sinna läheme. Ma üritan seda uuesti teha, siis saame koos sukelduda.“ Ütlen seda, kuna mulle tundub, et see väljendab kõige paremini armastust, mida ma Marki vastu tunnen. Nagu oleksin kass, kes surnud hiire tuppa toob. Pillan selle ta jalge ette, tahab ta siis seda või mitte.
„Tõsiselt mõtled?“ Mees silmitseb mind murelikult ja ainiti, päikesevalgus sunnib teda silmi kissitama ja tuul sasib ta juukseid. Seda ta ei oodanud.
Mark on vilunud sukelduja. Ta on igal meie ühisel reisil üritanud mind endaga kaasa meelitada, aga mina olen alati põnnama löönud. Mul sain enne meie tutvumist ebameeldiva kogemuse osaliseks. Sattusin paanikasse. Ei midagi tõsist, kuid ainuüksi mõte sukeldumisest hirmutab mind segaseks. Mulle ei meeldi tunne, et olen lõksu sattunud. Mõte vee survest ja aeglastest veealustest hoovustest täidab mind õudusega. Aga ma tahan seda tema pärast teha. Ühine uus elu, uued väljakutsed.
Naeratan. „Jah, kindel see!“ Ma tulen sellega toime. Kui hull see ikka olla saab? Lapsedki teevad seda. Ma saan hakkama.
„Kurat küll, kuidas ma sind armastan, Erin Locke,“ ütleb mees. Täpselt nii ütlebki.
„Kurat küll, kuidas mina sind armastan, Mark Roberts.“
Ta kummardub minu poole, kergitab mu pead ja suudleb mind.
„Oled sa ikka päriselt olemas?“ küsib ta mulle ainiti otsa vaadates.
Me oleme seda mängu ennegi mänginud, kuigi see ei ole tegelikult üldse mäng. Või on? Kui, siis mõttemäng.
Tegelikult ta küsib „Kas see kõik toimub päriselt?“. Kõik on nii hästi, et tegu tundub olevat mingi triki või tüssamisega. Küllap ma valetan. Kas ma valetan?
Mõtlen hetke. Lasen näolihastel ta uuriva pilgu all lõdvestuda. Sunnin pupille sissepoole plahvatava universumina kokku tõmbuma ja vastan rahulikult: „Ei.“ Ei, mind ei ole päriselt olemas. See on hirmutav. Olen seda vaid mõned korrad teinud. End oma näost lahutanud. Sundinud end kaduma. Otsekui telefon, mille tehaseseaded on taastatud.
„Ei, mind ei ole päriselt olemas,“ vastan ilmetu ja tühja näoga.
See peab tunduma nii, nagu mõtleksin ma seda tõsiselt.
See toimib kõige paremini ehtsana mõjudes.
Mehe silmad võbelevad ja pilk libiseb üle mu näo, otsides mingit pidepunkti, pragu, mille kaudu toimuvat mõista. Aga ta ei leia midagi. Ma olen kadunud.
Ma tean, et ta muretseb. Sügaval sisimas ta kardab, et ma ühel päeval tõepoolest kaon. Lahkun. Et see kõik ei olegi päriselt. Et ta ärkab ühel hommikul ja majas on kõik vanaviisi, ainult mind ei ole seal. Ma tunnen seda hirmu, olen seda näinud suvalistel hetkedel üle mehe näo vilksatamas, kui oleme sõpradega väljas või seisame rahvast täis ruumi erinevates otstes. Ma näen seda, ta pilku, ja tean seda nähes, et tema on päriselt olemas. Ma näen seda ta näol ka praegu. Ja mulle piisab sellest.
Luban naeratusel tasahilju näole valguma hakata ja tema näol lööb särama rõõm. Ta naerab. Emotsioonidest pakatades. Minagi hakkan naerma ning ta võtab mu näo taas käte vahele ja asetab oma huuled minu omadele. Nagu ma oleksin võidujooksu võitnud. Nagu oleksin sõjast tagasi pöördunud. Ma olin tubli. Issake, kuidas ma sind armastan, Mark. Ta tõmbab mu soolakas lodus kasvavasse pilliroogu pikali ning me kepime nagu segased, pihud täis villast kampsunit ja märga nahka. Kui ta tippu jõuab, sosistan talle kõrva: „Ma olen päriselt olemas.“
3
Esmaspäev, 11. juuli
Telefonikõne
Möödunud aastal sain viimaks oma esimese iseseisva filmiprojekti jaoks vanglate heategevusfondilt kaasrahastuse. Aastaid kestnud uurimistöö ja planeerimine hakkavad viimaks vilja kandma: mu esimene päris oma täispikk dokumentaalfilm. Mul on õnnestunud vabakutselisena tegutsedes kõik vajalikud uurimistööd ja ettevalmistused ära teha ja üheksa päeva pärast alustan näost näkku jutuajamiste filmimist. Olen selle projekti nimel kõvasti vaeva näinud ja loodan kogu hingest, et asjast saab asja. Plaanimine viib ainult teatud punkti välja, seejärel tuleb oodata ja vaadata, mis edasi saab. See on oluline aasta. Minu jaoks. Meie jaoks. Film, pulmad – tundub, et kõik asjad leiavad aset ühekorraga. Aga ma usun täiesti siiralt, et olen oma eluga jõudnud maagilisse punkti, milles kõik kahekümnendates käima lükatud plaanid viimaks paika loksuvad, kõik ühekorraga, nagu oleksin ma asjad meelega sedasi korraldanud, kuigi mingit teadlikku sellesuunalist tegevust ma küll ei mäleta. Küllap elu lihtsalt toimibki niimoodi – tükk tühja maad, ja siis tuleb kõik ühekorraga.
Filmi idee on tegelikult iseenesest lihtne, ma jõudsin selleni ühel õhtul, kui jutustasin Markile elust internaatkoolis. Pärast öörahu saabumist ja tulede kustutamist veetsime tüdrukutega pimeduses tunde, rääkides sellest, mida me viimaks koju pääsedes teeme. Mida sööksime, kui võiksime toitu ise valida. Me fantaseerisime neile kujuteldavatele einetele mõeldes lõputult. Meie kinnismõtteks kujunesid Yorkshire’i puding või tiku otsas serveeritavad miniviinerid. Kujutasime ette, mida paneksime selga, kui saaksime riideid ise valida, kuhu valikuvabaduse korral läheksime, mida teeksime. Ja siis ütles Mark, et tema meelest on juttu vanglast. Et me unistasime kodust täpselt samamoodi, nagu unistavad vangid.
Ja nii sündiski idee dokumentaalfilmi tegemiseks. See jälgib kolme erinevat vangi nende vanglasviibimise ajal ja järel, intervjuude vahendusel ja vahetult läbi osaliste silmade: kaks naist ja üks mees kirjeldavad oma vabaduseteemalisi lootusi ja unistusi nii enne kui ka pärast vabanemist. Täna leiab aset mu viimane sissejuhatav telefonivestlus lõppvalimisse jõudnud vangiga, seejärel järgnevad vanglakeskkonnas vabastamiseelsed silmast silma intervjuud kõigi kolmega. Praeguse seisuga olen mitu korda rääkinud kahe naissoost kandidaadiga, kuid juurdepääsu saamine meeskandidaadile on osutunud palju raskemaks. Täna jõuame viimaks suure vaevaga välja võideldud telefonikõneni. Ma ootan, et mulle helistaks Eddie Bishop. See Eddie Bishop, üks viimaseid Londoni East Endi gangsteritest. Läbi ja lõhki ehe, terariistu välgutav, ööklubide ja kasiinodega tegelev koknit kõnelev gangster. Üks kunagise Richardsoni jõugu liikmetest ja hetkel Londonis jõest lõuna pool tegutseva suurima kuritegeliku rühmituse keskne isik.
Põrnitsen lauatelefoni. See ei helise. Aga peaks. Kell on 13.12 ja mina olen praeguseks Pentonville’i vanglast tulevat kõnet oodanud juba kaksteist – ei, kolmteist – minutit. Minu teised huviobjektid Alexa ja Holli helistasid kellapealt. Küsin endalt, mis probleem siin võib olla, ja palun mõttes, et Eddie ei oleks meelt muutnud ning alt ära hüpanud. Palvetan, et vanglate amet ei oleks meelt muutnud.
Vanglate ametilt ei ole ühekski asjaks lihtne nõusolekut saada, niisiis viin ma vahetud intervjuud läbi üksi. Ainult mina ja kindlasse punkti kinnitatud kaamera. Selles etapis on tegemist toormaterjaliga, aga see sobib asja ideega, niisiis olen ma selle üle õnnelik. Teises etapis, mil mu kandidaadid juba vanglast väljas on, ühinevad minuga Phil ja Duncan.
Phil on kaameramees, keda ma tunnen ja jäägitult usaldan – ta on hea silmaga ning meil on väga sarnane esteetikatunnetus. Ma tean, et see kõlab pisut pretensioonikalt, aga see on päriselt ka oluline. Duncaniga olen mõne korra koostööd teinud. Temaga on lahe, aga mis veelgi olulisem – ta on oluliselt parem, kui ma endale tegelikult lubada saaksin. Nii Duncan kui ka Phil küsivad selles projektis osalemise eest oma tavalisest taksist tunduvalt väiksemat raha; raha on küll olemas, kuid seda pole eriti palju. Õnneks meeldib asja iva neile samavõrra kui mulle endale ja nad usuvad sellesse projekti.
Vaatan läbi kilekaaned, mille vahel on justiitsministeeriumilt ja Tema Majesteedi vanglaametilt välja võideldud load. Kõige enam soovin, et dokumentaalfilm ei läheks kaasa tavapärase vangide
