vahet ning läbinud tollikontrolle ja ületanud riigipiire igasuguste vahejuhtumiteta. Tema passi oli tulnud lisada täiendavaid lehti, sest seal polnud enam ruumi, kuhu lüüa templeid saabumis- ja lahkumiskuupäevadega, aga selle töö oli ära teinud Ameerika suursaatkond Bernis Šveitsis juba novembris 2003.
Muret tegi see, et USA valitsus võib ta viimaks kätte saada. Ta oli rikkunud riigidepartemangu kehtestatud majandussanktsioone Jugoslaavia vastu, mängides 1992. aastal Montenergros Sveti Stefanis Boriss Spasskiga viie miljoni dollari suuruse auhinnafondiga matši ja tema kohta oli välja antud vahistamiskäsk. Kui ta läheks tagasi Ameerika Ühendriikidesse, tuleks tal astuda kohtu ette ja juhul, kui ta mõistetakse süüdi, jääks karistus kümneaastase vangistuse ja 250 000 dollari suuruse trahvi vahele, aga võimalikud oleksid ka mõlemad ning peale selle kaotaks ta oma 3,5 miljonit dollarit auhinnaraha. Üks sõber oli helistanud 1990. aastate lõpus riigidepartemangu ja küsinud, kas Bobby võib kodumaale tagasi pöörduda. „Muidugi võib,” vastas ametnik, „aga niipea, kui ta JFK lennujaamas maandub, võtame ta kinni.” Kodumaata jäänud Bobby otsustas viimaks asuda elama Ungarisse ja polnud sellest saadik saanud Ameerika valitsuselt ühtki sõnumit. Kuna möödunud oli kaksteist aastat, oli ta arvamusel, et seni, kuni ta hoidub Ameerika Ühendriikidesse minemast, pole tal midagi karta.
Ta istus sinna, kuhu öeldi, aga hirm hakkas võimust võtma. Viimaks palus keegi immigratsiooniametnik Bobbyt tulla temaga kaasa kuhugi trepist alla. „Aga ma jään oma lennukist maha.” „Me teame seda,” kõlas vastuvaidlemist mitte salliv vastus. Kui turvamehed teda mööda pikka hämarat ja kitsast koridori edasi viisid, nõudis Bobby selgitust, mis toimub. „Meil on tarvis teiega rääkida,” lausus ametnik. „Rääkida millest?” nõudis Bobby. „Lihtsalt rääkida,” kõlas vastus. Bobby jäi seisma ja keeldus edasi minemast. Kutsuti tõlk selgitamaks, et tegu pole arusaamatusega. Bobby rääkis temaga inglise ja hispaania keeles. Kohale ilmus veel rohkem turvamehi, kuni viimaks ümbritses endist male maailmameistrit sünge vaikiva rõngana umbes viisteist meest.
Lõpuks tuli veel üks ametnik ja näitas Bobbyle arreteerimisorderit, milles öeldi, et ta reisib kehtetu passiga ja võetakse vahi alla. Bobby kinnitas, et pass on igati seaduslik ja selle kehtivusaeg lõpeb alles kahe ja poole aasta pärast. „Võite helistada USA saatkonna esindajale, et ta teid aitaks,” öeldi. Bobby raputas pead. „USA saatkond on probleem, mitte lahendus,” pomises ta. Ta kartis, et lennujaama võib tulla riigidepartemangu esindaja kohtukutsega ja taotleda tema väljaandmist Ühendriikidele, kus ta kohtu alla antakse. Ta soovis paluda abi ühelt oma Jaapani malesõbralt, aga immigratsiooniamet ei lubanud teda telefoni juurde.
Bobby pööras ümber, et minna tagasi. Turvamees tõkestas tal tee. Teine turvamees üritas tal käsi raudu panna ja ta hakkas rabelema, et seda takistada. Mitu valvurit asusid teda kumminuiade ja rusikatega peksma. Bobby pani vastu, peksles ja karjus ning tal õnnestus hammustada üht turvameestest käest. Viimaks kukkus ta maha. Umbes pool tosinat meest tõstsid ta õhku ja hakkasid teda kätest-jalgadest hoides edasi lohistama. Bobby vingerdas, et vabaks saada, turvamehed aga vedasid teda teadmata suunas. Ta rabeles meeleheitlikult ja saigi käed peaaegu vabaks. Siis tõmmatigi talle must kott pähe.
Kuna Bobby teadis, et tema pass on kehtiv, siis mis oli ikkagi lahti? Tema arvamusavaldused juutide ja Ameerika Ühendriikide kuritegudest olid paljusid ärritanud, aga kas ta siis Ameerika kodanikuna polnud põhiseaduse esimese paranduse kaitse all? Pealegi, kuidas sai tema arvamustel olla mingi seos passiga?
Võib-olla on asi maksudes? Sellest ajast saadik, kui ta 1970. aastate keskpaiku käis ajakirjaga Life ja ühe selle ajakirjanikuga edutult kohut lepingu rikkumise pärast, oli ta õigussüsteemis niivõrd pettunud, et keeldus igasuguseid makse maksmast.
Õhku ahmides püüdis Bobby mõtteid korrastada ja rahuneda. Ta loobus vastupanust ja tema keha lõtvus. Turvamehed märkasid muutust. Nad lasid tema käed-jalad lahti, seadsid ta püsti, eemaldasid tseremoniaalselt peakoti ja lahkusid kongist. Nad viisid kaasa tema kingad, püksirihma, rahakoti ja – mis teda eriti pahandas – pühvlinahast passikaaned, mis ta oli aasta eest Viinis ostnud. Aga ta oli elus … vähemalt praegu.
Pilku tõstes nägi ta ebamääraselt kedagi meest, kes filmis teda trellide vahelt videokaameraga. Mõne minuti pärast mees kadus. Bobby sülitas välja hambakillu, mis oli lahti murdunud mõnest löögist või siis, kui ta põrandale paisati. Killu pistis ta taskusse.
Külmal tsementpõrandal lamades tundis ta, kuidas käsi hakkab valusasti tuikama. Mis on järgmine käik ja kes selle teeb? Mees vajus unne.
Nelikümmend kaheksa aastat varem, august 1956
Kujutledes vaimusilmas oma kuninga ees mõttelisel malelaual seisvat valget etturit, teatas kolmeteistkümneaastane Bobby Fischer oma vastasele Jack Collinsile oma esimese käigu: „Kuningaettur neljandale väljale.” Bobby kasutas malenotatsiooni vormi, mis kirjeldab malendite liikumist ühelt väljalt teisele. Rääkides noogutas ta tahtmatult kergelt ja peaaegu märkamatult, justkui niiviisi nähtamatut etturit edasi lükates.
Collinsit, väikest kasvu meest, kelle kängunud jalad ei lubanud kõndida, sõidutas New Yorgi rahvarohketel kõnniteedel mustanahaline meesteener, kelle nimi oli Odell. Mees oli nii tugev, et ajal, mil veel ei olnud ratastoolide jaoks kaldteid, suutis ta viia Collinsi koos ratastooliga treppidest üles või alla nii kodudes kui ka restoranides. Odell ei rääkinud kunagi kuigi palju, aga ta oli sõbralik ja Collinsile äärmiselt ustav ning olles kord Bobbyga kohtunud, kiindus ta tugevasti ka poissi.
Collinsi kõrval sammus tema pisut noorem õde Ethel, ümar, aga kena väljaõppinud põetaja, kes oli peaaegu alati venna juures. Ta jumaldas oma venda ja oli loobunud kõigest – isegi abielust –, et venna eest hoolitseda. Ehkki Jack ja Ethel olid tutvunud Bobbyga alles selsamal suvel, said neist väga kiiresti poisile otsekui asendusvanemad.
Fellini stiilis nelik kasutas vähestele mõistetavat keelt ja meenutas teistele neid feodaalidest tituleeritud aukandjaid, kes elasid sajandeid tagasi. Kui nad liikusid Brooklynis Lenox Roadi ja Bedford Avenue vahel ja mõnikord ka kuni kärarikka Flatbush Avenueni, äratasid nad alati möödujate tähelepanu. Nemad aga ei lasknud end üldse häirida, sest viibisid omaenese maailmas, mis ühendas palju mandreid ja tuhandeid aastaid ning kus elasid kuningad ja õukondlased, radžad ja vürstid. Seltskonna eesmärk oli Hiina restoran Silver Moon.
„Lipuoda ettur neljandale väljale,” vastas Collins sügava bassiga, mis kajas üle kogu tänava.
Just nagu meisterlik muusik suudab lugeda noote ja kuulda peas muusikat, nii suudab ka hea mäluga meisterlik maletaja partiiprotokolli lugedes toimuvat vaimusilmas näha. Helilooja Antonio Salieri olnud rõõmupisarateni liigutatud, kui luges mõningaid Mozarti partituure veel enne nende ettekannet. Niisamuti võivad mõned maletajad saada suure meistri partiid mõttes järele mängides vägeva elamuse.
Antud juhul ei kujutlenud Fischer lihtsalt malelaua, malendite või trükitud partiiprotokolli abita ette üht partiid, vaid ta lõi ise seda, komponeerides seda oma peas nagu filmi. Koos Collinsiga mööda Flatbush Avenued edasi liikudes mängisid nad niinimetatud pimemalet, mida on harrastatud hallidest aegadest saadik. On juba aastasse 800 enne Kristust ulatuvaid andmeid, et nomaadidest araablased mängisid kaamelisõidu ajal ilma lauata mingis vormis pimemalet. Paljudes maletajates – aga iseäranis nendes, kes seda mängu ei oska – võib tekitada tõelist hämmastust, et kaks maletajat võistlevad malelauda nägemata. Üleloomulik mälu võimaluste demonstratsioon võib tunduda tõesti lausa müstilisena.
Collins oli maleteooriaga rohkem kui hästi kursis. Ta oli üks kaasautoritest, kelle sulest oli ilmunud viimane väljaanne moodsast malepiiblist „Modern Chess Openings”, kus on ära toodud tuhandeid variante, positsioone, analüüse ja soovitusi. Bobby, kellest sai peagi Collinsi õpilane, oli juba aastaid uurinud minevikus ja praegugi mängitud partiisid ning asunud tutvuma Collinsi raamatukoguga,
