Ta on kunstnik. Teeb dokumentaalfilme. Ta on geniaalne,“ kudrutab Caro end üllatava omanikutundega mu käevangu haakides. Tore on nii populaarne olla.
„Erin, see on Mark. Ta töötab Citys ja kogub moodsat kunsti. Kuigi me oleme praeguseks kindlaks teinud, et talle ei meeldi tööd, millel on esindatud Kalašnikovid või inimese sõrmeküüned. Aga muus osas on ta väga avatud. Eks ole?“
Mees naeratab ja sirutab käe. „Meeldiv tutvuda, Erin.“
Vastan talle naeratusega, lastes sellel suunurkadest silmadesse kerkida. Annan talle tükikese iseendast.
„Sama siin,“ vastan.
Mul oli tarvis teada, kelle jagu ta on, juhuks, kui mul oleks võimalik ta endale saada. Kas mul oleks võimalik ta endale saada?
„Kas ma võin kellelegi midagi joodavat tuua?“ pakun.
„Tegelikult, kullake, lipsan ma korraks tualetti. Minu kord. Olen kohe tagasi,“ trillerdab Caro ja lahkub, jättes endast maha üksnes tiheda parfüümipilve. Ta jättis mehe mulle. Aga võib arvata, et selle maailma Carodel on kuumi kutte jalaga segada.
Mark laseb nimetissõrme ja pöidlaga lipsusõlme pisut järele. Tumesinine ülikond. Kurat küll.
„Midagi joodavat, Mark?“ pakun mina.
„Oh taevas, ei, vabandust, las ma ise.“ Ta tellib noogutuse ja käeviipega šampanjat. Seejärel osutab ta seinaäärse nurgakese poole ja me võtame koos madala laua ääres istet. Selgub, et ta tutvus just Caroga ja on klubis üksi. No tegelikult saabus ta koos Richardi-nimelise sõbraga.
„Ta vestleb parajasti selle võluva daamiga.“ Mark osutab naise poole, kes on ilmselgelt eskorttüdruk. Põlvini ulatuva säärega latekssaapad ja tüdinult ringi uitav pilk. Richardit ei paista naise napp panus vestlusesse häirivat, ilmselgelt räägib ta mõlema eest.
„Ah soo, või nii. Huvitav.“ Seda ei osanud ma oodata. Ah soo.
Mark muigab ja noogutab ning ma ei suuda proovimisele vaatamata oma naeru-korsatust alla suruda. Mees hakkab samuti naerma.
„Me oleme Richardiga väga lähedased,“ teatab ta pilkava pühalikkusega. „Ta tuli päevakeseks siia ühest Šveitsi pangast. Ma olen sisuliselt ta järelevaataja. Või hooldaja? Kes teab. Ma pean ta viima sinna, kuhu ta parasjagu minna tahab. Ja paistab, et ta tahab minna … sinna. Milliseid dokumentaalfilme sa teed?“
„Hetkel ei midagi erilist. Tegelikult ma alles alustasin. Olen teinud ühe lühifilmi Norra kaluritest. Omamoodi austusavaldus Melville’ile, umbes nagu „Kohalik kangelane“ ja „Vanamees ja meri“ kokku või nii.“ Kontrollin, ega ma teda ei tüüta. Tema naeratab ja julgustab mind noogutusega jätkama.
Räägime kaks tundi järjest ja joome sel ajal koos ära kaks pudelit Krugi, mille puhul ma eeldan, et tema maksab arve, kuna see võrdub umbes minu korteri kuuüüriga. Nii jutt kui ka šampanja voolavad tõrgeteta. Hetkil, mil ta naeratab, tõmbub mu reielihas iseenesest pingule.
Viimaks tabab Marki sõber ruumi teisest otsast ta pilgu ning lummus katkeb, kui ta viipega märku annab, et asutab end koos leitud daamiga minekule. Nagu oleksid nad läbi raskuste viimaks kokkuleppele jõudnud.
„Ma kardan, et selle nõidusliku noodiga pean ma õhtu lõppenuks lugema.“ Mark ajab end vastu tahtmist jalgele.
„Kas sa pead temaga kaasa minema?“ Üritan venitada. Ma ei taha temalt telefoninumbrit küsida, tahan, et tema küsiks minu oma.
„Issake, ei, see oleks … ei, tänu taevale, seda mitte. Ma panen nad taksosse ja siis on minu töö tehtud. Ja sina?“
„Caro elab siinsamas ümber nurga. Ilmselt magan täna öösel tema diivanil.“ Ma olen seda ennegi teinud ja ausalt öeldes on tema diivan minu enda voodist oluliselt mugavam.
„Aga tegelikult oled sa Põhja-Londonist, eks ole? Elad seal? Tavaliselt?“ Nüüd üritab tema samuti venitada. Näen üle ta õla Richardit passiiv-agressiivselt trepi juures tammumas. Tema kaaslane on ilmselt juba tänaval ja tunneb möödujaid vaadates tüdimust.
„Noh, jah. Põhjas, Finsbury Parkis.“ Ma ei saa päris täpselt aru, kuhu see jutuajamine peaks välja viima. Asi edeneb vaevaliselt.
Ta noogutab otsustavalt. Otsus on tehtud.
„Suurepärane. Mm, hea küll, ma ei hakka pikalt jorutama, aga ma sain õe käest jõulukingituseks projektori ja see päris meeldib mulle. Ma kasutan oma korteri tühja seina ekraanina. See on ikka sajaga viimase peal. Kas see võiks sulle meeldida? Mul on mõned dokumentaalfilmid. Ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga mul on juba mõnda aega olnud plaanis vaadata neljatunnist dokumentaalfilmi Nikolae Ceauşescust.“
Vaatan mehele otsa. Kas ta teeb nalja või? Ceauşescust? Ma ei saa asjast päris täpselt sotti. Tegemist võib olla kõige andekama totaka kutsega, mis mulle on esitatud. Taipan, et pole talle veel vastanud. Aga tema jätkab rääkimist, laskmata olukorral veel maha käia.
„Endine Rumeenia diktaator. Laulis omaenda hukkamisel „Internatsionaali“. Liiga sünge? Tõenäoliselt. Või sulle meeldib? Päris seksikas värk, mis? Tal oli omaenda tuuribuss. No või siis Ceauşescu-buss.“
Ta teeb hetkeks pausi. Ta on viimase peal.
„Imeline. See on täiesti imeline. See meeldiks mulle tõepoolest väga. Mina olen käsi.“ Toon käekotist lagedale värske visiitkaardi ja ulatan selle talle. Teen seda eelmisel kuul toimunud lõpetamise järel kolmandat korda. Aga jääb mulje, nagu oleksin ma seda juba palju kordi teinud. Ühe kaardi sai endale Fred Davey, teise Caro ja nüüd on kaardi omanike seas ka Mark Roberts.
„Ma olen järgmisel nädalal vaba. Vaatame siis neljatunnist filmi Ceauşescust.“
Nende sõnadega kaon ma taas Annabel’si sügavustesse.
Panen mängu kogu oma enesekontrolli, et enne ümber nurga pööramist mitte tagasi vaadata.
1 White Cube on Jay Joplingile kuuluv moodsa kunsti galerii, millel on Londonis kaks haru: Mason’s Yard Kesk-Londonis ja Bermondsey Kagu-Londonis. [ ↵ ]
5
Kolmapäev, 20. juuli
Esimene intervjuu
Mark helistab mulle töölt kell 7.23 hommikul. Midagi on viltu. Tema häälest kostab paanika. Ta küll üritab seda summutada, kuid ma kuulen seda sellegipoolest.
Ajan end toolil sirgu. Ma pole ta hääles iialgi midagi sellele toonile ligilähedastki kuulnud. Vaatamata toa soojusele läbib mind kerge värin.
„Erin, kuula mind, ma olen tualetis. Nad võtsid mu BlackBerry ära ja ma pean silmapilk hoonest lahkuma. Tualettruumi ukse taga ootavad kaks turvameest, et mind majast välja saata.“ Ta on küll pahviks löödud, kuid ei kaota sellegipoolest enesevalitsust.
„Mis toimub?“ küsin mina ja mu vaimusilma eest vilksatavad läbi stseenid terroristide rünnakutest ja mobiiltelefoniga filmitud hüplevad kaadrid. Aga asi ei ole selles. Ma tean, et ei ole. Mul hakkab juba toimuvast pilt kujunema. Praeguseks on piisavalt paljud inimesed seda juba kirjeldanud. Toimuv on oma steriilsuses kõhedust tekitav. Mark sai kinga.
„Lawrence kutsus mu kell seitse enda kabinetti. Ütles end
