bad7leaa5395a2f72.jpg"/>
Originaal:
Catherine Steadman
Something in the Water
Ballantine Books
New York
Toimetanud Mari Tuuling
Kaane kujundanud Piret Jürisoo
Kaanepilt: Shutterstock
Kõik õigused kaitstud.
Copyright © 2018 by Catherine Steadman
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2018
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
ISBN 978-9949-658-23-7
ISBN 978-9949-658-24-4 (epub)
Trükkinud Booksfactory
Trükitud Poolas
Rossile
Kui võitu kirjeldatakse üksikasjalikult, pole seda enam võimalik lüüasaamisest eristada. Jean-Paul Sartre „Le diable et le bon dieu“ Ma naeratan, ja mu naeratus imbub su pupillidesse, ning issand ise teab, mis sellest saab. Sartre „Huis clos“
1
Laupäev, 1. oktoober
Haud
Kas olete kunagi mõelnud, kui kaua võtab aega haua kaevamine? Pole vaja rohkem mõelda. Selleks kulub terve igavik. Kui pikk see aeg teie meelest ka poleks, võite selle julgelt kahekordistada.
Kindlasti olete seda filmides näinud: kangelane, võimalik, et relv kuklale surutud, kaevub higi valades ja urahtades aina sügavamale ja sügavamale maasse, kuni ta viimaks seisab omaenda kuue jala sügavuses hauas. Või siis kaks saamatut kurikaela, kes ägedalt pinnast kühveldades seda multifilmiliku kergusega taeva poole lennutavad ning vaatajat naerutavas lustakas kaoses omavahel jagelevad ja vaimukaid repliike loobivad.
See ei ole üldse nii. See on raske töö. Pinnas on kõva ja raske ja kaevamine kulgeb aeglaselt. See on nii kuradima raske.
Ja see on igav. Ja võtab kaua aega. Ja see on töö, mis tuleb ära teha.
Stress, adrenaliin, meeleheitlik loomalik vajadus asi ära teha annab energiat umbes kahekümneks minutiks. Siis tuleb krahh.
Lihased hakkavad käe- ja jalaluudele vastu töötama. Nahk luude, luud naha vastu. Süda tuikab adrenaliinilaksu järelmõjudest, veresuhkur langeb, te justkui põrkaks vastu seina. Kogu kehaga. Aga te teate ülima selgusega, et olgu meeleolu laes või keldris, olgu te kurnatud või mitte, see auk tuleb valmis kaevata.
Siis rakendub teistsugune lähenemine. Seda võib võrrelda maratoni poole peale jõudmisega, mil uudsushetk on möödas ja keskendutakse üksnes selle vastiku ja rõõmutu ürituse lõpuleviimisele. Jooksja on sellesse panustanud, end sellele pühendanud. Ta on rääkinud kõigile sõpradele, et teeb selle ära, sundinud neid andma lubadust annetada ühele või teisele heategevusfondile, millega tal tegelikult mingit erilist sidet pole. Nemad on süütundest kantuna lubanud anda rohkem raha, kui nad tegelikult tahtnuksid, tundes end selleks kohustatuna mingi ülikooliaegse mälestussõidu või muu sarnase ettevõtmise tõttu, millest nad purju jäädes alati jaurama hakkavad. Ma räägin ikka maratonist, katsuge minuga sammu pidada. Te käisite igal õhtul jooksmas, sääremarjad tuikamas, kõrvaklapid kõrvas, kogudes selle ürituse jaoks miile. Kõik selle nimel, et pidada võitlust iseendaga, pidada võitlust oma kehaga just nüüd selles hetkes, selles mornis hetkes, et näha, kes võitjaks jääb. Ja nägemas pole seda kedagi peale teie enda. Ja kellelegi teisele peale teie enda ei lähe see ka tegelikult korda. Selles hetkes eksisteerib üksnes inimene ja tema soov ellu jääda. Just sellised emotsioonid kaasnevad haua kaevamisega – nagu oleks muusika lõppenud, aga te ei suuda tantsimist lõpetada. Sest tantsimast lakates ootab teid surm.
Niisiis kaevate edasi. Sellest pole pääsu, kuna teine võimalus on palju hullem kui mingi vanamehe kuurist leitud labidaga augu kaevamine; selle kuradi mitte kunagi valmis saava augu kaevamine kivistunud ja tihkesse mulda.
Kaevamist jätkates hakkavad silmade ees tiirutama erinevad värvid: need on fosfeenid, mis tekivad siis, kui vere madal hapniku- ja glükoosisisaldus aju nägemispiirkonna korteksi neuronite ainevahetust stimuleerib. Veri kohiseb kõrvus: vedelikupuudusest ja ülepingutusest tingitud madal vererõhk. Aga mõtted libisevad lutsukividena üle teadvuse tüüne tiigi, riivates vaid põgusalt selle pinda. Kaovad enne, kui neil sabast kinni õnnestub saada. Pea on täiesti tühi. Kesknärvisüsteem käsitleb ülepingutust „võitle või põgene“ olukorrana; füüsilisest tegevusest tingitud neurogenees koos spordiajakirjade lemmiku, ülipopulaarse „füüsilisest tegevusest põhjustatud endorfiinipuhanguga“, pärsib ühekorraga ajutegevust ning kaitseb käsilolevast tegevusest tingitud valu ja stressi eest.
Füüsiline kurnatus on fantastiline emotsioonide tasalülitaja. Jooksmine või kaevamine.
*
Umbes neljakümne viie minuti möödumise järel otsustan, et selle haua puhul on kuus jalga sügavust täiesti välistatud. Ma ei suuda kuue jala sügavusele kaevuda. Ma olen viie jala ja kuue tolli pikkune. Kuidas ma sealt üldse välja saan? Ma kaevaksin sõna otseses mõttes iseendale augu.
2014. aastal läbi viidud YouGovi uuringu kohaselt on viis jalga ja kuus tolli Briti naiste ideaalpikkus. Just sellise pikkusega naisi eelistab väidetavalt oma partnerina näha üks keskmine Briti mees. Niisiis on mul vedanud. Ja Markil. Issake, kuidas ma tahan, et Mark praegu siin oleks.
Niisiis, kuue jala sügavust hauda ma kaevama ei hakka, aga kui sügav see siiski olema peaks? Kui sügav on piisavalt sügav?
Laibad leitakse enamasti üles just seetõttu, et nende matmisel on üle nurga lastud. Mina ei soovi, et niimoodi läheks. Tõepoolest ei soovi. Selle eesmärgi poole ei püüdle ma kohe kindlasti. Ja möödalaskmised matmisel, nagu tegelikult kõik muud möödalaskmised, taanduvad kolmele tegurile:
1 Ajapuudus
2 Algatusvõime puudumine
3 Hooletus
Ajast rääkides: mul on selleks aega kolm kuni kuus tundi. Konservatiivse hinnangu kohaselt kolm tundi. Päevavalgust jätkub veel umbes kuueks tunniks. Niisiis aega mul on.
Algatusvõimet on mul usutavasti samuti, kaks pead ikka kaks pead. Vähemalt ma loodan seda. Ma pean kogu asja lihtsalt sammhaaval läbi tegema.
Ja kolmas tegur: hooletus. Taevane arm, ma hoolin sellest asjast väga. Tõepoolest hoolin. Rohkem kui millestki muust terve oma elu jooksul.
KKHA (Kalmistute ja Krematooriumite Haldamise Amet) andmetel on soovituslik minimaalne sügavus kolm jalga. Ma tean, kuna guugeldasin seda. Guugeldasin enne kaevamise alustamisest. Nägite, algatusvõime. Hoolikus. Kükitasin laiba kõrvale, märgade lehtede ja linnaselõhna uhkavale märjale maapinnale, ja guugeldasin, kuidas surnuid maetakse. Kasutasin guugeldamiseks surnu kõnekaardiga telefoni. Kui surnukeha üles leitakse … surnukeha ei leita üles … ja andmed telefonist kätte saadakse … andmeid ei saada kätte … siis osutub selle telefoni otsinguajalugu igati põnevaks lugemisvaraks.
Kaks tundi hiljem lõpetan ma kaevamise. Auk on pisut
