lastes näen ma kogu seda valet.
Ma vaatan üle õla. Inimestega ronge valvatakse alati. Aga siin pole kedagi – sest lastel pole lihtsalt kuidagi võimalik siit ära saada.
Mulle kõige lähemal lamab laps, kelle nahk on hall ja huuled sinised. Püüan õhukest jäidet ta silmalaugudelt ära pühkida, aga laps on juba kange ja surnud. Ma tõmban käe tagasi ja katsun teisi. Enamik lapsi on alasti või mingi õhukese riidetüki sisse mähitud, neilt on ära võetud kõik, mis võiks neid karmi külma eest kaitsta. Aga vaguni keskel on õhus kaks täiuslikku heleroosat sokikest, mis kuuluvad beebile, kes on muidu alasti. Keegi on need talle hoolega kudunud, silm silma haaval. Mu huulilt pudeneb oie.
Üks pea piilub teiste vahelt välja. Õled ja väljaheited katavad südamekujulist nägu. Sellel lapsel ei tundu midagi valutavat, ta ei kurvasta, ent tal on imestunud ilme, nagu tahaks küsida: „Mida ma siin teen?“ Selles on midagi tuttavat: süsimustad silmad, mis minust läbi tungivad, just nagu tol päeval, mil olin sünnitanud. Mu süda paisub.
Beebi nägu läheb äkki krimpsu ja ta hakkab kisama. Sirutan käed välja ja püüan üle teiste temani jõuda, enne kui keegi kuuleb. Ma ei ulatu temani ja ta nutab valjemini. Üritan vagunisse ronida, aga lapsed on nii tihedalt, et kardan mõnele peale astuda. Meeleheitlikult sirutan jälle käed välja ja saan ta kätte. Ma võtan nutva lapse, sest pean teda vaigistama. Imiku nahk on jääkülm, kui ta vagunist sülle tõstan, tal on määrdunud riidest mähe ümber, muidu on beebi alasti.
Laps on nüüd mu süles ja tundub otsekohe mu kätel rahunevat. Kas see võib olla minu laps, kelle saatus või juhus on mulle tagasi toonud? Beebi silmad sulguvad ja ta pea vajub ettepoole. Ma ei tea, kas ta magab või on suremas. Surun ta enda vastu ja hakkan rongi juurest eemale minema. Seejärel pöördun tagasi: kui keegi neist lastest on veel elus, siis olen mina nende ainus võimalus. Ma peaksin veel mõne kaasa võtma.
Aga laps mu süles hakkab jälle nutma ning ta läbilõikav kisa purustab vaikuse. Katan ta suu kinni ja jooksen tagasi jaama.
Lähen konkusse, kus ma magan. Jään ukse juures seisma ja vaatan ahastavalt ringi. Mul pole midagi. Ma lähen naistetualetti ja tavaline niiske lõhn tundub pärast kaubavagunit vaevumärgatav. Kraanikausi juures pühin ühe lapiga, mida kasutan koristamisel, mustuse beebi näolt. Laps on nüüd soojem, aga ta kaks varvast on sinised ja ma mõtlen, kas ta võib need kaotada. Kust ta tuli?
Võtan räpase mähkme lahti. Laps on poiss, nagu oli olnud minu oma. Lähemalt näen, et ta tilluke peenis on teistsugune kui sakslastel või sellel poisil koolis, kes mulle enda oma näitas, kui olin seitsmene. Ümber lõigatud. Steffi oli mulle ükskord need sõnad öelnud, selgitades, mida nad olid ta väikese vennaga teinud. See laps on juut. Mitte minu laps.
Ma astun sammu tagasi, sest äkki selgineb mulle reaalsus: ma ei saa endale jätta juudi last – üldse mingit last – ja koristada kaksteist tundi päevas jaama. Mida ma ometi mõtlesin?
Laps hakkab end kraanikausi kõrvalt, kuhu ma ta jätsin, maha keerama. Hüppan ettepoole ja püüan ta kinni, enne kui ta kõvadele põrandaplaatidele kukuks. Ma ei tea imikutest midagi ja hoian teda nüüd käsivarre kaugusel, nagu oleks ta mõni ohtlik loom. Aga ta liigub mulle lähemale, nina vastu mu kaela. Ma teen teisest riideräbalast kohmakalt mähkme, viin seejärel lapse tualetist ja jaamast välja, tagasi vaguni juurde. Ma pean panema ta tagasi rongile, nagu poleks seda kõike kunagi juhtunud.
Platvormi serval ma tardun. Üks valvur kõnnib nüüd mööda raudteerööpaid, takistades mul rongi juurde jõudmist. Vaatan meeleheitlikult igas suunas. Jaamahoone juures on piimaveoauto, mille kõrges kastis on suured tünnid. Impulsiivselt hakkan ma sinnapoole minema. Libistan beebi ühte tühja tünni, püüdes mitte mõelda sellele, kui jäine on metall vastu ta paljast nahka. Ta ei tee häält, vaid ainult vaatab mind abitult. Ma peidan end pingi taha, kui autouks kinni lüüakse. Sekundi pärast hakkab masin sõitma ja võtab lapse endaga kaasa.
Ja keegi ei saa teada, mida ma teinud olen.
2
Ma seisan närbunud maastikul, kus talvel paiknesid meie väeosad. Ehkki siit pole sõda üle käinud, näeb org välja nagu lahinguplats, kõikjal on katkised furgoonid ja metallitükid. Külm tuul puhub läbi mahajäetud hoonete tühjade aknaraamide ning kardinaräbalad laperdavad, enne kui lõplikult alla kukuvad. Enamik aknaid on kildudeks purunenud ja ma püüan mitte mõelda, kas see on juhtunud ajaga või on keegi need raevuhoos puruks peksnud. Krigisevad uksed on lahti, maja sisemus lagunenud – seda poleks kindlasti juhtunud, kui mamma oleks olnud siin asjade eest hoolt kandmas. Õhus on tunda suitsuhaisu, nagu oleks keegi hiljuti harja põletanud. Kauguses kraaksub rahulolematult vares.
Tõmmates mantli tihedamalt enda ümber, kõnnin selle hävingu juurest eemale ja hakkan minema villa poole, mis kunagi oli mu kodu. Maastik on täpselt samasugune kui mu lapsepõlves, majaukse ees kõrgub küngas, mida mööda voolas vesi kevadvihmade ajal otse majja. Aga aed, kus mu ema kasvatas igal kevadel hortensiaid, on närbunud ja mutta tambitud. Ma näen oma vendi enne treeningule käsutamist eesaias maadlemas – neid hurjutati, et nad raiskavad oma energiat ja riskivad vigastustega, nii et etendus võib ära jääda. Lastena meeldis meile suvel aias lahtise taeva all magada, hoides üksteisel käest kinni, taevas nagu tähine baldahhiin pea kohal.
Ma peatun. Suur punane musta haakristiga lipp ripub ukse kohal. Keegi, kahtlemata mõni kõrge SS-ohvitser, on kolinud koju, mis kunagi kuulus meile. Surun käed rusikasse ja mul ajab südame pahaks mõte, et nad kasutavad meie linu ja nõusid, teevad oma saabastega räpaseks mamma ilusa diivani ja vaibad. Seejärel vaatan mujale. Ma ei kurvasta materiaalsete asjade pärast.
Libistan pilgu üle villa akende, otsides asjatult tuttavat nägu. Kui mu viimane kiri tagasi tuli, teadsin, et mu perekond pole enam siin. Ikkagi tulin, sest ma justkui kujutasin ette elu, mis pole muutunud, või lootsin leida mingit vihjet selle kohta, kuhu nad olid läinud. Aga tuul puhub üle mahajäetud õue. Siin pole enam midagi järel.
Ka mina ei peaks siin olema, taipan. Ärevus asendab ruttu mu kurbuse. Ma ei saa endale seda lubada, et longin siin ringi ja keegi, kes siin elab, avastab mind ning pean vastama küsimustele, kes ma olen ja miks ma siia olen tulnud. Mu pilk rändab üle künka naaberkrundi suunas, kus Neuhoffi tsirkus talvitab. Nende kohmakas plaaditud villa seisab meie oma vastas ja hoonetevahelist orgu valvab kaks vahimeest.
Enne, kui rong Darmstadtile lähenes, nägin Circus Neuhoffi reklaamplakatit. Kõigepealt tundsin, kuidas see nimi mind endiselt ärritab. Klemt ja Neuhoff olid rivaalid ja me olime aastaid püüdnud teineteist üle trumbata. Aga tsirkused olid ikkagi nagu perekond, ehkki puudulikult toimiv. Olime kasvanud kõrvuti nagu õde ja vend eraldi tubades. Me olime rivaalid, aga madalhooajal käisid me lapsed koos koolis ja mängisid üksteisega, sõitsid mäest alla ja jagasid vahel oma toitu. Ükskord, kui Herr Neuhoff oli seljale kukkunud ega saanud etendust juhtida, saatsime mu venna Julesi tema asemele.
Ma pole Herr Neuhoffi enam aastaid näinud. Tema pole juut, seega on kõik muutunud. Tema tsirkus õitseb, aga meie oma on kadunud. Ei, ma ei saa Herr Neuhoffilt abi loota, aga võib-olla ta teab, kus mu perekond on.
Kui ma Neuhoffi krundile jõuan, avab ukse teenija, keda ma ei tunne. „Guten Abend,“ ütlen ma. „Ist Herr Neuhoff hier?“ Äkki olen häbelik, mul on piinlik, et ilmun nende uksele ette teatamata nagu mingi kerjus. „Ma olen Ingrid Klemt.“ Ma kasutan oma neiupõlvenime. Naise näost on näha, et ta juba teab, kes ma olen – kas tsirkuse kaudu või mujalt, seda ma ei oska öelda. Mu lahkumine aastaid tagasi köitis tähelepanu, sellest sosistati kogu ümbruskonnas.
Keegi ei lahkunud, et abielluda Saksa ohvitseriga – eriti
