Üks neist oli preestriks saamine, ta sai ilmselt isegi aru, et see on ülimalt ebatõenäoline, kui ta mu neljateistkümneaastasena lapsehoidjaga voodist leidis. Ma olen üsna kindel, et sellest intsidendist sai alguse mu taastuva katoliiklase periood. See kestab tänini.”
„Raske töö, see taastumine?” Tüdruku silmad särasid heatujuliselt.
„Sa ei kujuta ettegi. Ma olen pidanud olema väga valvas. Süütunne hiilib sulle ligi, kui sa seda kõige vähem ootad. Näed nunna, siis tekib sul vajadus püsti tõusta ja katekismust tsiteerida. Sellega tuleb kogu aeg võidelda.”
„Sa oled nii naljakas,” sõnas Kelly.
„Jah, nii nad räägivad.”
Kelly ajas oma lõua püsti. „Mina olen teistmoodi mässaja.”
„Jah? Mismoodi?”
„Mina olin katoliiklikus koguduses. Pean tunnistama. Aga keskkooli viimasel aastal eemaldati mind koolist, ma peaaegu poleks lõpetanud. Korraldasin sõbranna kodus peo. Pidu läks veidi käest ära. Lõppes sellega, et auto oli maja taga basseinis.”
„Ohoh.”
„On jah ohoh. Mu sõbranna oli dekaani tütar.”
Will võpatas kohe.
„Täpselt,” ütles naine. „Niisiis, ära mõtle, et ma mingi pühak olen.”
„Oh, ei,” rahustas Will. „Ma heitsin sulle ühe pilgu ja mõtlesin, vaat see on alles metsik naine. Tõeline mässaja.”
„Paljud teised ei pane seda miskipärast tähele.”
„Kujuta pilti.” Juuksesalk lendles üle Kelly põse, Will ei saanud aru, miks see talle hüpnotiseerivalt mõjus. „Ma käisin tegelikult Notre Dame’is. Ülikoolis. Kui me juba patte üles tunnistama hakkasime.”
„See on päris tõsine.”
„See oli minu isa valitud kool. Otse loomulikult. Ta oli ründemängija.” Ta lisas: „See on jalgpallitermin.”
„Nagu South Bendis saaks olla inimest, kes seda ei teaks. Aga neetud, me ei saa enam rääkida, nüüd, mil ma tean, et sa olid teiste iidol.”
„Ei olnud. Meeskonnal ei läinud neil aastatel hästi.”
„Aa. Ja see oli kõik sinu süü?”
„Ilmselt. Ma tean, et selle tunnistamine on pühaduseteotus, aga jalgpall ei meeldinud mulle eriti. See oli lihtsalt võimalus stipendiumi saada, et ma saaksin ilma võlgu tegemata elada.”
„Stipendium? Notre Dame’i? Järjekordne vau. Ma olen keeletu.”
„Väga hea, väga hea. Mitte keegi teine pole, nii et mul on hea meel, et sina oled.” Will polnud ikka veel Kelly põselt siidist juuksesalku ära lükanud, kuid ta mõtles sellest lakkamatult. Kuuvalgus. Tema põsed. Tema silmad. See juuksesalk. „See oli spordistipendium, mitte akadeemiline.”
„Ma saan aru. Sa ei taha tunnustust mitte aju, vaid lihaste eest.”
„Tegelikult, ainus asi, mille eest ma tunnustust tahtsin oli võlgadeta elamine, ükskõik kuidas see mul ka õnnestuks. Niimoodi ei pidanud ma kellegi teise pilli järgi tantsima.”
„Kes üritas sind oma pilli järgi tantsima panna?”
„Oled sa alati nii uudishimulik?”
„Alati,” hoiatas teda Kelly. „Ma teenin sellega elatist.”
„Sa teenid uudishimutsemisega raha?”
„Jah, selline ma olen. Mul on ametinimetus. Kohtuekspert. Kõlab nagu ma arvestaksin surnute makse, kas pole? Aga ei. Minu tööks on krediitkaardipetturite jälgede ajamine. Ma kahtlustan, et enamiku inimeste jaoks pole see kuigi põnev. Mõned peaksid seda ehk isegi tüütuks. Aga kui sa oled tõeliselt uudishimulik ja sulle meeldib toppida oma nina teiste inimeste ellu ja asjadesse, mis sinusse ei puutu… siis on see tõenäoliselt täiuslik töö.”
„Okei.” Will kallutas pead.
„Mis okei?”
„Okei, ma olen oodanud nii kaua, kui suudan kannatada.”
„Oodanud mida?”
„Sind maitsta,” vastas ta. Ja siis ta tegigi seda.
Esimese maitsega, esimese suudlusega… kuulis Will muusikat. See oli naislaulja, kelle madal suitsune hääl püüdlikult unustamatut ballaadi esitas. Kõik ülejäänud meeltega haaratavad detailid tulid järsku fookusesse. Seine’i jõel virvendasid Pariisi lõputud tuled, lained laksusid vastu praami. Ta pöördus Kelly poole, nagu keerutaks teda valsitaktis. Ja muudkui pöörles. Tema huuled kleebitud naise omadele.
See maitses nagu rikkalik soe vein, mida nad joonud olid.
Ja nagu süütus.
Kelly käed ronisid üles, üles mööda mehe käsi, seejärel üles ümber mehe kaela ning hoidsid kinni, nagu käiks tal pea sellest pöörlemisest ringi. Või temast.
Will arvas, et see pidi olema rumalaim tegu, millega ta eales hakkama oli saanud… ja siis maitses ta veel korra.
3. peatükk
Alla neelatud. Just nii ta end tundis. Willi käte vahele mähitud, haaratud tema suudlusest, tema lõhnast, tema maitsest, tema väljanägemisest.
Kusagil aju tagasopis taipas Kelly, et nad on ikka veel praamil, muusika ei mängi enam, mootorid on seiskunud, ülejäänud reisijad korjavad kärarikkalt oma asju kokku ning liiguvad maabumistrepi suunas.
Ja ikka tundus, et ta tantsib alles Williga. Kuulmatu muusika saatel.
Lõhnade saatel, mida ta kunagi varem polnud kogenud. Tekstuuride saatel, mida ta kunagi ette polnud kujutanud – nagu Willi keel.
Tema ulakas, ulakas keel.
Kelly sõrmed haarasid ümber mehe kaela, ta ei pigistanud tugevalt, pigem hoidis sellest kinni. Tema tasakaal oli ohus, tal oli tunne, nagu oleks ta iga hetk kukkumas, hõljumas hõbedases pilvevahus.
Kujutluspilt hõbedasest pilvevahust ajas ta peaaegu naerma. See oli täiesti naeruväärne. Ta polnud kunagi olnud luuleline. Ta oli alati praktilise meelega, selline naine, kes elas faktide, numbrite ja reaalsuse järgi. Päris kindlasti ei otsinud ta vigu, mida teha. Õigesti talitada üritades tundis ta niigi päevast päeva süütunnet.
Aga just nüüd ei olnud tal tunnet, et midagi valesti teeb.
Ja hõbedane pilvevaht tundus talle täiesti loogiline.
Ja Willi suudlemine samuti. Willi embuses olemine. Mehe lõhn pani ta kihama, ümbritses teda, sellele lisandus Seine’i siidine tume vesi ja Pariisi tuled ning lihtsalt see mees. See võõras. See puhas, soe, seksikas võõras. See eksootiliselt seksikas võõras…
„Monsieur? Mademoiselle?” Üks meeskonnaliige patsutas Willile õlale. Ta tundus salliv, õrn, nagu oleks harjunud armastajapaare segama – see oli ikkagi Pariis. Vaatepilt kahest teineteise süvenenud inimesest
