tõsines. „Tore. Minu sissetulekuallikas ei ole meditsiin ega raketiteadus, kuid ma ei soovi, et materdaksite seda lapse ees, kellele see on oluline.“
Beth jõllitas Macki ja taipas, et tema isiklik arvamus jalgpallist ega Mack Carltonist ei läinud praegu kellelegi korda. „Täistabamus, härra Carlton. Ma ei poeta sõnagi. See üritus toimub Tony pärast.“
Mack pilgutas silma. „Öelge mulle Mack. Nii nagu mu fännid.“
„Ma ei ole teie fänn.“
„Püsige läheduses,“ aasis mees muretult. „Võib-olla varsti olete.“
Beth summutas ohke. Jah, see pole välistatud, möönis ta endamisi. Mitte et kõikvõimas Mack Carlton vajanuks oma ellu järjekordset vallutust. Beth oli tähele pannud, et peaaegu ühtki neist ei mainitud korduvalt. Tal polnud vähimatki tahtmist oma õnne nii tihedas konkurentsis proovile panna.
„Ärge ootama jääge, härra Carlton. Pealegi on oluline vaid see, et Tony teid imetleb, ja see on üsna kindel.“
„Mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui teie mind kas või pisut heaks kiidaksite,“ nipsas Mack ja jäi Bethiga tõtt vaatama.
Hoolimata sellest, et mees üritas teda ilmselgelt rööpast välja lüüa, langes Beth tema lummusesse. Ja see ärritas teda. „Miks? Kas peate vajalikuks võluda kõiki naisi, kellega kohtute?“
Mack kõhkles viivu ja tema silmis vilksatas veider pilk, justkui olnuks ta segaduses. „Kui hästi te mu tädi tunnete?“ uuris ta.
Küsimus tuli Bethile ootamatult. „Teie tädi?“
„Destiny Carltonit, naist, kellega te ühendust võtsite ja kes hoolitses selle eest, et ma täna siia tuleksin.“
Beth raputas pead. „Ma ei tea, et oleksin temaga kohtunud,“ sõnas ta. „Ehkki nimi on mulle tuttav. Ta on vist aidanud haiglale palju raha koguda. Aga ma ei ole temaga kunagi rääkinud.“
Mack tundus olevat üllatunud. „Te tõepoolest ei tunne teda?“
„Ei.“
„Ja te ei helistanud talle?“
„Ei, miks te küsite?“
Mack vangutas pead ja oli veelgi suuremas segaduses. „Vahet pole.“
Hoolimata mehe eitusest taipas Beth, et vahe on väga suur. Aga tal polnud aimugi, mispärast.
2
Mack oli elu jooksul omajagu aega haiglapalatites veetnud. Ta oli saanud ohtralt jalgpallivigastusi – sealhulgas tolle viimase põlvevigastuse, mis oli tema jalgpallikarjäärile kriipsu peale tõmmanud. Tõsi, tema elu polnud kunagi juuksekarva otsas rippunud, kuid ta vihkas ikkagi antiseptiku lõhna, liiga krapsakaid õdesid, masinate piiksumist ja surisemist ja puiklevaid arste, kes halba uudist teatades patsiendile kunagi silma ei vaadanud. Kui juba Mack oli seda vihanud, siis lapsel võis olla veelgi hullem – eriti kui too laps ei pruukinud eluga pääseda.
Jalgpallikarjääri jooksul oli Mackil kujunenud harjumuseks selles ja teistes haiglates lapsi külastada. Laste naeratused ja teadmine, et ta oli vähemalt mõneks minutiks suutnud panna kellegi muresid unustama, muutis tema enda ebamugavustunde täiesti tühiseks.
Nüüd, mil tema pallimänguajad olid möödas, tuli sääraseid külaskäike harvemini ette. Enamik lapsi soovis kohtuda tänapäevaste mängijatega ja tema kui meeskonna ninamees aitas seda korraldada, isegi kui see pani liiga suurimad ja tugevaimad mängijad nutma. Mehed, kes võtsid kõike endastmõistetavalt, omandasid märksa tänulikuma ellusuhtumise pärast haiglavisiiti, olles kohtunud lastega, kes pidasid elu raskeimat võitlust. Mitte miski ei andnud Mackile paremat arusaamist sellest, mis elus tegelikult tähtis on.
Tony Vitale palati ukse taga valmistus ta eesootavaks – kindlasti on seal kahvatu, võib-olla koguni kiilaspäine laps, kelle silmad on auku vajunud. Mack oli näinud seda vaatepilti küllalt tihti, oskamaks halvimat oodata. Iga kord hakkas tal rinnus pitsitama ja kurgus nöörima. Keeld silmanähtavalt reageerida oli üks tema elu raskemaid õppetunde.
„Kas kõik on kombes?“ küsis Beth ja silmitses teda murelikult. „Te ei kavatse ometi palatis ära minestada?“
Mack kostitas naist uskmatu pilguga. „Vaevalt.“
„Te ei oleks esimene mees, kes ei suuda nii haiget last vaadata,“ selgitas Beth.
„Olen siin ennegi käinud.“
Naine vaatas Macki mõistvalt ja osavõtlikult. „Esimene kord on alati kõige raskem. Pärast seda läheb kergemaks.“
„Kahtlen,“ pomises Mack.
Bethi pilk püsis tema näol. „Olete valmis?“ küsis naine viimaks, justkui märganuks mehe ilmes tibatillukest muutust, millega rahule jäi.
„Teeme ära.“
Beth lükkas ukse lahti ja manas näole pealtnäha siira naeratuse. „Hei, Tony!“ hüüatas ta heatujuliselt. „Mul on sulle üllatus!“
„Jäätis?“ küsis nõrk hääleke lootusrikkalt.
„Midagi veel paremat,“ ütles Beth ja astus eest ära, laskmaks Mackil siseneda.
Mack, kes imetles naise etteastet ja oli otsustanud teda ja poissi mitte alt vedada, näitas Bethile püstisi pöidlaid ja astus palatisse.
Voodis patjade ja kaisuloomade vahel lebas poiss, kel oli seljas Macki endise numbriga hiigelsuur jalgpallisärk. Poiss hoidis luidra rindkere vastas jalgpalli. Macki nähes ajas ta end vaevaliselt istuli ja tema tülpinud silmad lõid viivuks lapselikult särama, enne kui ta uuesti patjadele vajus, sest oli istumiseks liiga nõrk.
„Kõikvõimas Mack!“ sosistas ta hämmeldunult ja saatis pilguga Macki liikumist läbi palati. „Te tulitegi.“
„Kuule, kui mulle helistab ilus arstitädi ja teatab, et minu suurim fänn on haiglas, siis tulen alati isiklikult kohale,“ vastas Mack ja neelas ootamatult tärganud pahameele alla. Mehed, kes igal pühapäeval jalgpalliplatsile astusid ja lasid end samasugustel jõujuurikatel klobida ja mutta suruda, ei teadnud vaprusest pooltki nii palju kui see lapsuke.
Tony noogutas innukalt. „Olen tõepoolest teie suurim fänn. Mul on kõigi teie mängude salvestused olemas.“
„Neid ei saa kuigi palju olla. Minu karjäär oli lühike.“
„Aga te olite võrratu, maailma parim.“
Mack kõkutas naerda. „Kas parem kui Johnny Unitas Baltimore’ist? Parem kui John Elway Denverist? Parem kui Dan Marino Miamist?“
„Tunduvalt parem,“ kinnitas Tony ustavalt.
Mack pöördus naistohtri poole. „See poiss teab spordilegende hästi.“
Beth kostitas teda virila pilguga. „Teie kaks olete klass omaette.“
„Tema on klass omaette, doktor Beth,“ rõhutas Tony. „Küsi, kellelt tahes.“
„Milleks küsida kelleltki teiselt, kui kuulen seda ehtsa autoriteedi…“ Beth vakatas meelega,
