aja umbes sinna paika panna. Kas te paneksite pahaks, kui käiksin teie vabanemise päeval teiega kaasas?“ küsin. Olen nüüd omas elemendis, just nüüd peaks kogu mu planeerimine hakkama end ära tasuma. See oleks juba midagi, kui meil õnnestuks Eddie tegelikku vabastamist kõrvaltvaatajana filmida.
Mehe hääl on soe, kuid selge. „Ma ei hakka keerutama, kullake, mulle see eriti ei meeldi. See päev kujuneb liiga isiklikuks; küllap mõistate, mida ma silmas pean. Ehk annate mulle päeva-paar aega, mis? Kas see sobiks?“ Me peame läbirääkimisi. Ta tahab mulle midagi pakkuda – see on küll kindlasti hea märk.
„Muidugi. Küllap me saame kõik kenasti paika. Teil on mu telefoninumber olemas, niisiis saame kuupäevade osas hiljem ühendust võtta. Pole probleemi.“ Vaatan, kuidas kass väljas mööda aiaäärt hiilib, selg küürus, pea maas.
Eddie köhatab hääle puhtaks.
„Kas intervjuude või võttegraafiku osas on veel midagi, mis teile selles etapis huvi pakuks, härra Bishop?“ uurin mina.
Ta puhkeb naerma. „Ei, minu meelest oleme tänaseks lõpetanud, kullake, kui välja arvata see, et peaksite mind edaspidi Eddieks kutsuma. Aga oli meeldiv viimaks juttu ajada – pärast seda, kui ma sinust nii palju kuulnud olen, Erin.“
„Sinuga samuti, Eddie. Oli tore.“
„Ah jaa, ja tervita minu poolt Marki, eks ole, kullake? Tundub tore poiss olevat.“ Ta pillab selle lause otsekui möödaminnes, kuid minul jääb hetkeks hing kinni. Ta on ka Marki kohta uurinud. Minu Marki. Ma ei tea, mida öelda. Tekkinud lühike paus kasvab vaikuseks. Mees täidab selle ära.
„Kuidas teie kaks siis ka kokku saite?“ Ta jätab küsimuse õhku rippuma. Raisk. See projekt ei keskendu minule, me ei tohiks praegu minust rääkida.
„See ei ole vist sinu asi, mis, Eddie?“ küsin häält naeruseks sundides. Sõnad pudenevad mu suust sujuvalt ja enesekindlalt ja kummalisel kombel pisut seksikalt. Täiesti sobimatult, kuid ometi igati sobivalt.
„Haa! Muidugi. Täitsa täppi, kullake. See ei ole mitte üks raas minu asi.“ Eddie möirgab naerda. Kuulen ta naeru liini teises otsas vanglakoridoris vastu kajamas. „Väga tubli, kullake, väga tubli.“
Naeratan telefonile, seekord siiralt. Naeratan oma päikesevalguses kümblevas tühjas elutoas iseendale.
1 Creative England on Inglismaal loometööstusi toetav mittetulundusorganisatsioon. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
4
Kuidas me kokku saime
Ma kohtusin Markiga Mayfairil asuvas Annabel’si nimelises ööklubis. Teeme asja kohe selgeks: Annabel’s ei ole selline koht, kus kumbki meist pidevalt käiks. Mina viibisin tookord seal esimest ja viimast korda. Mitte et seal oleks kuidagi kohutav olnud, mul oli seal täitsa lõbus – taevake, ma kohtusin seal oma elu armastusega –, lihtsalt meie mõlema sealviibimine oli tegelikult puhas juhus. Juhuks, kui te Annabel’sist kuulnud pole, siis olgu öeldud, et see on üks kentsakas koht. Berkeley Square’il silmapaistmatu trepi all peituv ja viimased viis kümnendit tegutsenud koht on oma treppidel kõpsutamas näinud kõiki, alates Nixonist ja lõpetades Lady Gagaga. Mark Birley avas selle koha 1960ndatel oma lähedase sõbra lord Aspinalli soovitusel kui kasiino, lähtudes rohkem Connery osalusega Bondi-filmide ja vähem mänguautomaatide stiilist. Birley oli seotud kroonitud peade, poliitikute ja kuritegevusega, niisiis, nagu te ilmselt võite endale ette kujutada, meelitas see koht ligi üsnagi seksika seltskonna. Birley tekitas kena väikese üksnes liikmetele mõeldud õhtusöögiklubi/lantimiskoha. Mina ei olnud liige, kuid kõnealusel õhtul viibisin seal ühe liikme seltskonnas.
Ma tutvusin Caroga seoses esimese tööga, mis mul oli pärast riikliku filmi- ja telekooli lõpetamist. Selleks oli teledokumentaalfilmi tegemine White Cube’i[1.] galeriides. See võimalus tekitas minus tohutut elevust. Üks mu õppejõududest oli mind produtsendile soovitanud ja edastanud talle mu esimese lühifilmi, mis naisele väga meeldis. Olin ühe oma suure kangelase, Fred Davey kaameraassistent. Just tema aitas mul viimaks mu esimese täispika dokumentaalfilmi tootmise käima lükata. Õnneks saime hästi läbi – ma oskan reeglina keeruliste inimestega toime tulla. Ma saabusin alati varakult ja ettevalmistatult, tõin kohvi ja naeratasin. Üritasin olla ühekorraga nähtamatu ja asendamatu, kulgedes seejuures mööda flirdi ja usaldusväärsuse vahelist keerulist piiri.
Caro oli osalenud mõnes dokumentaalfilmis. Ta oli kõige targem või vähemalt kõige põhjalikumalt haritud inimene, kellega ma iial kohtunud olen. Just tema on Simon Schama ja Alain de Bottoni jälgedes käies üks viimastest Cambridge’i ajalooteaduskonna kõrgeimate hinnetega lõpetanutest. Kuigi tal polnud lõpetamise järel tööpakkumistest puudust, võttis ta ootamatult vastu töökoha oma erakooliaegse parima sõbra rahastatud uue galerii juhina. Viis aastat hiljem on see galerii väidetavalt avastanud suurte Briti kunstnike uue põlvkonna. Ta kutsus mind esimese filmimispäeva järel napsi võtma ja me oleme sellest ajast saadik head sõbrad.
Caro oli lahe. Tal oli kombeks ümber nurga oma juurtele viidata; nägin ta vihjete taga vilksamisi sinisukkadest ise sigarette keeravaid vingeid tegijaid. Ta oli põnev ja suurilmalik ning viis mu mõni nädal pärast meie tutvumist Annabel’si.
Ma nägin Marki esimest korda tualettruumist naastes. Olin end seal varjanud mingi riskimaandusfonditegelase eest, kes oli endale pähe võtnud, et minu hootine noogutamine koos kindlameelse klubikülastajate silmitsemisega viitab huvile tema vastu. Olin ühelt hispaania verd piigalt teada saanud, et härra Riskimaandusfond passib mu tagasitulekut oodates uue joogiga endiselt naiste tualettruumi ukse ees. Niisiis kasutasin võimalust veidi aega telefonis oma asju korraldada. Ootasin kümme minutit ja otsustasin seejärel riskida. Riskimaandusfond oli läinud. Kahtlemata mõnd teist õnnelikku daami moosima. Võtsin suuna baari poole, olles läbi rahvahulga Caro tuhmkuldse kleidi selga silmanud. Ta rääkis parasjagu kellegagi elavalt. Siis pööras ta end paremale ja ma nägin ta vestluspartnerit.
Mu samm takerdus sõna otseses mõttes. Mu keha otsustas enne, kui aju sekkuda sai, et minu kohalolek selle vestluse juures ei ole vajalik. Caro oli hunnitu, pikakasvuline enesekindel amatsoon. Naise kuldne lameekleit rõhutas iga ta kehakumerust. Aluspesu ta ilmselgelt ei kandnud. Ta nägi välja nagu modell läikpaberil ajakirja lõhnaõlireklaamil ja see mees sobinuks ta reklaamipartneriks. Ta oli täiuslik. Pikk ja tugev, mõjudes lihaselisena, jätmata seejuures muljet, nagu teeks ta pidevalt trenni. Ta võinuks olla sõudja või tennisist. Või siis oli ta hoopis puudraidur. Jah, puude lõhkumine oleks talle väga hästi sobinud. Mäletan ebaloomulikult tugevat vajadust näha teda just seda tegemas. Lühikesed pruunid sassis juuksed. Need mõjusid nii, nagu ta oleks just voodist tõusnud, kuid siiski parketikõlblikuna. Ta naeratas laialt mingi lause peale, mida mina ei kuulnud, ja Caro pahvatas valjusti naerma. Ma ei tea miks, kuid mingil põhjusel kiirendasin sammu. Mulle meeldib mõelda, et mu keha haaras ohjad rakutasandilt lähtuvast vajadusest ajendatuna enda kätte. Igatahes ajasin ma selja sirgu, teadmata, mida kohale jõudes öelda, olles oma tegevuse üle igasuguse kontrolli kaotanud. Mehe silmad kohtusid minu omadega, kui olin umbes kümne sammu kaugusel ja takseerisid mind, ta pilk libises minust üle viisil, mis pidi mulle tuttavaks saama ja mida ma kogu ülejäänud elu ihalema pidin. Ta pilk keskendus mu näole, sähvas mind otsides silmadelt suule ja tagasi.
Mul oli enne võtteplatsilt lahkumist riiete vahetamiseks aega jäänud ning ma kandsin retrostiilis vanaroosat pükstükki ning roosakuldseid rihmikuid. See oli minu Faye Dunaway „Võrgu“ stiilis riietus, ette nähtud üksnes kandmiseks ootamatutel õhtustel üritustel. Ma nägin selles hea välja. Teadsin seda, kuna Riskimaandusfondi tüüpi mehed ei keskendu kaunile hingele.
Caro pöörab pea pruunijuukselise mehe pilku järgides minu
