p>Hoolimata materiaalsetest eelistest on istuv eluviis muutnud meid närviliseks ja rahulolematuks.
Pühendatud
Eessõna
Suru käed rusikasse ja pane üksteise vastu. Nii suur on sinu aju. See kaalub umbes sama palju kui piimapakk. Mõelda vaid, et nii väiksesse organisse mahuvad ära kõik sinu tunded ja kogemused. Kõik isiksuseomadused. Kõik, mis sa eales oled õppinud. Kõik mälestused. Hägusad pildid suvest, mil olid kolmeaastane, kogu lapsepõlv, teismeiga ja täiskasvanuelu kuni nende sõnadeni siin. See kõik on väikeses tombus, mis on teadaolevalt kõige komplekssem struktuur universumis ja kasutab sama vähe energiat kui hõõglamp. Keda ei vaimusta aju, seda ei vaimusta miski.
Teiste organite tööst oleme juba kaua üsna palju teadnud, aga aju on olnud saladus – kuni praeguseni. Viimastel kümnenditel on aju uurimiseks saadud uued vahendid ja tänu neile on teadmised ajust erakordselt laienenud. Oleme hakanud aru saama, kuidas aju töötab ja enamik on nõus, et me olemegi aju, mitte ainult ei oma aju.
Aju-uuringud aitavad küll näha inimese omadusi bioloogilisest vaatevinklist, kuid see ei tähenda, et me peame igaveseks ühesuguseks jääma. Uuringud on nimelt näidanud, et nii laste kui ka täiskasvanute aju suudab erakordselt palju muutuda. Pidevalt moodustub uusi ajurakke. Tekivad ja kaovad sidemed. Kõik, mis sa teed, isegi iga mõte muudab sinu aju, seda saab voolida palju lihtsamalt kui savi.
Kuidas sellest „savist” modelleerimine käib? Miski pole ajule tähtsam kui see, et sa ennast liigutaksid. Kehaline aktiivsus annab hea enesetunde, aga parandab ka keskendumisvõimet, mälu, loomingulisust ja stressitaluvust. Tänu sellele töötled teavet kiiremini – see tähendab, et mõtled kiiremini – ja oskad mõttepõhiseid ressursse vajadusel paremini mobiliseerida. Saad oma käsutusse nn vaimse käiguvahetuse, mis aitab näiteks keskenduda, kui ümberringi on segadus, või säilitada rahu, kui hoog kiireneb. Üks mis kindel: kehaline aktiivsus mõjutab isegi sinu intelligentsust.
Kas see kõlab imelikult? Kui tahad tugevamaid käsivarsi, siis peabki ju treenima käsivarsi, mitte jalgu. Sama peaks kehtima aju kohta. Kui tahad, et aju töötaks paremini, siis peaks lahendama ristsõnu, tegema mäluharjutusi ja muud ajuvõimlemist. Aga päris nii see pole. Uuringud näitavad selgelt, et ei mälutreening ega ka sudokude ja ristsõnade lahendamine mõjuta aju sama positiivselt kui kehaline aktiivsus. Üllataval kombel mõjutab liikumine kõigist organitest enim just aju.
Selles raamatus näitan, kui ulatuslikult liikumine ja treening sinu aju mõjutab ja millest see mõju oleneb. Mõnda mõju märkad kohe, kui oled korra jalutanud või jooksnud, mõne jaoks tuleb vähemalt aasta jagu korrapäraselt treenida. Kõnelen, mida tuleb teha, et jõuda kehalise aktiivsuse teaduslikult tõestatud mõjude ja vaimsete eelisteni – see tähendab vaimse arenguni. Meeldivat lugemist!
1. SINU MUUTUV AJU
Keha kõige tähtsam ülesanne on kanda kaasas aju.
Kujuta ette, et istud ajamasinasse ja seadistad kohalejõudmise ajaks 10 000 aastat enne Kristust. Masin koliseb ja äkki oled ajas 12 000 aastat tagasi läinud. Ronid närviliselt välja ja vaatad ringi. Sind vaatab üllatunult salk loomanahkades inimesi.
Mida sa neist esimese hooga arvad? Kas seda, et nad on primitiivsed koopainimesed, kes parimal juhul suudavad looma taga ajada ja tappa, aga muidu pole võimelised midagi keerulisemat mõtlema? Nii on võib-olla tõesti lihtne arvata, aga tegelikult ei erine nad sinust eriti millegi poolest. Nad ei räägi küll sama keelt ja loomulikult on neil hoopis teised kogemused, aga suures osas toimite te ühtemoodi. Põhimõtteliselt on neil ju samasugused vaimsed eeldused ja tunded nagu sinulgi. 12 000 aasta jooksul ei ole meie, inimesed, eriti palju muutunud.
Seevastu on vaid viimase 100 aasta jooksul erakordselt palju muutunud meie elustiil ja võrreldes 12 000 aasta taguse ajaga on see muutus tohutu. Sa elad materiaalses heaolus ja sul on olemas tehnilised abivahendid, mida nemad ei saaks endale isegi oma meeletuimas unistustes ette kujutada. Sa elad hoopis teistsugustes sotsiaalsetes struktuurides. Arvatavasti näed sina ühe nädala jooksul sama palju uusi inimesi, kui nemad kohtavad kogu oma elu jooksul.
Sinu ja nende elustiili vahel on veel üks põhimõtteline erinevus: sinuga võrreldes liiguvad nemad palju rohkem. Ajaloolises mõttes ei ole nemad ainsad. Miljoneid aastaid on meie esiisad olnud kehaliselt palju aktiivsemad, kui oleme meie tänapäeval. Põhjus on lihtne: peaaegu kogu ajaloo vältel on inimesed olnud sunnitud end liigutama, et hankida toitu ja ellu jääda. Selle tulemusena on meil nüüd keha, mis on loodud liikumiseks, ja samamoodi on loodud liikumiseks ka meie aju.
100 aastat võib tunduda igavikuna, rääkimata 12 000 aastast. Bioloogilisest vaatevinklist on see siiski vaid silmapilk. Tihtipeale võtab liikide muutumine evolutsiooni käigus palju aega ja see käib ka meie, inimeste kohta. Inimese aju pole eriti muutunud ei 100 ega ka 12 000 aastaga. Sinu ja minu aju on endiselt savannis, kuigi meie elustiil on nii erakordselt palju muutunud ja viinud meid kaugemale eluviisist, milleks oleme arenenud. Sama käib ka selle kohta, kui palju me liigume. Kuigi me ei pea enam toitu jahtima, vaid võime selle internetist tellida, siis töötab meie aju ikkagi kõige paremini, kui elame teatud määral esiisade kombel – ja ennast liigutame.
TULEMUSLIKUM AJU LIIKUMISE JA TREENINGU ABIL
Aastate jooksul olen lugenud tuhandeid teadustöid. Kui peaksin valima ühe, mis mulle kõige rohkem muljet avaldas ja muutis mu vaadet arstiteadusele ja tervisele ning veidi ka elule laiemalt, siis on see uuring, mille käigus vaadeldi magnetkaameraga umbes sadat kuuekümnendates eluaastates inimese aju. Magnetkaamera on aju-uurijatele lausa tehniline ime, vahend, mis sõna otseses mõttes avas uue maailma. Selle kaamera abil võime tänapäeval patsienti kahjustamata tema „kaant” kergitada ja pea sisse vaadata, et reaalajas näha, kuidas aju töötab, kui inimene mõtleb ja teeb erinevaid tegevusi.
Selle uuringu eesmärk oli aru saada, kuidas vananemine aju mõjutab, sest aju vananeb samamoodi nagu nahk, süda ja kopsudki. Aga kuidas see tegelikult toimub? Kas see on midagi, mis on meile lihtsalt määratud ja puudub võimalus seda mõjutada, või õnnestub vananemise kulgu kuidagi pidurdada, näiteks korrapärase kehalise aktiivsuse abil? Nimelt panid teadlased loomadega tehtud katsete põhjal tähele, et puuris ratta sees jooksvate hiirte aju vananeb aeglasemalt.
Uuringus jaotati 60-aastased kahte rühma. Ühe rühma liikmed käisid aasta jooksul paar korda nädalas jalutamas, teine rühm tegi sama tihti rahulikke harjutusi, mis ei kergitanud pulssi. Enne ja pärast mõlemat sorti liikumist uuriti katseisikute aju magnetkaameraga.
Katseisikud tegid kaamerauuringu ajal psühholoogilisi teste, et oleks võimalik jälgida, kuidas aju töötab. Magnetkaamera näitas, kuidas ajuosad aktiveerusid ja oli näha, kuidas oimusagara osad tegid justkui kõrgetasemeliste võrgustikena koostööd kukla- ja otsmikusagaraga.
Kõige tähelepanuväärsem oli aga erinevus nende kahe uuringu vahel, mitte tulemused ise. Katseisikutel, kes olid aasta jooksul jalutanud, ei paranenud vaid vorm. Neil oli nüüd ka tõhusam aju. Magnetkaamera näitas, et tugevnes ühendus ajusagarate vahel, muu hulgas paranes oimusagara side otsmiku- ja kuklasagaraga. Ajuosad olid üksteisega lihtsalt paremini lõimitud ning see tähendas kokkuvõttes seda, et aju töötas tulemuslikumalt. Kehaline aktiivsus, see tähendab jalutamas käimine, mõjutas ajuühendusi positiivselt.
Kui 60-aastastega tehtud uuringute tulemusi võrreldi samalaadsetega, mida oli tehtud noorematega, siis jõuti järeldusele, et end liigutanud inimeste aju näeb noorem välja. Paistis, et nende aju ei olnud selle aasta jooksul mitte vananenud, vaid muutus hoopis bioloogiliselt nooremaks. Kõige selgem toime
