meistrivõistlustelt, kus ta kolmeteistkümneaastasena oli kõigi aegade noorim osavõtja. Collins oli endine New Yorgi osariigi meister, turniiride veteran ja tunnustatud maleõpetaja. Ta oli neljakümne nelja aastane.
Kummaline paar jätkas oma nähtamatut partiid. Bobbyl olid valged malendid, Collinsil mustad. Sedamööda, kuidas jõuproovi kaalukeeled kõikusid, olid mõlemad partnerid kord ründaja, kord kaitsva poole rollis.
Bobby oli alati olnud oma vanuse kohta lühikest kasvu ja ikka veel kõigest 163 sentimeetrit pikk, aga oli siiski hakanud riietest välja kasvama, seega pikemaks sirguma. Kaheksateistkümnesena küündis tema kasv juba 188 sentimeetrini. Tal olid selged pähkelpruunid silmad ja hambaid paljastav särav naeratus, mis tõi nähtavale väikese vahe kahe esihamba vahel. Aval naeratus kuulus õnnelikule lapsele, kes tahab teistele meeldida või vähemalt nende tähelepanu köita. Sel õhtul oli tal seljas rullkaelusega pluus, jalas jämedast koortriidest pruunid püksid – hoolimata sellest, et oli veel august – ja päevinäinud mustvalged viiedollarised tossud. Tema hääl kõlas pisut nasaalselt võib-olla seetõttu, et tema mandlid ja adenoidid oleks olnud vaja eemaldada. Tema pruunid juuksed olid ebaühtlases siilisoengus, nagu oleks ta ema Regina või õde Joan neid ise püganud ja kamm polnud neid pärast seda puudutanud. Bobby nägi välja pigem nagu mõni maapoiss Kansasest kui Brooklyni tänavail liikuv nooruk.
Harilikult oli ta Collinsist ja teistest paar sammu ees, soovides liikuda kiiremini, aga oli torisedes sunnitud tempot aeglustama, et teatada oma käiku või kuulata õpetaja vastukäiku. Bobby vastus Collinsi käigule tuli alati silmapilkselt, see justkui purskus välja kusagilt tema alateadvuse sügavustest, kus ta nägi odasid liikumas mööda diagonaale, ratsusid hüppamas üle vigurite ja etturite ning vankreid hõivamas otsustava tähtsusega välju. Vahetevahel katkestas ta oma mõttegümnastika, nii et kujuteldav malelaud asendus kujutluspildis pesapallikurikaga, mis lennutas nähtamatu palli Ebbets Fieldi staadioni vasakusse kaugemasse nurka. Veel rohkem kui olla maletšempion tahtis noor Bobby Fischer olla Brooklyn Dodgersi legendaarne pesapallur Duke Snider.
On hämmastav, et kolmeteistkümneaastane Fischer suutis pimemalet mängida. Palju kogenud maletajaidki ei saa sellega hakkama. Poiss ei eelistanud mängida malelauda nägemata, ta lihtsalt tahtis tegeleda selle mänguga iga vaba hetke ja kahekümneminutiline jalgsiteekond Collinsi kodu juurest Silver Mooni restorani oli lihtsalt liiga pikk, et sellel lasta mööduda malet mängimata. Tuututav liiklus või uste kaudu tänavale paiskuv muusika ja helide kakofoonia ei tundunud teda põrmugi häirivat või pahandavat.
Isegi selles varajases nooruses oli Bobby juba mänginud tuhandeid partiisid, neist palju kiir- või välkmale vormis. Tavapärase ühe või kahe tunni asemel kestab välkmale sageli kõigest kümme ja isegi viis või vähem minutit, kui mängijad tahavad end veelgi tõsisemalt proovile panna. Mõnikord lähtutakse reeglist, et iga käik tuleb sooritada kõigest sekundi jooksul. Niisugustel puhkudel pole sama hästi kui üldse aega järele mõelda ja arendada nii tavapärast sisedialoogi: Kui käin oma oda siia ja tema läheb oma ratsuga sinna, siis vahest võiksin minna oma kuningaga sinna – ei, see ei kõlba! Siis ta võtab minu etturi. Seetõttu tuleb pigem käia … Bobby aastatepikkune komme mängida aktiivselt kiirmalet aitas tal välja arendada võime silmapilkselt mõista laual paiknevate malendite omavahelisi suhteid.
Minnes Brooklynis mööda tänavat edasi, vahetasid Fischer ja Collins mängides vandeseltslaslikke pilke, justkui oleks tegu mingi salarituaaliga. Kui jõuti restorani lähedale, tundsid mõlemad ebamäärast vajadust viia partii lõpule, aga enam polnud küllalt aega. Just siis, kui oldi peasissepääsu ees ja oli tehtud umbes kakskümmend viis käiku, pakkus Collins Bobbyle viiki. See oli mõeldud džentelmenliku žestina, aga Bobby näis haavuvat või koguni sügavalt solvuvat. Talle oli viik võrdväärne kaotusega, pealegi pidas ta oma seisu ülekaalukaks. Tema tahtis võidelda. Sellegipoolest nõustus ta lugupidamisest oma eestkostja vastu puiklemisi viigiga. Tema vastus kõlas peaaegu laulvalt: „Ooookei.” Seejärel lülitusid mõtted otsekohe eelseisvale – tema lemmikroogadele, kanapuljongile klopitud munadega ja hakitud kanalihale köögiviljaga, pistaatsiajäätisele ning lisaks veel kindlasti suur klaas piima.
Bobby ema Regina Wender Fischer oli sündinud Šveitsis, aga asus koos vanematega Ameerika Ühendriikidesse, kui oli kõigest kaheaastane. Hilisteismelisena – kui keskkool oli lõpetatud – sõitis ta Saksamaale külla vennale, kes teenis seal USA mereväes meremehena. Berliinis leidis ta tööd Ameerika geneetiku Hermann J. Mulleri (kes hiljem sai Nobeli preemia füsioloogiaalase uurimistöö eest) juures, tegutsedes tolle sekretäri ja tema lapse koduõpetajana. Muller ja Regina kohtusid, kui Regina käis Berliini ülikooli juures kursustel, ning neil tekkis vastastikune lugupidamine: naine imetles mehe säravat mõistust ja inimlikkust, mees aga hindas naist, sest too oskas saksa keelt ja kiirkirja ning oli hea masinakirjutaja. Samas oli Regina küllalt taibukas, et saada aru ja panna õigesti kirja mehe keerulised keemia- ja geneetikaalased arutlused. Muller julgustas teda õppima meditsiini ja kutsus endaga kaasa Venemaale, kus talle pakuti nii Leningradis kui ka Moskvas uurimistööd – lõpptulemusena säilitas Regina Mulleriga kontaktid rohkem kui viiekümneks aastaks. Aastateks 1933–1938 sai temast Moskva esimese meditsiiniinstituudi üliõpilane.
Venemaale sõitis teinegi Mulleri abiline, biofüüsik, kes toona kandis nime Hans Gerhardt Fischer, aga kui Saksamaal kogus hoogu antisemitism, muutis ta nime Leibscheriks, et see tunduks vähem juudipärane. Fischer sai kindla töökoha Moskva ajuinstituudis ning novembris 1933, olles tutvunud toona kahekümneaastase Reginaga ja armunud, nad abiellusid Moskvas. Paari aasta pärast sündis neil tütar Joan. Kui antisemitism NSV Liidus Stalini ajal üha enam hoogu võttis, sai noor abielupaar aru, et nii nende endi kui ka lapse elu on ohus. Ehkki Regina oli kulutanud kuus aastat õpingutele, et saada arstiks, lahkus ta ülikoolist seda lõpetamata, sõitis lapsega Pariisi ja asus sinna elama ning sai tööd inglise keele õpetajana.
Tema ja Hans Gerhardt olid juba enne ärasõitu Moskvast lahku läinud, ehkki ametlikult olid nad endiselt abikaasad. Kui sai üha tõenäolisemaks, et Saksamaa tungib peagi Prantsusmaale, leidis Regina, kes oli säilitanud Ameerika kodakondsuse, võimaluse sõita Joaniga Ameerika Ühendriikidesse, aga Hans Gerhardt – kes oli ka kolinud Pariisi, et olla tütre läheduses – oli ju sakslane ja seetõttu ei lubatud tal Ühendriikidesse sõita. Silmitsi ebakindla saatusega, osales Gerhardt vahepeal Hispaania kodusõjas ja asus viimaks elama Tšiilisse. Kuna mees peret ei toetanud, lahutas Regina end temast 1945. aastal, kui elas Idaho osariigis Moscow’s. Asjaolu, et nii abiellumine kui järgnenud lahutus toimusid mõlemad linnas, mille nimi on Moskva, kõlas saatuse irooniana, jõudmaks kohalike ajalehtede pealkirjadesse.
Regina Fischeril polnud 1940. aastate alguses ühtki püsivamat elukohta. Ta tassis Joani aina ühest kohast teise, sel ajal kui Ühendriigid püüdsid üle elada viimaseid kriisiaastaid ja astusid teise maailmasõtta. Ta elas koos tütrega vaevu üle vaesuspiiri. Juunis 1942 jäi Regina oma teise lapse – Bobby – ootele ja saatis viieaastase Joani enda raseduse ajaks Saint Louisi oma isa Jacob Wenderi juurde elama. Kui Bobby Chicagos Michael Reese’i haiglas 9. märtsil 1943 sündis, oli Regina kodutu. Ta andis vastsündinule nime Robert James Fischer ja Hans Gerhardt Fischer märgiti sünnitunnistusele lapse isaks hoolimata tõsiasjast, et ta polnud oma jalga kunagi Ühendriikide pinnale tõstnud. Veetnud nädalapäevad haiglas, asus Regina beebiga elama Sarah Hackett Memorial House’i, mis oli varjupaik üksikemadele, kellel polnud vahendeid, et tagada endale või oma lapsele heaolu. End sisse seadnud, helistas Regina oma isale ja käskis tuua Joani tagasi Chicagosse nende juurde, aga varjupaik polnud nõus vanemale lapsele peavarju pakkuma. Kui Regina polnud nõus välja kolima, lasti ta Chicago politseil rahu rikkumise pärast arreteerida ning ta oli sunnitud koos Bobby ja Joaniga varjupaigast lahkuma. Ta püüdis kohtuotsust eirata ja talle määrati psühhiaatriline ekspertiis ning kohtunik andis talle õiguse. Psühhiaatri kummaline arvamus väidab, et Reginal on „suureline (paranoiline) isiksus, ta on pahur, aga mitte psühhootiline”. Ta sai kohe töökoha masinakirjutajana Montgomery Wardi kompaniis ja kolis odavasse ühetoalisse korterisse Chicago South Side’i linnaosas – South Lake Park Avenue 2840 oli Bobby Fischeri aadress
