vabanemise võimalusega“ ehk neliteist aastat. Aga kas need karistused ütlevad midagi nende kui inimeste kohta? Kas nende pinnalt on võimalik otsustada, kes neist on teistest ohtlikum? Kes on parem inimene? Keda võib usaldada? Eks me näe.
Tirin telefoni juhtmega tükkis diivani juurde ja võtan akna all päikeselaigus istet. Läbi lehtede paistev Põhja-Londoni päike hakkab silmapilk mu õlgu ja kukalt soojendama. Briti suvi ei taha veel taanduda. Tõelist suve jätkub meile harilikult vaid paariks päevaks, kuid seekord on päikesepaiste endiselt intensiivne. Praeguseks on sellised ilmad kestnud juba kolm nädalat. Räägitakse küll, et seda ei ole kauaks, kuid praegu on ilm igatahes ilus. Mark on tööl ja majas valitseb vaikus. Kaugelt Stoke Newington High Streetilt jõuab minuni üksnes veoautode summutatud müra ja motorollerite põrin. Vaatan läbi George V stiilis tõstandakende meie tagaaeda, tagumise müüri ääres hiilib valgete sokkidega must kass.
Olen nii kaugele jõudmiseks pidanud paljudelt teeneid paluma. Fred Davey, mulle esimese tööotsa usaldanud filmirežissöör soovitas mind justiitsministeeriumile saadetud kirjas. Olen üsna kindel, et Fredi kaks BAFTA auhinda ja Oscari nominatsioon olid oluliselt suuremaks abiks kui mu filmiprojekti jaoks kirjutatud lühiülevaade. ITV avaldas juba soovi dokumentaalfilm pärast esilinastust kavasse võtta ja Kanal 4 kostis omapoolses kirjas minu eest samuti sõnakese – nemad olid kahte mu lühifilmi juba näidanud. Mõistagi toetas mind mu filmikool. Oma soovituse andis ka White Cube, kuigi ma ei tea, mil määral see justiitsministeeriumile korda läks. Sama tegid kõik produktsioonifirmad, mille juures ma vabakutselisena tööd olen teinud, ja Creative England[1.] on omapoolse rahastamise ja toetusega mulle kogu selle protsessi jooksul abiks olnud.
Ja siis on mul loomulikult Eddie Bishop. Tema on mu tõeline õnnestumine, iga dokumentalisti ehe unistus. Just see intervjuu tagas mulle rahastuse. Niisiis on oodatav telefonikõne ikka väga oluline. Eddie on väga oluline.
Te ei pruugi seda teada, aga Eddie lugu esindab Briti kuritegevuse ajalugu. Ta liitus Richardsoni jõuguga kaheksateistkümne aasta vanusena ajal, mil jõuk oli võimu tipul, veidi enne selle langust 1966. aastal. Inglismaa võitis tol aastal jalgpalli maailmameistrivõistlused ja samal aastal algas Krayde lugu.
Eddiel oli kuritegevuse peale annet. Ta oli usaldusväärne, ta oli konkreetne, ta ajas asjad korda. Olenemata sellest, mis asjadega tegu oli. Puhtalt ja kärata. Ta muutus kiiresti vendade Richardsonide jaoks asendamatuks, koguni sel määral, et kui Richardsonid 1966. aastal suvel viimaks kinni kukkusid, hoidis Eddie Bishop sellal, kui vennad koos ülejäänud jõuguga trellide taga istusid, kõike tõrgeteta toimimas.
Väidetavalt ehitas Eddie terve sündikaadi Lõuna-Londonis uuesti üles ja juhatas vägesid nelikümmend kaks aastat, kuni ta seitse aastat tagasi rahapesu eest istuma pandi. Eddie juhtis Lõuna-Londonis toimuvat neli aastakümmet, tappis, välgutas väitsa ja tegeles väljapressimisega kogu linnas, ja politsei suutis talle üksnes rahapesu eest seitse aastat väänata.
Trill-trall.
Vaikust läbistab telefonihelin. Kile, pealetükkiv, ja ma hakkan ühtäkki pabistama.
Trill-trall. Trill-trall.
Kinnitan endale, et kõik on korras. Ma olen seda teiste projektis osalejatega juba teinud. Kõik on korras. Tõmban ebakindlalt hinge ja tõstan toru kõrva ja suu juurde.
„Halloo?“
„Halloo, kas ma räägin Erin Locke’iga?“ Rääkija on neljakümnendates asjaliku häälega naine. Seda ma ei oodanud. See ei ole päris kindlasti Eddie Bishop.
„Jah, mina olen Erin Locke.“
„Mina olen Diane Ford Pentonville’i vanglast. Teile soovib helistada härra Eddie Bishop. Kas ma võin kõne ühendada, preili Locke?“ Diane Fordi häälest kostab tüdimust. Talle ei lähe korda, kes olen mina või kes on mees. Tema jaoks on tegu lihtsalt telefonikõnega.
„Ee … jah, tänan teid, Diane. Tänan.“ Ja ta on liinilt läinud. Kostab kõne lõppemist tähistav klõpsatus ja seejärel ootetoon.
Eddie ei ole kunagi ühtki intervjuud andnud. Ta pole kellelegi millestki sõnakestki hinganud. Ma ei usu sekundikski, et mina olen see, kelle tarvis ta nüüd avaneb. Ja ma pole isegi kindel, kas tahaksin seda. Eddie elukutselise kurjategija karjäär on olnud pikem kui minu elu. Mul pole õrna aimugi, miks ta nõustus mu dokumentaalfilmis osalema, aga nii see igatahes on. Mulle on temast jäänud mulje kui mehest, kes teeb asju üksnes kindla tagamõttega, niisiis oletan, et saan põhjustest peagi teada.
Hingan veel kord ebakindlalt sisse ja välja.
Seejärel ühendatakse kõne.
„Mina olen Eddie.“ Mehe hääl on sügav ja soe. Lopsakas kõrisulghäälikutega vürtsitatud kokniaktsent. Veider on seda viimaks kuulda.
„Tere, härra Bishop. Meeldiv teiega viimaks rääkida. Mina olen Erin Locke. Kuidas teie tänane päev läinud on?“ Hea algus. Väga professionaalne. Kuulen liini teises otsas sahinat, ta seab end istuma.
„Tere, kullake. Meeldiv teiega rääkida. Locke, jah? Niisiis veel mitte Roberts? Millal siis see tähtis päev on?“ Ta küsib seda heatujuliselt, otsekui muuseas.
Mehe hääl reedab naeratust. Selliste küsimuste esitamine oleks muudel asjaoludel igati meeldiv ja asjakohane ja ma peaaegu naeratan neid kuuldes, kuid miski sunnib mind peatuma. Sest Eddie ei tohiks mingi valemiga teada mu peatsetest pulmadest või nimemuutusest või Markist, kui ta just mu tausta uurinud pole. Ja ta istub vanglas, niisiis on ta lasknud kellelgi minu tausta uurida. Kusjuures minu tausta uurimiseks ei piisa põgusast internetiotsingust. Ma ei figureeri sotsiaalmeedias. Ma ei kasuta Facebooki. Kõik head dokumentalistid teavad, kuidas sotsiaalmeedias levivat informatsiooni kasutada annab, niisiis väldime ise selles osalemist. Seega andis Eddie Bishop mulle üheainsa lihtsa lausega teada, et on mu tausta asjatundjatel uurida lasknud. Ta on mu tausta kontrollinud. Ohjad on tema käes ning ta teab minust kõike. Ja Markist. Ja meie elust.
Viivitan enne vastamist hetke. Ta paneb mind proovile. Ma ei taha mängu nii varases etapis vale sammu teha.
„Tundub, härra Bishop, et me mõlemad oleme teineteise tausta uurinud. Kas leidsite ka midagi huvitavat?“
Minu minevikus pole midagi vastuolulist, mu kapis ei löö tantsu ühtki luukeret. Mõistagi ma tean seda, ent tunnen end ometi kaitsetuna, otsekui ohustatuna. Ta demonstreerib oma võimu, tõmbab sõnadega liivale joone. Eddie võib olla seitse aastat trellide taga istunud, kuid soovib mind ometi teadvat, et hoiab endiselt ohje enda käes. Kui ta selles osas nii avameelne poleks, siis tunneksin ma praegu hirmu.
„Ütleksin, et kõik oli vägagi kena. Andis mulle meelerahu, kullake. Ettevaatlikkusega ei ole võimalik liialdada,“ tähendab mees. Niisiis Eddie otsustas, et minust ei ole ohtu, kuid tahab, et teaksin – mul hoitakse silma peal.
Jätkan teemaga, tõusen ning üritan töölainele tagasi lülitudes telefonijuhet lahti kerida. „Suur tänu, et nõustusite osalema. Ma olen teile selle otsuse eest väga tänulik ja tahan kinnitada, et viin intervjuusid läbi nii erapooletult ja ausalt kui võimalik. Mul ei ole plaanis paksu verd tekitama hakata, ma lihtsalt jutustan teie lugu. Või tegelikult lasen teil endal oma lugu rääkida. Niimoodi, nagu teie seda soovite.“ Loodetavasti ta teab, et mõtlen seda tõsiselt. Olen kindel, et minevikus on omajagu inimesi üritanud talle puru silma ajada.
„Ma tean, kullake. Mis te arvate, miks ma muidu nõustusin? Te olete haruldane nähtus. Ainult ärge mind alt vedage, on ju?“ Ta laseb mul kuuldut hetke seedida ja lülitub siis ümber kergemale toonile. „Aga millal me siis alustame?“ Ta
