olen ma nagu kollektsiooni ese, asi, mida on vaja omada.
„Ma olen juut,“ ütlen ma. Mind tööle võtta oleks kuritegu. Miks ta end sellisesse hädaohtu seab?
„Ma tean.“ Ta vuntsid liiguvad lõbustatult. „Sa oled Zirkus Volk,“ lisab ta vaikselt. See muudab kõike.
Ikkagi on mul kahtlused. „Teie naabruses elavad SS-lased, eks? See oleks väga ohtlik.“
Ta heidab käega, nagu ei tähendaks see midagi. „Me muudame su nime ära.“ Aga minu nimi on ju see, mida ta tahab – just see teeb mu talle väärtuslikuks. „Astrid,“ ütleb ta.
„Astrid,“ kordan ma, püüdes seda endale justkui selga passida. Ingridi moodi, aga mitte seesama. Ja see kõlab skandinaavialikult, pisut eksootiliselt – tsirkuse jaoks ideaalselt. „Astrid Sorrell.“
Ta kergitab kulmu. „Kas see pole mitte su mehe perekonnanimi?“
Sekundiks ma kõhklen, olles üllatunud, et ta teab. Seejärel noogutan. Erich oli võtnud minult kõik peale selle. Ta ei saa kunagi teada.
„Pealegi, ma võiksin ära kasutada su head ärivaistu,“ lisab ta. „Praegu olen vaid mina ja Emmet.“ Herr Neuhoffi on tabanud raske löök. Tsirkuses on normiks suured perekonnad; meil oli neli venda, üks ilusam ja andekam kui teine. Aga Herr Neuhoffi naine oli surnud Emmeti sünnitamisel, mees polnud uuesti abiellunud ning tal oli vaid üks pärija, kellel polnud annet esineda ega mõistust äri ajada. Selle asemel veetis Emmet linnades, kus nad ringreisil käisid, aega hasartmänge mängides ja tantsutüdrukuid vahtides. Mul käib värin üle selgroo, kui mõtlen, mis saab tsirkusest pärast ta isa lahkumist.
„Nii et sa siis jääd?“ küsib Herr Neuhoff. Ma mõtlen selle küsimuse üle järele. Meie perekonnad pole just alati läbi saanud. Mu tänane siiatulek on toonud muutuse. Me olime pigem rivaalid, mitte liitlased – kuni praeguseni.
Ma tahan keelduda, minna rongile ja jätkata oma perekonna otsimist. Mulle piisab teistest sõltumisest. Aga Herr Neuhoffi silmad on leebed; ta ei rõõmusta õnnetuse üle, mis on mu perekonda tabanud, ta püüab vaid aidata. Ma juba kuulen orkestrimuusikat ja minus tõuseb terav, nii ammu maha maetud, peaaegu ununenud igatsus esinemise järele. Teine võimalus.
„Hea küll siis,“ ütlen lõpuks. Ma ei suuda talle vastu panna – ja mul pole kuhugi mujale minna. „Proovime. Võib-olla saame tee peal kuulda, kuhu mu perekond läks.“ Ta surub huuled kokku, tahtmata anda mulle asjatut lootust.
„Sa võid siia majja jääda,“ pakub ta. Ta ei arva, et peaksin elama naistemajas nagu teised artistid. „Tore, kui oleksid seltsiks.“
Aga ma ei saa sinna jääda ja siis loota, et tüdrukud võtavad mind vastu kui omasugust. „See on väga lahke, aga ma peaksin olema teiste juures.“ Lapsena oli mulle alati meeldinud olla koos artistidega. Ma olin igatsenud magada naistemajas, kus hoolimata liiga paljudest kehadest, lõhnadest ja helidest valitses teatud solidaarsus.
Ta noogutab nõustuvalt. „Me maksame sulle kolmkümmend nädalas.“ Meie tsirkuses rahast ei räägitud. Palka maksti õiglaselt, aastatega tasu tõusis. Ta võtab lauasahtlist paberi ja kritseldab sellele midagi. „Sinu leping,“ selgitab ta. Ma vaatan talle otsa, olles segaduses. Meil polnud mingeid lepinguid – inimesed leppisid suusõnal kokku ja pidasid oma lubadusi, töötades koos aastakümneid. Ta jätkab: „Siin on öeldud, et kui tahad lahkuda enne hooaja lõppu, siis maksad meile tagasi.“ Ma tunnen, et olen justkui tema omand, nagu ma enne pole tundnud, ja see ei meeldi mulle üldse.
„Tule, ma aitan sul end sisse seada.“ Ta juhatab mu majast välja ning me lähme künkast alla. Ma vaatan otse ette, heitmata pilku oma endisele kodule. Me oleme vana võimla kõrval ja mu kurku tekib klomp. Kunagi oli mu perekond seal harjutanud. „Nemad seda enam ei kasuta,“ ütleb ta vabandaval toonil. Aga see oli kuulunud meile. Sellel hetkel kahetsen meie tehingut. Töötamine teise tsirkuseperekonna heaks tundub reetmisena.
Herr Neuhoff läheb edasi, aga mina jään võimla ukse ees seisma. „Ma pean harjutama,“ ütlen.
„Pole vaja täna alustada. Kindlasti tahad end enne sisse seada.“
„Ma pean harjutama,“ kordan. Kui ma täna ei alusta, ei tee ma seda kunagi.
Ta noogutab. „Väga hea. Ma jätan su siia.“ Kui ta minema hakkab, vaatan künka jalamilt üle oru oma perekonna maja poole. Kuidas saan ma siia jääda, kui minevikuvarjud on nii väljakannatamatult lähedal? Ma näen oma vendade nägusid. Mina esinen, aga nemad ei saa.
Võimla uks krigiseb, kui selle avan. Ma panen oma reisikohvri maha, pööran sõrmes abielusõrmust. Saalis on ka teisi artiste. Mõni nägu on ähmaselt tuttav justkui eelmisest eluajast, aga mõnda ei tunne ma üldse. Saali otsas klaveri juures on pikk morni näoga mees. Meie silmad kohtuvad ja ehkki ma ei tunne teda oma tsirkuseaastatest, tundub, et oleme kusagil varem kohtunud. Ta vaatab mulle mitu sekundit otsa, enne kui lõpuks pilgu ära pöörab.
Ma hingan sisse heina-, sõnniku-, sigaretisuitsu- ja parfüümilõhna, mis pole eriti teistsugune. Paks kampolihõng tungib mu sõõrmetesse ja tundub, nagu poleks ma kunagi ära olnud.
Võtan abielusõrmuse sõrmest ja pistan taskusse ning lähen siis treeninguks riideid vahetama.
3
Muidugi ei jätnud ma last sinna.
Ma hakkasin tema juurest eemale minema, kujutades ette oma elu, nagu see oli olnud mõni minut varem. Piimaveoauto sõidab minema ning ma võin minna tagasi oma töö juurde ja teeselda, et seda pole kunagi juhtunud. Seejärel jäin jälle seisma. Ma ei suutnud jätta abitut beebit üksi surema, nagu ta oleks rongis surnud. Kiiresti jooksin hapukalt lõhnava piimapüti juurde ja tõmbasin lapse välja. Hetk hiljem mürises mootor ja auto nõksatas ettepoole. Ma hoidsin last kõvemini ja ta surus end andestavalt minu vastu. Imiku soojus täitis mu süle. Sellel hetkel oli kõik hästi.
Politseinik rongi kõrval hüüdis midagi, millest ma aru ei saanud. Teine valvur ilmus jaamaplatvormile, hoides rihma otsas lõrisevat hundikoera. Paanikasse sattudes hüppasin ja laps oleks peaaegu mu käte vahelt välja libisenud. Ma hoidsin teda kõvemini ja peitsin end nurga taha, kui politseinikud minust mööda rongi peale jooksid. Nad ei saanud tegelikult märgata, et nii paljude laste hulgast on üks kadunud. Ent nad osutasid vaguni ukselt, mille olin kiiruga lahti jätnud, äraandvatele jälgedele lumel.
Jooksin meeleheitlikult konku poole, kus ma magasin. Selle tagaosas oli kõikuv redel, mis viis pööningule. Kui ma selleni jõudsin, komistasin põrandal vedelevale tekile. Ma raputasin selle jalgade küljest lahti ja hakkasin redelist üles ronima. Aga mul oli vaid üks käsi kinnihoidmiseks ja ma libastusin teisel pulgal ning oleksin peaaegu lapse maha pillanud. Ta kisa ähvardas meid paljastada.
Kogusin end ja hakkasin jälle ülespoole ronima. Hääled muutusid tugevamaks ja neid katkestas terav haukumine. Ma jõudsin pööningule, madala laega ruumi, mis haises surnud näriliste ja hallituse järele. Kiirustasin tühjadest kastidest mööda üksiku akna juurde. Mu küüned murdusid, kui seda lahti kiskusin. Jäine õhk paiskus mulle näkku. Kummardusin ettepoole ja pistsin pea välja, aga aken oli liiga väike. Ma ei suutnud sealt õlgu läbi suruda.
Allpool kuulsin valvureid, kes olid nüüd majas. Ma tõstsin lapse kiiresti teisele poole akent, asetades ta lumega kaetud kaldus katusele, mis kõrgus jaamaplatvormi kohal. Ma kohendasin teda, paludes jumalat, et ta alla ei veereks ega hakkaks kisama külma tõttu vastu paljast nahka.
Sulgesin
