ta sikutas ikkagi mõlema käega riivi ja surus hambad kokku, kui see eest nihkus.
Kuigi ta tundis rinnus kohutavat raskust, kinnitas ta endale, et all keldris on tema jalgratas. Tema läikiv punane sünnipäevakink. Et ta leiab sealt just selle.
Ta tõstis ettevaatlikult luugi üles ja vaatas alla pimedusse.
Ta neelatas, võttis taskust taskulambi ja läks selle peenikeses valgusjoas redelist alla.
Ta kartis, et äkki võib üles avale ilmuda isa nägu. Metsistunud ja kohutava pilguga. Ja et luuk lüüakse kinni ja tema jääb siia lõksu. Ta oleks juba peaaegu tagasi üles roninud, kuid kuulis nuuksatust.
Ta kangestus.
Seal all oli mingi loom. Miks küll peaks isa hoidma all keldris looma… kutsikat? Kas see on siis tema sünnipäevaüllatus? Kutsikas, keda ta oli ikka ihanud, kuid keda polnud talle lubatud. Isegi Masonil ei õnnestunud kutsikat välja lunida.
Alla muldpõrandale jõudes kipitasid ta silmis pisarad. Isa puudutavate kohutavate mõtete eest tuleb palvetada ja paluda andestust – mõtted on samasugune patt nagu teod ise.
Süda tulvil rõõmu – ja see oli pikaks ajaks viimane rõõm, mida ta tunneb –, valgustas ta taskulambiga ruumi nurki. Aga kastis niutsuva kutsika asemel nägi ta hoopis naist.
Naise silmad olid suured ja helkisid neis voolavaist pisaraist. Ta suu oli teibiga kinni tõmmatud, kuid sealt vallandusid kohutavad hääled. Ta näol ja kaelal olid kriimud ja sinikad.
Tal polnud midagi seljas, mitte midagi, kuid ta ei üritanudki end katta.
Ta ei saanud end katta. Ta käed olid köiega kinni seotud ja randmed veritsesid ning köis oli seotud metallist posti külge vana madratsi kõrval, kus ta lamas. Ka ta harkis jalad olid kinni seotud.
Tema suust kostvad kohutavad hääled jätkusid, panid kõrvad kumisema, sees keerama.
Naomi lähenes talle nagu unenäos. Ta kõrvus kohises, just nagu oleks ta jäänud liiga kauaks vee alla ega pääseks enam tagasi pinnale. Ta suu oli nii kuiv, et sõnad kriipisid kõri.
„Ära karju. Sa ei saa ju karjuda, ega? Ta võib kuulda ja tagasi tulla. Okei?”
Naine noogutas, paistes silmades palve.
„Sa ei tohi häält teha,” ütles Naomi sosinal, püüdes värisevate kätega teibinurka kätte saada. „Palun ära tee häält.” Ning tõmbas teibi ära.
See tegi jubedat häält ja sellest jäi alles veritsev punane jälg, aga naine ei karjunud.
„Palun.” Ta hääl kõlas nagu roostes uksehing. „Palun aita mind. Palun ära jäta mind siia.”
„Sa pead siit ära minema. Sa pead jooksma.” Naomi vaatas keldriluugi poole. Mis siis, kui isa tuleb tagasi? Oh taevas küll, mis siis, kui see metsistunud mees, kes nägi välja nagu tema isa, tuleb tagasi?
Ta üritas sõlmi lahti harutada, aga need olid liiga tugevasti kinni. Ta hõõrus ärritunult käsi ja vaatas taskulambi valgel ringi.
Ta nägi alkoholipudelit – isa seaduste kohaselt olid sellised asjad nende kodus keelatud – ja ootavat köiepundart. Vana tekki, laternat. Ajakirju, mille kaanel alasti naiste pildid, fotoaparaati ja – oh taevas küll! – seintele kinnitatud naiste pilte. Sarnaselt selle naisega olid ka need alasti, kinni seotud, verised ja tulvil hirmu.
Ja need naised vahtisid surnud silmadega.
Vana tool, seinale kinnitatud riiulil toidupurgid ja -karbid. Hunnik kaltse – ei, katkirebitud riideid, millel vereplekid.
Ta tundis vere haisu.
Ja noad. Nii palju nugasid.
Üritades kõike muud meeltest pühkida, haaras Naomi ühe noa ja asus köiesõlme lahti saagima.
„Sa pead olema täiesti vait.”
Nuga riivas naise ihu, aga naine ei karjatanud.
„Palun tee kiiremini. Palun.” Naine surus maha oige, kui ta käed said vabaks, ning üritas värisevaid käsi langetada. „Valus on. Nii kohutavalt valus.”
„Ära mõtle selle peale. Kui selle peale mõtled, on valu suurem.” Jah, see tegi valu, mõtlemine tegi valu. Nii et ta ei mõtle verele, piltidele, katkirebitud kohutavatele riietele.
Naomi asus jalgu kinni hoidvaid köisi läbi saagima. „Mis su nimi on?”
„Ashley. Kes ta on? Kus ta on?”
Naomi ei saanud seda sõnadesse panna. Ta keeldus seda tegemast. „Nüüd on ta kodus. Äike jõudis kohale. Kuuled?”
Teist köit läbi lõigates kujutas Naomi ette, et ka tema on kodus oma voodis ning et see kõik on pelgalt õudusunenägu. Et ei ole vana kopitanud keldrit, mis haiseb pissi järele, ning – mis veelgi hullem – pole ei naist ega metsistunud meest. Ta ärkab oma voodis ja äike on kõik jahutanud.
Ärgates on kõik puhas ja jahe.
„Sa pead püsti tõusma, siit ära minema. Sa pead jooksma.”
Jookse, jookse, jookse pimedusse, jookse ära. Siis pole seda juhtunudki.
Ashley püüdis end püsti ajada, mööda ta nägu voolas higi, aga jalad ei kuulanud sõna. Ta kukkus hingeldades muldpõrandale. „Ma ei suuda veel kõndida – mu jalad. Anna andeks, anna andeks. Sa pead mind aitama. Palun aita mul siit välja saada.”
„Su jalad on surnud, muud ei midagi.” Naomi võttis teki ja mässis selle ümber Ashley õlgade. „Sa pead üritama püsti tõusta.”
Koos õnnestus neil Ashley jalule saada. „Toetu minu peale. Ma lükkan su redelist üles, aga sa pead üritama ronida. Sa pead üritama.”
„Ma saan sellega hakkama. Ma saan hakkama.”
Luugist sadas vihma sisse ja Ashley oleks üles ronides kaks korda peaaegu redelilt alla kukkunud. Naomi lihased tulitasid pingest teist toetada, lükata. Aga lõpuks vinnas Ashley end nuuksatades maapinnale ja jäi hingeldades sinna lamama.
„Sa pead jooksma.”
„Ma ei tea, kus ma olen. Anna andeks. Ma ei tea isegi seda, kui kaua ma olen seal all olnud. Päeva, kaks. Ma pole saanud süüa ega juua sellest saadik kui ta… mul on valus.”
Mööda ta nägu voolasid pisarad, aga ta ei nuuksunud, vaid vaatas Naomile läbi pisarate otsa. „Ta… ta vägistas mind ja kägistas mind ja lõikas noaga mu ihusse ja lõi mind. Mu pahkluu. Sellega on midagi lahti. Ma ei saa sellise jalaga joosta. Aita mind palun siit välja. Politseisse.”
Vihma sadas ja välgud lõid taeva särama, nagu oleks hommik.
Aga Naomi ei ärganud.
„Oota üks hetk.”
„Ära mine sinna tagasi!”
„Oota.”
Ta ronis uuesti alla, sinna kohutavasse kohta, ja võttis noa. Kogu veri sellel polnud värske. Osa verd oli vana ja kuivanud ja
