga tema mõtted on mujal. Ta joob kohvi lõpuni, mõeldes veel Maurice’i sõnumile, ja tunneb, kuidas vana tuttav elevus pead tõstab. Kas oleks täitsa hullumeelne veel kord riskeerida? Ta teab väga hästi, et oleks; muidugi oleks. Ent just täna hommikul on ta kuidagi rahutu, tajudes teravalt aastate möödumist, ning sellisel hetkel mõjub süüdimatus täitsa ahvatlevalt.
Kaksikud tulevad koos Jenksiga tagasi ning Liv valmistub kraami kokku korjama ja taas teele asuma.
„Kas ma sõidan ise?” küsib Baz. Ta tunneb järsku vajadust olla aktiivne ja olukorda kontrollida, sõidutada neid mööda tuttavat kitsast teed, nad Rannahütti kohale toimetada.
„Kui sa soovid,” vastab Liv, kes ilmselt tema meeleolu tajub. „Mina võin siis välja minna ja väravad lahti teha.”
„Hästi,” lausub mees, libistab end juhiistmele ja sätib tooli tahapoole, et oma pikkadele jalgadele ruumi teha. „Tulge nüüd! Hakkame minema!”
Liv kinnitab lapsed nende istmetele, võtab Jenksilt tema armastatud kivi ja lööb tagaluugi kinni. Ta ronib kõrvalistmele ja pöördub naeratades kaksikute poole.
„Olete valmis?” küsib ta. „Järgmine peatus: Rannahütt!”
„Rannahütt!” hüüavad nad. „Hurraa!”
Selle peale toob Jenks kuuldavale lühida haugatuse, nagu saaks temagi üldisest elevusest osa.
„Edasi!” ütleb Baz ja keerab külateele, mis mere poole viib.
1 Vihje Charles M. Schulzi 1970. a-tel loodud ülimenuka koomiksi „Peanuts” (eesti k „Tobukesed”) peategelase Charlie Browni lemmikhüüatusele. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 A. Ransome’i lasteraamat. [ ↵ ]
3 Mu vana sõber (pr k). [ ↵ ]
Teine peatükk
Baz roolis, sõidavad nad nüüd üle kaljude mööda sügavaid kitsaid külateid, mida palistavad harvad tuulest kõveraks puhutud puud, ning järjest suuremad lahmakad sinist taevast viitavad sellele,
