on poed ja kõrgemal korterid?”
Teised vaatasid talle sõnatult otsa.
„Vampiirkaelkirjakute pärast,” ütles Bulle.
„Appikene,” ütles Juliette ja kummardus üle laua lähemale. „Räägi!”
„Seal pole suurt midagi rääkida,” ütles Bulle. „Ainult seda, et vampiirkaelkirjakutel on jubedad vampiirikihvad, millega nad hammustavad ja imevad verd ja õlut ja ...” Kostis lurinat, kui ta lusikast riisiputru lürpis.
„Päh!” ütles Lise.
„Aga õnneks käivad nad väljas ainult öösiti,” ütles Bulle. „Nad kõnnivad oma pikkade peenikeste koibadega pimedatel linnatänavatel. Nad on nii pikad ja nende koivad on nii peenikesed, et autod sõidavad nende alt läbi ja enamik juhte ei märkagi neid. Aga autod vampiirkaelkirjakuid ei huvita, nad on nimelt vere- ja õllejahil. Sellepärast ongi nii hea, et neil on pikk kaelkirjakukael. Hea neile. Mitte meile. Sest sääraste jalgade ja kaelaga ulatuvad nad vähemalt kolmanda korruseni. Nii et kui mõni armastab magada lahtise aknaga ...” Bulle viibutas lusikaga, nii et puder lendas, „siis ei peaks ta magamistuba ega külmkapp olema madalamal kui neljandal korrusel.”
„Mon Dieu!” sosistas Juliette, aga Proktor naeris tema kõrval laginal.
„Aga veelgi hullem on neil, kes elavad Austraalias Põhja-Terroritortüüriumis,” ütles Bulle ja ajas silmad pärani. „See on kõige kõrvalisem ja süngem koht maamuna peal ...”
„Bulle!” hüüatas Lise.
Juliette kergitas kulmu ja vaatas talle otsa.
„Aga ta mõtles selle välja!” oigas Lise.
„Mis siis?” ütles Juliette. „Räägi edasi, mon ami.”
„Lendkoerad,” ütles Bulle ja ajas käed laiali. „Jõle pirakad nahkhiiretiibadega kutsud. Päikeseloojangul lendavad nad urust välja nii suurte parvedena, et katavad kogu taeva. Saja aasta eest hakkasid nad kogunema asulatesse ja linnadesse ja vanaisa rääkis, et nad olid kõige hullem loomanuhtlus pärast seda, kui tsetse-elevandid Aafrika mandrit laastasid.”
Juliette lõi käe kohkunult suu ette: „Mais non! Nii et lendkoerad imesid inimestel verd?”
„Verd?” ütles Bulle ja kortsutas laupa. „Mis hea pärast? Nad olid ju koerad. Nad pasandasid!”
„Eee ... pasandasid?” küsis Juliette ja keeras doktor Proktori poole. „Kuidas see prantsuse keeles on, Viktor?”
„Ma hiljem seletan, kallis.”
„Seda sadas kaela nii mis ladin,” ütles Bulle ja pani käed pea peale. „Inimesed said seda juustesse, mütsile, paljale pealaele, aeda, katusele, terrassile ja basseini. Ja need ei olnud sihukesed koerad, kel on väikese kilekotiga omanik, kes nende järelt koristab. Mõnel pool oli sitakiht meetripaksune. Pruun vedel löga, kus inimesed libisesid, kahlasid ja mõnikord ka uppusid. Ja mäherdune lehk! Muide, kas keegi tahab veel riisiputru?”
„Tänan, ei,” ütlesid ülejäänud kolm kooris ja vaatasid pealt, kuidas Bulle ülejäänud valge mögina oma taldrikusse kallutas.
„Nii et iga lendkoera allalaskmise eest anti preemia,” ütles Bulle. „Lendkoeri oli lihtsalt liiga palju. Austraallastele meeldib aias grillida, nii et päikeseloojakul ajasid nad grilli kuumaks, lasid õhku paugu ja – lops! – oli neil grillil värske ja küps koerapraad. Nad sõid seda enamasti saia, sinepi ja ketšupiga ja vanaisa jutu järgi tekkiski niimoodi mõiste hot dog. Muide, mis ketšupisse puutub ...” Bulle võttis taskust karamellikastmepudelikese ja vaatas putru taldrikul.
„Halb mõte,” ütles Lise.
„Nõus,” ütles Bulle ja pistis karamellikastmepudelikese taskusse tagasi. „Aga vanaisa läks Austraaliasse, et kirjutada lendkoertest LKOSTES-is.”
„LKOSTES-is?” küsis Juliette.
„Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi,” ütlesid Lise ja doktor Proktor kooris.
„Ja ühel õhtul, kui vanaisa oli grillipeol, patsatas grillile midagi muud,” rääkis Bulle. „Nad olid lasknud maha mingit sorti lendpõdra, sarvekroon peas ja puha!”
Lise laksas endale vastu laupa. „Bulle, sa valetad!”
„Ei, ei valeta!” ütles Bulle.
„Või nii!” Lise laskis käed alla. „Mine siis koju ja too vanaisa raamat siia ja näita mulle seda lendpõtra.”
„Muidugi mitte.”
„Häh! Sest sa valetad!”
„Nii-nii, lapsed,” ütles doktor Proktor, aga Bulle oli juba lauale hüpanud.
„Seda raamatus ei ole, sest nii hõrgu lihaga põhjapõder ei ole loom, keda võiks mitte olemas olla,” hüüdis Bulle. „Vaid hoopis loom, kelle olemasolu teeb rõõmu, sest sellest saab parim mõeldav pühapäevapraad.”
„Hästi öeldud, Bulle,” ütles doktor Proktor. „Nii hästi öeldud, et võid preemiaks nõud ära pesta.”
„Nõud? Preemiaks?”
„Jah. Ja võid küsida oma parimalt sõbralt, kas ta aitaks sul kuivatada.”
Bulle ägises, pani silmad kinni ja laskis punaste juustega pea ja lühikesed käed rippu. Siis tõstis ta pea püsti. Tegi ühe silma lahti. See leidis üles Lise. „Kuuule, Liiise ...?”
„Jah!” vastas too ja kiskus endal ärritunult salvrätiku eest. „Ma aitan sind.” Ta hakkas taldrikuid kokku korjama.
Bulle hüppas alla tema kõrvale ja võttis oma parimal sõbral ümbert kinni. „Sa oled nii hea, Lise!”
„Jah, ja sa oskad seda alati ära kasutada!” ütles Lise ja laksas talle pähe, aga õige õrnalt, ja kas ta mitte ka ei naeratanud. Sest kui Lise oleks aus – ja seda oli ta peaaegu alati – siis oli paar asja, mida ta armastas rohkem kui karamellipudingit, ja üks neist oli Bulle.
Bulle ja Lise pesid nõud puhtaks, samal ajal kui Juliette ja doktor Proktor jõid köögilauas kohvi ja ümisesid soovikontserdi meloodiaid kaasa. Ja Lise rääkis, et tahab endale jõuludeks paremat maailma, kus vaestel lastel oleks natuke parem elada, ega näinud, kuidas Bulle seisis tema selja taga ja tegi grimasse ja haigutas nii valjusti kui suutis. Ja Bulle seletas, et tahab endale natuke ajaseepi, et sõita 1922. aasta Pariisi Punasesse Veskisse ja näha tantsijaid, kes vihuvad laval kankaani.
„Ma arrrrmastan kankaanitantsijannasid,” ütles Bulle suletud silmil ega näinud Liset, kes tegi grimasse ja talle selja taga sarvi. Ja samal hetkel vakatasid kõik neli, sest raadiohääl oli maininud doktor Proktori nime.
„... Viktor Proktor tahab kinkida selle laulu oma kallimale Juliette Margarinile ja soovib kõigile Suurtüki tänava elanikele, ka Lisele ja Bullele, häid jõule!”
Seejärel
