tantsiks, ja too ütles olgu peale, aga ainult siis, kui nad tantsivad kankaani. Seejärel seisid Lise ja Bulle kõrvuti, panid käed puusa ja loopisid jalgu nii kõrgele, kui suutsid, hüüdes: „Kankaan!”
„SEE ON UUDISTE ERISAADE! TÄNA MÜÜS KUNINGAS JÕULUD HÄRRA THRANELE!”
Raadiohääl kostis nii äkitselt ja järgmine lause oli nii šokeeriv, et doktor Proktor ja Juliette kaotasid keset piruetti tasakaalu ning Bulle ja Lise kukkusid selili, üks jalg püsti.
„JA HÄRRA THRANE ANNAB TEADA, ET NÜÜDSEST ON NEIL, KES EI OLE HÄRRA THRANE KAUBAMAJAST VÄHEMALT 10 000 KROONI EEST KINGITUSI OSTNUD, JÕULUDE PIDAMINE KEELATUD.”
2. peatükk
Jõululaupäevani ikka veel viis päeva
Lise ja Bulle jooksid välja sinisest majast ja õueväravast Suurtüki tänava lõpus. Ühe maja trepil seisis lastekoor ja laulis „Jõulurõõmu” ja proua Madsen dirigeeris neid nagu alati jõulude ajal. Ühe teise maja aias seisis redelil mees, kes ehtis õunapuud karra ja värviliste lampidega ning pani latva kõvakübara.
„Tere, Bulle ja Lise,” ütles väike päkapikumütsiga tüdruk, kes istus keset sõiduteed kelgul ja vaatas neile otsa. „Mis te alvate, kas jõuluvana tuleb juba valsti?”
„Saja kahe tunni pärast,” ütles Bulle. „Pole muud, kui hakata tunde lugema.”
„Üks, kaks, kolm, neli ...”
Suurtüki tänav 14 ja Suurtüki tänav 15 värava ees Lise ja Bulle peatusid.
„Mis sa arvad, Bulle, kas on võimalik, et jõulud jäävad ära?”
„Jutt või asi,” ütles Bulle. „Vaata ringi, kõik on nagu alati jõulude ajal.”
„Jah, aga ...”
„Lähme heidame nüüd magama, Lise. Ja kui me homme üles ärkame, saame aru, et see oli unenägu.”
„Halb unenägu.”
„Halvem kui koll-tuleb-ja-võtab-su-kinni-kui-sa-püüad-soos-joosta-hirmuunenägu.”
„Kas lubad?”
„Usu mind, Lise, ma olen hullemaidki unesid näinud kui see, mida me praegu näeme. Ja õhtul mängin sulle „Me süütame küünlaid”.”
„Okei.”
Seejärel jooksis kumbki oma koju, Lise punasesse ja Bulle kollasesse majja.
„Kas pole šokeeriv?” ütles Lise ema, kes istus tugitoolis ja kudus, kui Lise elutuppa astus.
„Täitsa kohutav,” kõmistas komandant, kes lamaskles tugitoolis, mille seljatoe ta oli alla lasknud. Ta keeras telekal hääle valjemaks ning uudistelugeja vaatas kaamerasse ja rääkis:
„THRANE OSAÜHING OMAB NÜÜDSEST PEALE ÕIGUSI KÕIGELE, MIS ON SEOTUD JÕULUDEGA. SEE TÄHENDAB, ET NÜÜDSEST PEALE EI TOHI KEEGI PIDADA JÕULE ILMA HÄRRA THRANE NÕUSOLEKUTA. RANGELT ON KEELATUD LAULDA JÕULULAULE, SÜÜA JÕULUTOITU, MÄNGIDA JÕULUSOKKU, MINNA JÕULUPEOLE, PIDADA JÕULUJUMALATEENISTUST VÕI ISEGI SOOVIDA HÄID JÕULE, KUI THRANE SEDA LUBANUD EI OLE. HÄRRA THRANE ÜTLEB OMA PRESSITEATES, ET SELLINE LUBA ANTAKSE AINULT NEILE, KES ON REGISTREERITUD JÕULULIIKMED. SELLEKS SAAB AINULT SIIS, KUI OLLAKSE ENNE JÕULULAUPÄEVA THRANE KAUBAMAJAST VÄHEMALT 10 000 KROONI EEST JÕULUKINKE OSTNUD. SEDA ÜTLES HÄRRA THRANE TÄNA ÕHTUL PRESSIKONVERENTSIL ...”
„Oh sa heldene arm,” ütles ema, kui ekraani täitis nende endise Suurtüki tänava naabri lihav nägu. Niiske maigutava suu all oli terve virn lõualotte. Suu avanes ja hakkas rääkima:
„MINA, HÄRRA THRANE, HOIATAN KÕIKI, KES PLAANIVAD MÕND SUUREMAT SORTI NURJATUST. OLEME OMA ETTEVÕTTESSE THRANE OÜ VÕTNUD TÖÖLE JÕULUPOLITSEI, KES KONTROLLIB SEADUSTE TÄITMIST JA PATRULLIB JUBA PRAEGU!”
Härra Thrane tuli oma näo ja suuga kaamerale nii lähedale, et see läks auruseks, ja susistas:
„NII ET SINA – VILETS IHNUSKOI, KES SA EI OLE VEEL 10 000 KROONI EEST OSTNUD JA PÕLETAD JUST PRAEGU ADVENDIKÜÜNALT VÕI JOOD JÕULUPUNŠI – PUHU ÄRA! VALA VÄLJA!”
Siis astus Thrane kaks sammu tagasi, nii et peaaegu kogu tema pirakas kere mahtus teleekraanile, lõi naeratusest särama ja sikutas püksitrakse. „AGA MA SOOVIN HÄID JÕULE SINULE, KALLIS JÕULULIIGE, KES SA OLED TEINUD, NAGU HEA TARBIJA PEAB TEGEMA, KULUTANUD 10 000 RÕÕMSAT KROONI ÜHISKONNA JA KAUBANDUSE TOETUSEKS, OSTES PUDI-PADI, MIS EI OLE SULLE EHK VAJALIK, AGA PANEB RATTAD RINGI KÄIMA. NII ET KALLID JÕULULIIKMED, LÄHME SIIS KOOS VASTU SELLELE RAHULIKULE JÕULUAJALE. AAMEN!”
Komandant vajutas pulti ja Thrane kadus.
Järgnenud vaikuses kuulsid nad tänavalt lastekoori hääli, mis laulsid „Püha ööd”. Aga laul vakatas, kui kohkunud, hingetu naisehääl hüüdis: „Stopp, stopp silmapilk! Ärge öelge „jõulud”! Otsemaid koju!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
