mõtles Will. Kui ta taipas, et naise eluase paikneb 20. arrondissement’is, sai ta peaaegu südamerabanduse. Lausa kolm korda.
„Noh, ma omast arust otsisin Internetist üsna põhjalikult kohti, kus peatuda. Piltidel tundus see paik puhas olevat. Ja see oli kindlalt odavaim, mille ma leidsin. Ja kui ma ümbruskonna kohta infot otsisin, öeldi, et selles kandis tehakse ulatuslikke uuendusi, seega ma ei uskunud, et see on nii…”
„Metsik.” Will nimetas asju õigete nimedega, kui ta Kellyt jõepraami maabumistrepist üles aitas.
„Sellel polnud häda midagi. Mme Rossarde tundus eile õhtul täitsa meeldiv.” Kelly tõstis oma kurnatud silmad. „Mitte nagu täna pärastlõunal.”
„Prantsuse keeles ütleme me selle kohta… un peau de vache.”
Kelly mõtles. „Lehma külg?”
Mees kihistas naerda. „Noh, otsetõlkes tähendab see lehmanahka, ma arvan. Tähenduses… sitke. Järeleandmatu. Mõrd,” selgitas Will. Naise hotellis toimunu tiirles mehe peas. Ta oli ikka veel ärritunud. See kuramuse eit polnud tahtnud anda Kellyle tema riideid ega midagi muud, kui too nädala rendiga lagedale ei tule. Seda siis, kui talle oli räägitud, et Kelly pass ja raha on ära varastatud.
Will oli sekkunud. Kelly ärritus, kui mees tema eest kogu üüri ära maksis, kuid tal oli ometi oma asju vaja. Ja kui Kelly ei taibanud, kui ohtlikus ümbruskonnas ta viibis, siis Will taipas seda kindlasti. Teised pansioni asukad nägid välja nagu oleksid äsja vanglast vabanenud või käiksid võõrutusravil. Vastandina nägi Kelly välja värske kui kastene hommik. Naise jätmine sinna oleks sama, kui jätta kassipoeg džunglisse.
Nüüd oli kogu Kelly varandus mehe auto pakiruumis, kindlas kohas, kuid päeva edenedes muutus tüdruk rahutumaks.
„Ma pean uuesti emale helistama. Ma pean ta kätte saama. Ja siis ma luban, et maksan kohe tagasi kogu raha, mis ma sinu käest laenasin.”
„See raha-asi on sulle ehk ebameeldiv, Kelly, kuid mulle mitte. Ja ma tean, et sa maksad laenu mulle tagasi. Võta asja rahulikult.”
„Aga mina ei laena raha. Võõrastelt. Ükskõik kellelt.”
„Lähene asjale minu seisukohast. Kui mina oleksin välisriigis pigis, siis mulle meeldiks, kui keegi appi tuleb.”
„Aga mitte niimoodi. Sa oled raisanud minu peale terve oma päeva. Oma töö. Oma kodu. Ja sa pole minust ikka veel lahti saanud.”
„Tead mis? Sulle kuluks üks klaasike ära. Meile mõlemale kuluks.”
Kelly avas suu, nagu hakkaks ka sellele vastu vaidlema, kuid siis… esimest korda… tundus talle, et tema silmad avanevad. Et unustab ärevuse, mis teda piinas.
Mõni hetk hiljem sõlmis ta oma käed ümber veiniklaasi. Rhone’i jõe orust pärinev Syrah, hääbuvas päevavalguses punane kui rubiin.
Ta võttis lonksu, ilmselt maitset tundmata.
Praam oli just liikuma hakanud, Pariisi liikluse ja turistide sumin kadus kaugusse. Ka teised lõbusõitjad olid vaiksed. Keegi ei saanud nendel Seine’i jõe praamidel sinna midagi parata, isegi pariislased mitte. Pariis oli tõesti tulede linn… ja kui videvik saabus ning monumentide valgustus süttima hakkas, muutusid säravaks ka vanad sillad. Valgusteemandid helkisid Seine’i jõel.
Nad möödusid Musée d’Art’ist, kuid kogu parem kraam oli veel kaugel. Giid tegi oma tööd, tutvustades turistidele Jardin des Tuilleries’d ja Louvre’it ning kõiki muid tavalisi ajaloolisi paiku… kuid see tuli hiljem. Praegu tuli õhtusöök. Vein. Tuled. Pariisi tekstuur ja lõhnad.
Ühel hetkel nõustus Will olema tsipake probleemides. Eitamine ei aidanud. Ei saa teeselda, et sa pole soos, kui oled põlvini mudas. Tema polnud mudas. Tema tundis lihtsalt tugevat, väga tugevat tõmmet naise poole.
Ta saab sellest üle, rahustas ta ennast. Jumala eest, ta alles kohtas Kellyt. Mis kahju teeks üks ühine õhtu? Mis siis, et talle meeldis naist vaadata. Meeldis see kõditav keemia nende vahel. Meeldisid tema selged pruunid silmad. Ja siis?
Kui nad õhtusöögiks istet olid võtnud, tõi Kelly Eiffeli torni, Jardin des Plantes’i, Louvre’i ja Saint-Germain-des-Prés’i nähes kuuldavale kõik need haneks tõmmatud turisti ohootamised ja ahaatamised.
Jumalaema kirik asus küll Cité saarel. Ja mees teadis, et Kellyle meeldib see väga. Selleks ajaks, kui nad tõelisest Dame’st möödusid, oli Will tellinud teise pudeli veini, 2002. aasta Puligny-Montrachet’ ja nad olid imemaitsva flammenkueche’ga peaaegu ühele poole saanud.
„Mis roog see nüüd oligi?” küsis Kelly.
„Noh… midagi pannkoogi ja pitsa vahepealset. Selles on koort ja ürte ja sinki ja juustu. Kas sulle maitseb?”
„Sa näed, kuidas ma seda kugistan ja sa veel küsid? See on imehea. Ma pole kunagi midagi sellist maitsnud. Kuid ma arvan, et ühest suutäiest escargot’st on mulle rohkem kui küll.”
„Kuule, sa sõitsid pika maa Prantsusmaale maha. Sa võiksid ju ometi proovida niipalju prantsuse asju kui võimalik.”
„Tõsi,” pomises Kelly.
Kõik teised lõbusõitjad olid uhkemini riides kui nemad. Neil polnud võimalust riideid vahetada. Põrgu päralt, Willile polnud see impulsiivne mõte enne pähegi tulnud kui alles päeva lõpus. Kuid nüüd, mil nad laevatekil ringi jalutasid – Kelly tahtis katedraalist paremat vaadet, ja taevas teadis, et nad on õhtusöögist kõrimulguni täis ning vajasid väikest jalutuskäiku –, värises Kelly ootamatus niiskes õhtutuules.
Tema püksid ning V-kaelusega õhuke sviiter polnud piisavalt soojad. Tema kurk oli paljas, mitte ainsatki ehet, ainult tema nahk hiilgas kuuvalguse ja kaugete linnatulede paistel.
Will ei pannud oma kätt talle ümber, kuid nihkus lähemale. Piisavalt lähedale, et nende õlad ja käsivarred kokku puutusid, lihtsalt et pakkuda natuke oma kehasoojust. Kuid mehe süda ütles, et selles on tagamõte, sest tema süda tagus meeletult.
Või oli see põhjustatud sellest, kuidas naine teda äkki vaatas.
Elav muusika, mis tuli sees mängivalt kolmeliikmeliselt ansamblilt kandus nende laevaossa. Will kuulis seda, kuid sarnaselt teiste reisijate jutusuminale ning naerupahvakutele tundusid kõik hääled kostvat miilide kauguselt. Kõik närvilõpmed tema kehas olid keskendunud Kellyle.
„Ma ei suuda uskuda, et ma tõesti siin olen, et kõike seda näen.”
„Sa mõtled tõelist Notre Dame’i?”
Kelly naeris. „South Bendi oma on ka tõeline. Mis on naljakas, sest meie oleme siin, aga hoopis see paistab kujutlusena. See on nii… maagiline.”
Willi arvates polnud vana katedraal põrmugi maagiline, kuid Kelly oli. Ja kui järjekordne kevadtuul naise juukseid paitas ja ta taas värisema pani, ei tõrjunud ta mehe kätt, mis tema õlgade ümber oli.
Sel hetkel oli Will kindel, et nad veedavad öö koos.
„Sa ütlesid, et oled nüüdseks Prantsusmaal olnud umbes neli aastat? Nii et kõik need monumendid ja muuseumid on sulle juba tuttavad. Sa oled ilmselt Jumalaema kirikus juba mustmiljon korda käinud.”
„Muuseumides, jah.
