silmitseb meest. Matt on nii lahe: hõbeblondid juuksed, selge kompromissitu silmavaade, pikad jalad. Ta naeratab endamisi. Ehk suudab ta Matti üles soojendada, teda naerma ajada. Iga kord, kui ta bistroosse tuleb, on Liv siin mehega koos. Võib-olla on tal täna võimalus teada saada, kui tõsine pereisa see Matt tegelikult siis on.
Tema naeratus aga hajub, kui ta blondi ja ilusa Livi peale mõtleb. Õnnelik Liv – nii muretult enesekindel, nii elurõõmus, et nakatab enda ümber teisigi, nii ulja seiklejahingega. Tema kaksikvend Andy on täpselt samasugune. Järsku ei ole Catrional enam mingit isu naeratada. Üheks lühikeseks ajaks oli Andy tema lummusesse sattunud ja ta oli uskunud, et on viimaks leidnud võimaluse saada osaks sellest perekonnast, mis talle kogu elu jooksul täiesti eraldiseisva ja erilisena oli tundunud. Catriona meenutab oma vanemate ammuseid tülisid ja kibedaid süüdistusi ning kuidas ta seda kõike pealt vaadanud ja kuulanud oli – üksik ja üksildane laps. Ta mäletab külaskäike Trescairni – majja Bodmini nõmmel –, kus elasid Liv ja Andy ning nende väikevennad Charlie ja Zack, ning vaikivat vastasseisu ja pinget tema ema ja nende ema vahel. Mõlemad isad, kumbki allveelaevnik, olid tavaliselt merel ning arvatavasti omavahel ka head semud, aga naistevahelise pealiskaudse sõbralikkuse all lainetas mingi sügavam allhoovus. Ta oli nendel külaskäikudel tunnetanud, et võib karistamatult pahandust teha ning et tema ema seda ei tauni, vaid lausa soosib. Sellegipoolest, nagu Catriona praegu arvab, oli juba siis kuidagi loomulik salaja pätti teha, kui keegi ei vaadanud: katki rebida pilt, mille üks kaksikutest oli isale saatmiseks joonistanud, lõhkuda kellegi lemmiklelu, kõndima õppivat Charliet möödaminnes tõugata. Aga Bodruganide pere jäi võitmatuks oma ühtsuses, läheduses, armastuses. Ta tahtis üheaegselt nii sellest osa saada kui ka see hävitada.
„Ingveriõlu.” Matt asetab pudeli ja klaasi tema ette lauale. „Ilma jääta.”
Ta ei võta pudelil korki maha ega vala jooki naisele klaasi ning Cat ootab, lootes, et mees seda siiski teeb. Selle asemel istub Matt tema vastu ja avab oma pudeli leedriõiejooki.
„Mida sa siis Truros teed?” küsib mees laisalt, talle otsa vaatamata, silmitsedes hoopis mullitavat vedelikku oma klaasis.
„Sind tulin vaatama,” vastab ta kiirelt, „ja Livi. Mul ei olnud muidugi aimugi, et ta on jalga lasknud.”
Matt naeratab, justkui tunnistaks seda halvustavat märkust, enne kui selle ümber lükkab.
„Me sõidame igal aastal sel ajal Rannahütti,” lausub ta. „Mu paps tuleb Bristolist siia ja me peame ühise perepuhkuse. Ma lähen neile paari päeva pärast järele. Seal on äge: ujumine ja seilamine ja palju sõpru, kes ootamatult sisse sajavad.”
Hetkeks ei suuda Catriona oma endist hoiakut säilitada ning tema pilk muutub süngeks. Liv on endiselt see õnneseen – kuldne tüdruk oma pere ja sõprade, laste ja Mattiga.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
