sa oled nutikas.”
„Ma ei näinud jalanõusid, aga särgi ja pükstega on kergem. Need on küll katkised, aga…”
„Sellest pole midagi.” Ashley surus hambad kokku, kui Naomi aitas talle püksid jalga ja tõstis ettevaatlikult ta käed, et särk selga saada.
Naomi langetas käed, nähes Ashley rindkerel veritsevaid haavu.
„Toetu minule.” Ja kuna Ashley värises, pani Naomi talle teki uuesti õlgadele.
Ära mõtle, tegutse.
„Sa pead kõndima, kuigi see teeb valu. Otsime sulle korraliku tugeva kepi, aga me peame minema hakkama. Ma ei tea, mis kell on, aga hommikul hakatakse mind otsima. Ma peame tee peale jõudma. Sealt linna on pisut üle miili. Sa pead kõndima.”
„Kui vaja, siis olen valmis roomama.”
Ta ajas end põlvili ja Naomi abiga püsti. See läks aeglaselt ja Naomil oli Ashley hingeldamise põhjal selge, et see tegi valu. Ta leidis mahakukkunud oksa ja sellest oli pisut abi – aga ainult pisut –, sest teerada oli muutunud vihmast poriseks.
Nad läksid läbi jõe – nüüd jooksid nad kiiresti – ja läksid muudkui edasi.
„Anna andeks. Aga ma ei tea su nime.”
„Naomi.”
„Ilus nimi. Naomi. Pean hetkeks hinge tõmbama.”
„Okei, aga ainult hetkeks.”
Ashley toetus hingeldades vastu puud, toetus raskelt kepile, mööda ta nägu voolas higi ja vihm. „Kas see on koer? Ma nagu kuulen koera haukumist.”
„Küllap on see King. Hardyde maja on kohe seal.”
„Kas me võime sinna minna? Me võime ju politseisse helistada, kutsuda abi.”
„See on liiga lähedal.” Härra Hardy oli koos tema isaga kirikus diakon. Ta helistab enne isale ja alles siis politseisse.
„Liiga lähedal? Tundub, nagu me oleks kõndinud maha mitu miili.”
„Isegi mitte üht miili.”
„Okei.” Ashley sulges hetkeks silmad, hammustas huulde. „Okei. Kas sa tunned seda meest? Seda, kes mu kinni sidus, kes tegi mulle haiget?”
„Jah.”
„Sa tead siis ta nime, kust teda leida.”
„Jah. Hakkame nüüd minema. Me peame edasi minema.”
„Ütle ta nimi.” Ashley ajas end valugrimassiga puu najalt sirgu, kooberdas edasi. „Selle teadmine aitab mul edasi minna.”
„Tema nimi on Thomas Bowes. Thomas David Bowes.”
„Thomas David Bowes. Kui vana sa oled?”
„Üksteist. Saan esmaspäeval kaksteist.”
„Palju õnne. Sa oled tõepoolest nutikas ja tugev ja vapper. Sa päästsid mu elu. Sa päästsid elu enne kaheteistkümnendat sünnipäeva. Pea seda kogu elu meeles.”
„Pean. Ma ei unusta seda. Äike hakkab üle minema.”
Ta hoidus metsa sisse. Sealtkaudu oli tee pikem kui maanteed mööda, aga nüüd tundis ta hirmu ja hoidus metsa, kuni nad jõuavad Pine Meadowsi väikelinna serva.
Ta käis seal koolis ja kirikus ja ema käis seal poes. Ta polnud elu seeski šerifi juures käinud, aga teadis, kus see on.
Kui idataevas lõi koidikus helendama ja lompidelt helkis vastu esimene päevavalgus, möödus ta kirikust, ületas kitsa jõe kohal kaarduva kitsa silla. Plätud lirtsusid ja Ashley luukas, kepp põntsus – iga samm tegi talle valu.
„Mis linn see on?”
„Pine Meadows.”
„Kus? Mina olin Morgantownis. Käin seal ülikoolis.”
„Morgantowni on siit umbes kaksteist miili.”
„Tegin trenni. Jooksin. Usu või ära usu, aga ma olen pikamaajooksja. Ja ma tegin trenni nagu igal hommikul. Tema oli parkinud tee äärde, kapotikaas üleval, just nagu oleks auto katki läinud. Pidin tempo pisut maha võtma ja tema haaras must kinni. Ta lõi mind millegagi. Ja siis ärkasin selles kohas. Ma pean jälle pausi tegema.”
Ei, ei, ei, ei tohi peatuda. Ei tohi mõelda. Tuleb edasi minna.
„Oleme peaaegu kohal. Näed seda valget maja? Sellel silti?”
„Pine Meadowsi politseijaoskond. Oh, jumal tänatud. Jumal tänatud.” Ja siis puhkes Ashley nutma, kogu ta keha vappus nuuksetes. Naomi võttis tal ümbert kinni, kandis ta raskust. Nad liikusid pisitasa edasi.
„Nüüd pole meil midagi karta. Nüüd on kõik korras.”
Kui Ashley kitsal terrassil kokku varises, mässis Naomi talle teki paremini ümber ja koputas siis kõvasti uksele.
„Kas seal üldse on kedagi? Ei usu. Aeg on liiga varajane.”
„Ei tea.” Aga Naomi koputas uuesti.
Uks avanes. Naomile tundusid noor nägu ja sassis juuksed kuidagi tuttavad.
„Mis see siis on?” küsis mees, kuid siis langes ta uniste silmade pilk Ashleyle. „Pagana pihta.”
Ta lõi ukse valla, hüppas õue ja kükitas Ashley kõrvale. „Ma viin su sisse.”
„Aita meid.”
„Kõik on korras. Kõik saab korda.”
Mees tundus Naomile kõhn, aga võttis Ashley sülle, nagu ei kaaluks too midagi – ja punastas pisut, kui tekk langes alla ja paljastas katkise särgi all Ashley rinna.
„Kullake,” ütles mees Naomile, „hoia palun ust lahti. Kas teil juhtus õnnetus?”
„Ei,” vastas Naomi. Ta hoidis ust lahti ja tal oli üürike hetk aega mõelda, kas joosta ära, panna plehku – või minna sisse.
Ta läks sisse.
„Panen teid siiasamma. Kas nüüd on parem?” Mees uuris Ashley sinikates kaela ning ta silmis kumas mõistmine. „Kullake, näed seal kraani. Mine too õige – mis su nimi ongi?”
„Ashley. Ashley McLean.”
„Too õige palun Ashleyle vett.”
Seda öeldes keeras ta ringi ja nägi Naomi käes nuga. Ning ta ütles sama sujuval toonil: „Anna see õige minu kätte. Väga tubli.”
Ta võttis Naomi lõdvast käest noa ja pani üles riiulile, käeulatusest välja.
„Pean paari kohta helistama ja sulle arsti kutsuma. Aga me peame tegema pildid. Saad aru?”
„Jah.”
„Ja ma kutsun šerifi kohale
