oli kahjustunud tema aju mõhnkeha, mis loob kõige tähtsamad ühendused vasaku ja parema ajupoolkera vahel, ja kahjustuse tõttu oli tema ajupoolkerade vaheline kontakt nõrk. Käima õppis ta alles neljaaastaselt ja arstid olid veendunud, et tema areng on nii peetunud, et soovitasid vanematel ta hooldekodusse paigutada. Kuid Kim Peek arenes nagu Michelle’gi nii, nagu keegi poleks osanud aimata.
Lugema õppis ta viieselt ja läbiloetud raamatud asetas esikaanega allapoole. Vanemad olid üllatunud, kui kiiresti tagurpidi asetatud raamatud maja täitsid. Nüüd ilmnes ka, et Peekil oli uskumatu detailimälu, võib-olla lausa parim, mis kunagi ühel inimesel mõõdetud. Ta suutis raamatu mõlemat lehekülge korraga lugeda – vasaku silmaga vasakut ja parema silmaga paremat. Lehekülje luges ta läbi kümne sekundiga ja raamatu tunniga. Kõige rohkem meeldis talle käia raamatukogus ja päevas luges ta läbi kaheksa raamatut.
Tal olid peas kõik need umbes 12 000 raamatut, mis ta oli läbi lugenud. Tal oli peas mõõtmatu hulk vähem ja rohkem tähtsaid andmeid alates Shakespeare’ist kuni Ameerika postiindeksikataloogini ja kõikmõeldavad üksikasjad seoses Briti kuningakojaga. Kim Peek oli tõesti inim-Google.
Ka Kim võis hetkega öelda, mis nädalapäev vastab teatud kuupäevale kasvõi mitukümmend aastat ette- või tahapoole. Tihti tulid inimesed Peeki juurde, ütlesid oma sünnikuupäeva ja -aasta ning küsisid, mis nädalapäev siis oli. Kim vastas hetkega, näiteks et „sa oled sündinud pühapäeval”, aga lisas ühtlasi, et „80-aastaseks saad reedel”.
Kim Peeki võimed olid nii ainulaadsed, et teda nimetati Kimpuutriks ja mega-teadmameheks, aga leidus palju asju, mis olid tema jaoks keerulised. Ta ei saanud hakkama sotsiaalse eluga ega osanud end ise eriti hästi riidesse panna. IQ-test näitas tema unikaalset mälu, kuid tulemus ise oli veidi alla keskmise. Aju-uurijate huvile tuli ta alati lahkelt vastu. Tema ainulaadne juhtum andis tähtsaid andmeid selle kohta, kuidas aju töötab, ja tänapäeval usutakse, et Peekil oli erakordne mälu, kuna tema ajupoolkerad ei olnud omavahel ühenduses ega saanud teineteist ühtlustada.
AJU ON VÕIMALIK ÜMBER PROGRAMMEERIDA
Kim Peeki ja Michelle Macki vahel leidub nii sarnasusi kui ka erinevusi. Michelle’i puhul ei olnud ju asi mitte ajupoolkerade vahelise ühenduse puudumises, vaid selles, et üks poolkera oli lihtsalt puudu. On võimalik, et ajupoolkera puudumisel on sama mõju, mis kahe ajupoolkera vahelise ühenduse puudumisel, mille puhul võivad mõned võimed kontrollimatult võimenduda ja tulemuseks on erakordsed omadused.
Kim Peek ja Michelle Mack on vast kõige paremad näited aju plastilisusest – selle fantastilisest võimest muutuda – ja nüüd on täiesti kindel, et lisaks Michelle Mackile ja Kim Peekile on võimalik aju struktuuri ning tööviisi muuta ka sinul ja minul.
Aga miks on vaja nii paksu raamatut, et kirjeldada, kuidas liikumine ja treening aju mõjutavad? Põhjus on lihtne. Tähtis on aru saada, et aju saab muuta, kõik seda aga ei tea. Järgmine küsimus on, mis selle muutuse tingib – siin tulevad mängu liikumine ja treening.
Pigem savi kui portselan
Aju plastilisuse uuringud näitavad, et vähesed asjad mõjutavad aju muutlikkust – plastilisust – nii tulemuslikult kui kehaline aktiivsus. Ühtlasi on selgunud, et korraga ei pea end eriti kaua liigutama. Ajutegevust mõjutab juba 20–30 minutit kehalist aktiivsust.
Sinu jooksusammud teeb muutuvaks ajuks muude mõjurite hulgas ka aine, mille nimi on gamma-aminovõihape ehk GABA (Gamma-amino-butyric acid). GABA on ajule nagu piduripedaal, mis võtab aktiivsust maha ja hoiab kõik muutumatuna. Kehalise tegevuse korral GABA aktiivsus muutub, mistõttu on aju paindlikum ja oskab end paremini ümber seada – muutusi takistav piire on eest ära võetud. Kui vaadelda aju sellest aspektist, et tegemist on pigem savi kui portselaniga, siis teeb GABA muutunud aktiivsus selle savi pehmemaks ja paremini vormitavaks. Trennitegija aju sarnaneb natuke enam lapse omaga ja sellele muutusele aitab kaasa GABA.
Loodetavasti oled nüüd aru saanud, kui muutlik on aju, et liikumine ja treening mängivad selles suurt osa ning võivad aju programmi muuta ja tõhustada. Liikumine mõjutab paljusid valdkondi. Nüüd on aeg vaadata lähemalt, mis valdkondadega on tegemist ja mismoodi treening meie vaimsetele võimetele täpsemalt mõjub. Alustame stressi ja ärevusega, mis teevad tänapäeval paljudele muret.
KAS ME KASUTAME AJUST VAID KÜMMET PROTSENTI?
On aeg purustada müüt, et me kasutame ajust vaid kümmet protsenti. Kui loed seda lauset, siis on muidugi võimalik, et kasutad oma ajust kümmet protsenti. Sama võimalik on, et kasutad kümmet protsenti ajust jalgrattaga sõites, aga need ei pruugi olla samad kümme protsenti, mida kasutad lugedes. Põhimõtteliselt kasutame kogu aju, aga sõltuvalt tegevusest selle erinevaid osi.
Tänapäeval teame, et aju on tervikuna pidevalt elektriliselt aktiivne ning kasutab glükoosi ja hapnikku – oma tähtsamaid kütuseid. See tähendab, et aju on alati aktiivne ning ajus, mis on terve, pole olemas kasutamata kohti. Aju ei lase üheksakümnel protsendil oma mahust kasutult seista.
Pidades silmas aju erakordset võimet erinevaid funktsioone ümber korraldada – võtkem või Michelle Macki näite –, siis leiab see kasutamata ruumile kiiresti uue rakenduse.
Et see kümme protsenti on müüt, seda näitab ka aju energiakasutus. Energiat neelab aju kohutavalt – kakskümmend protsenti kogu keha energiatarbimisest –, kuigi kehakaalust moodustab aju vaid kaks protsenti. See tähendab, et aju kasutab ühe kilo kehakaalu kohta kümme korda rohkem energiat kui ülejäänud keha. Evolutsioonilisest aspektist poleks nii energianõudlik organ tohtinud asjatult kasvada. Nimelt on suure aju hind see, et inimene vajab rohkem toitu ja peab selle leidmiseks rohkem aega kulutama. Kui üheksakümmend protsenti ürginimese ajust oleks seisnud kasutamata, oleks see tähendanud, et toidu leidmisele oleks ta raisanud erakordselt palju energiat ja tarbetut tööd. Teiste liikide arengut vaadates on selge, et taoline ressursiraiskamine ei oleks inimest evolutsioonis edasi viinud.
2. JOOKSE STRESSI EEST ÄRA
Stress annab meile alati märku, et aju toodab stressihormoone. Kui neid hormoone tekib kuude ja aastate kaupa, siis võivad need hävitada meie tervise ja muuta meid närviliseks inimvareks.
„Stress tekib kohe hommikul, kui silmad avan. Tegelikult juba varem, sest stress mind tihti äratabki. Mulle tundub, et aju töötab ööpäev läbi täistuuridel. Päevad läbi mõtlen kõigele, mida peaksin tegema ja õhtuti muretsen edasi, kuigi selleks ei ole tegelikult mingit põhjust. Kõige hullem on enne uinumist.
Elan närvilist elu. Iseenesest mulle meeldib töötada ärijuristina, aga tahan, et see ei nõuaks nii palju aega. Lisaks tööle on ka palju muud. Kaks väikest last, kelle ees tunnen kogu aeg südametunnistuse piina, sest ei jõua neile õigel ajal lasteaeda järele ja siis veel kõik muu, mida tuleb plaanida. Mõnikord on selline tunne, et terve elu koosnebki ainult logistikast. Kuigi mul on nii kodus kui ka tööl palju teha, siis tean, et jõuaksin kõike, kui ma vähem stressaksin. Stress halvab mu ja paneb lukku.
Viimasel ajal on stress hullemaks läinud – või siis ei saa ma sellega hakkama. Mälu on halvenenud ja mõtted on üha enam hajevil. Eelmisel nädalal unustasin arvuti koos kotiga lõunasöögikohta ja märkasin seda alles tagasi töö juurde jõudes – lihtsalt vedas, et arvuti endiselt samal kohal oli, kui otsima läksin. Enne pole midagi sellist juhtunud. Ükspäev istusin rahvast täis bussis ja siis tekkis õhupuudus ja selline ebamugavustunne, et äärepealt oleks paanika tekkinud. Lõpuks pidin maha minema ja viimased peatusevahed jalgsi astuma. Ka seda pole varem juhtunud.”
Kohtun
