proua Lockittile veetlevalt tere õhtust, naeratas pealiskaudselt Lucyle ja pöördus doktori poole. „William!“ hüüatas ta. „Mul polnud aimugi, et sa siin oled – ma pidin takso võtma. Oleksid võinud mu kodust üles korjata.“ Ta naeratas armsalt ja Lucy surus hambad risti. „Aga sa ju viid mu koju – eks ole?“
„Meeleldi, Fiona.“
Naine pani käe ta varrukale ja ütles säravalt: „Oh, seal on Tim Wetherby, ma pean temaga rääkima – sa muidugi tunned teda…“
Paistis, et doktor tundiski. Nad kõndisid kahekesi eemale ja kuna proua Walter oli hakanud ühe külalisega rääkima, jäi Lucy ema kõrvale.
Proua Lockitt heitis talle ärritunud pilgu. „Ma tahan härra Walteriga enne õhtusööki rääkida. Mine räägi teistega juttu, kullake – nii kahju, et sa oled selline häbelik…“
See märkus tegi Lucy veel häbelikumaks. Aga, kuulates oma ema soovitust, läks ta nende inimeste juurde, keda tundis, ja vestles veidi, nagu temalt oodati, hoides samal ajal doktoril silma peal. Oli selge, et mees tundis Fiona Seymouri, aga Lucy oli juba otsustanud, et Fiona pole üldse selline tüdruk, kellega doktor peaks abielluma – mees vajas niisugust naist, kes kuulaks teda, kui ta iga päev töölt koju jõuab, kedagi sellist, kes armastaks lapsi, mõistaks, kui väsitavad nad võivad olla ja kui armsad ja kui haiged… Lucy noogutas kergelt pead, nähes end sellise naisena. Ta ei teadnud, kuidas ta selle asja korraldab, aga kavatses leida selleks võimaluse.
„Sa ei kuula mitte sõnagi sellest, mis ma räägin,“ ütles noormees, kes oli juba mõne minuti midagi rääkinud. Kui Lucy vabandas, hakkasid kõik naerma – kenasti, sest ta meeldis kõigile, ja keegi ütles: „Lucy mõtleb oma orbudele.“ Tema töö oli ta tuttavate hulgas heatahtlik nali ja see märkus polnud halvasti mõeldud. Ta naeratas mehele, kes seda ütles, ja mindi õhtust sööma.
Ta istus Walteri üsna tagasihoidliku vanema poja kõrval, teisel pool noormees, kes töötas mingis välissaatkonnas ja oli praegu kodumail, ning kohusetundlikult kuulas Lucy kõigepealt Joe Walteri juttu, kes selgitas midagi arvutite kohta, ja seejärel oma teist naabrit, kes tahtis väga talle rääkida, kui toredasti ta oma kaugel asuval ametipostil aega veedab. Teatud jõupingutusega ta noogutas ja naeratas ja ütles, mida pidi, ning doktor laua teises otsas mõtles, kui rahulik Lucy välja näeb ja kui ilus ta on. Muidugi oli ta praegu teistsugune, seljas roheline kleit ja juukselokid peaaegu õlgadeni. Ja arukas ka, mis puudutas väikeste lastega ümberkäimist. Doktor kummardus lauanaabri juttu kuulama ning samal ajal lasi oma teraval mõistusel hakata üht plaani kujundama.
Inimesed istusid ja rääkisid pärast õhtusööki juttu ning peale mõne juhusliku märkuse Lucy doktoriga ei rääkinud. Kuna ta lahkus koos oma perekonnaga enne meest, polnud tal võimalust näha, kas Fiona Seymour ja doktor läksid koos ära. Ta ütles endale rangelt, et sellel pole mingit tähtsust, sest ühel heal päeval abiellub ta ise doktoriga, ainult et ta ei saa sellega liiga kaua oodata, sest on juba kakskümmend viis. Teda lohutas tohutult tõsiasi, et proua Seymour, kui tahes hea ta ka välja nägi, ei saanud peita seda, et varsti on ta üle kolmekümne.
Kui nad kodus tagasi olid ja kõik köögis enne und kuuma piima jõid, märkis ema: „Kui tore mees on see William Thurloe, nii hea välimusega ja tark, üldse mitte upsakas.“
„Me ajasime temaga pikalt juttu,“ ütles Imogen nõustuvalt.
„Aga Fiona Seymour on talle silma visanud,“ ütles Pauline. Ta lisas: „Doktor peaks olema juba kolmkümmend viis – temast saaks talle väga sobilik naine.“
„Miks?“ küsis Lucy vaikselt.
Mõlemad õed pöördusid talle otsa vaatama. „Teda tuntakse kui ilusat naist, intelligentset ja alati hästi riides,“ ütlesid nad lahkelt, „ja ta tunduks just õige istumas õhtusöögil doktori vastas. Oivaline võõrustaja…“
„Aga ta ei saa ju kogu aeg võõrustaja olla – see tähendab, aga kuidas jääb laste järele vaatamisega ja sellega, et mees saaks hästi süüa, kui ta õhtul hilja tuleb, ja korralikult magada…?“
Kogu pere vahtis talle otsa. „Kuule, Lucy,“ ütles ema, „tundub, justkui sa oleksid…“ ta tegi pausi, otsides õiget sõna, „mures.“
Lucy jõi piima ära ja pani kruusi kraanikaussi.
„Ma lihtsalt arvan, et Fiona Seymour pole talle õige naine. Tema ongi see spetsialist, kelle juurde ma eile Miranda viisin; talle meeldivad lapsed ja millegipärast tundub, et Fionale mitte.“
Ta suudles ema ja isa, noogutas teistele ja läks üles oma tuppa. Ta oli öelnud rohkem, kui oli kavatsenud, mis oli temast rumal. Doktori tulevik pole tema asi; ta kohtab meest ilmselt aeg-ajalt mõne ühise sõbra juures ja doktor tervitab teda viisakalt ning läheb räägib kellegi teisega, olles ta otsekohe unustanud.
Vihma sadas lakkamata, kui ta järgmisel hommikul kodust väljus. Orbudekodu nägi välja luitunum kui kunagi varem, kui Lucy bussist väljus, ehkki majas sees olles tundus see rõõmsam oma erksavärviliste seinte ja kardinatega. Igatahes tõi hommik endaga lõppematud kohustused. Ta tegeles parajasti oksendava nelja-aastase lapsega, kui õde teda otsima tuli. „Juhataja soovib, et sa tema juurde läheksid, Lucy. Palun mine kohe.“
Lucy andis lapse enda käest ära, võttis põlle eest ja läks esimesel korrusel asuvasse kabinetti.
Juhataja oli üsna noor ja teda armastati orbudekodus. „Võta istet, Lucy,“ ütles ta. „Ma palun sinult üht teenet. Miranda peaks kahe päeva pärast haiglasse minema. Doktor Thurloe küsis, kas sind lubataks temaga koos minna – on oluline, et laps poleks ärevil, ja ta on sinuga harjunud. Sa peaksid mõne päeva koos temaga haiglas olema – Miranda on lasteosakonnas ja sinu tuba oleks tema kõrval. Sul on vaba aeg, kui käid söömas ja sul pole muid kohustusi, aga võib-olla on vaja, et sa öösel üles tõused, kui laps on väga rahutu.“ Ta naeratas. „Ja me mõlemad teame, kuidas sellega on.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
