teadlikkus oma olukorrast.
Ta lamas maailma Läänepoolusel Glyve’i Sõnnikuaukudes, õela Parun Drekkheimi valdustes, kelle kuningriigi pidid läbima kõik, kes ihkasid ülestõusmist.
Ta mõistis seda, kuna viibis väljaheidete mäel keset virtsajärve. Õel muie libises üle ta näo, kui ta sajandat korda mõtles, et kuna inimesed alustavad ja lõpetavad sellisel kombel, ei saa pimeduseolendidki midagi paremat nõuda.
Kui ta juba paremat kätt liigutada suutis, hakkas ta kõri hõõruma ja kaela masseerima. Valu ei olnud, kuid see viimane õõvastav mälestus kerkis elavalt meelde. Kui kaua aega tagasi see juhtunud oli? Kõige tõenäolisemalt mitu aastat, otsustas ta. See oli tema jaoks tavaline. Ta võbistas ennast ja tõrjus eemale mõttevälgatuse ajast, mil saab otsa tema viimane elu. Sellele võbinale järgnes värin, mis ei lõppenudki. Ta kirus rõivaste kaotust, mis praeguseks olid kas koos endise kehaga kõdunenud või siis tõenäolisemalt mõne teise mehe seljas räbalateks kantud.
Ta tõusis aeglaselt, vajades õhku, kuid soovides, et võiks hingamise mõneks ajaks lõpetada. Ta viskas minema munakujulise kivi, mida oli peos hoidnud. Pikemalt sellesse kohta jäämisest polnud enam kasu, kui ta oli nüüd jälle peaaegu endaks saanud.
Kõigis suundades oli ida. Hambaid kiristades valis ta tee, mille lootis olevat kõige kergema.
Ta ei teadnud, kui kaua aega kulus tal kaldale jõudmiseks. Kuigi tema varjusilmad harjusid kiiresti tähevalgusega, polnud siin päris varjusid, mis oleksid võinud teda abistada.
Ja mis ajal ta ärkas? Aasta on planeedi üks täistiir ümber oma päikese. Ühe aasta mistahes alajaotusi sai määratleda vastavuses planeedi muude liikumistega… või siis selle asukate liikumistega.
Jacki jaoks kujutasid Hämariku neli iga-aastast muutumist endast aastaaegu. Täpsemalt määratleti kuupäevi alati tähtede põhjal – mis olid pidevalt nähtaval – ja maagiliste põhimõtete rakendamise abil, et määratleda neid juhtivate hingede tujusid. Jack teadis, et päevaolenditel oli aja arvestamiseks mehhaanilisi ja elektrilisi seadmeid, sest ta oli mõned neist varastanud. Aga kuna need seadmed pimedusevallas üles ütlesid, polnud talle neist kasu olnud, ainult kui nipsasjakestest, mida jagada kõrtsitüdrukutele amulettideks, millel on vägev rasestumisvastane toime.
Alasti ja haisev, seisis Jack sellel pimedal ja vaiksel kaldal. Hinge tõmmanud ja jõudu kogunud, alustas ta ida poole rühkimist.
Kui ta edasi läks, kerkis maapind laugelt ülespoole ning siinseal leidus kõikjal ümberringi virtsalompe. Jõgedena voolas seda järve, kuna kogu mustus viimaks Glyve’i kogunes. Aegajalt hakkasid purskama geisrid, kõrgele kerkides ja Jacki pritsides, kui ta möödus. Leidus pragusid ja lõhesid, millest hoovas pidevalt väävlilehka. Edasi kiirustades hoidis ta nina kinni ja palvetas oma kaitsejumaluste poole. Ta kahtles siiski, kas tema pöördumist kuuldakse, kuna ta ei uskunud, et jumalad võiksid kuigi tähelepanelikult jälgida midagi, mis saadetakse välja just sellest paigast siin.
Edasi liikunud, puhkas ta natuke. Maapind jätkas tõusmist ja mõne aja pärast hakkasid ilmuma väikesed kaljupaljandid. Värisedes otsis ta nende vahelt teed. Ta oli unustanud – muidugi sihilikult – paljud selle paiga kõige hullemad iseärasused. Väikesed teravad kivid lõikasid taldadesse haavu, nii et ta jättis minnes maha veriseid jalajälgi. Selja tagant kuulis ta paljujalgsete olevuste tekitatud nõrku helisid, kes ilmusid neid lakkuma. Räägiti, et selles kohas tagasi vaatamine toob õnnetust.
Ta mõtles alati teatava kurbusega verekaotusest iga uue keha puhul, mis ühtlasi juhtus olema tema enda oma. Edasi minnes maapinna tekstuur siiski muutus ja varsti sammus ta siledal kivil. Hiljem märkas ta rahulolevalt, et jalgade padin on vaibunud.
Veel kõrgemale tõustes tundis ta heameelt lõhnade vähenemise üle. Ta kaalutles, kas haistmismeel on lihtsalt tuimemaks muutunud, pideva rünnaku järel, mida see taluma pidi. See asjaolu, oli selle põhjuseks siis, mis oli, paistis andvat kehale aega muule mõelda; ja muidugi kasutas mõistus seda ära. Lisaks tõdemusele, et ta on räpane, valudes ja väsinud, mõistis ta nüüd, et on ka näljane ja janune.
Surudes jõuga oma mälule, nagu oleks see suur aidauks, astus ta sisse ja vaatas ringi. Ta märkas jälgi eelmistest teekondadest Glyve’i, meenutas iga üksikasja, mida suutis. Kuid edasi minnes ja otsides ei leidunud ühtegi sarnasust, mitte ühtki tuttavat maamärki.
Teinud kaare ümber väikese raudpuude salu, mõistis ta, et pole seda teed varem kunagi käinud.
Siin pole miilide viisi puhast vett, mõtles ta, kui õnn mulle just ei naerata ja ma ei satu vihmaveelombile. Kuid siinkandis sajab harva… See on mustuse, mitte puhtuse maa. Kui prooviksin veidi võlukunsti vihma tekitamiseks, võiks keegi seda märgata ja mind otsima hakata. Oleksin kerge saak, kuna mu ümber pole varje. Siis muutuks mu elu tõeliselt näruseks või mind lüüakse maha ja ma satuksin tagasi Sõnnikuaukudesse. Kõnnin, kuni surm on suu ääres, siis proovin vihma teha.
Hiljem tabas tema pilk kauguses ebaloomulikku eset. Ta lähenes sellele ettevaatlikult ja nägi, et see on temast kaks korda kõrgem ja selle ümbert oleks saanud kinni võtta kaks meest. See oli kivist ja Jacki poole pööratud külg oli sile. Ta luges sealt suurte tähtedega uuristatud sõnumit, mis pimedusevalla ühiskeeles teatas: TERE TULEMAST, ORI.
Selle all oli Drekkheimi Suur Pitser.
Jack tundis suurt kergendust, sest ainult vähesed teadsid – need vähesed, kes olid põgenenud Paruni teenistusest ja kellega Jack oli seda teemat arutanud –, et sellised piirikivid on püstitatud riigi kõige vähem patrullitavatesse piirkondadesse.
Loodeti, et tagasipöörduja teeb siis suurema ringi ja jõuab mõnda piirkonda, kus tema kinnivõtmise võimalused oleksid paremad.
Jack möödus märgist ja oleks sülitanud, kuid suu oli liiga kuiv.
Edasi minnes hakkas jõud teda maha jätma ja tal kulus pärast iga libastumist üha rohkem aega, et tasakaal tagasi saada. Ta teadis, et tal on vahele jäänud mitu tavalist uneperioodi. Kuid ikka veel ei leidnud ta kohta, mis oleks magamiseks piisavalt turvaline tundunud.
Tal oli üha raskem ja raskem silmi lahti hoida. Kui ta ühel hetkel komistas ja kukkus, oli ta kindel, et on just ärganud pärast pikka uneskõndimist, teadmata midagi ümbrusest, kust oli läbi tulnud. Praegune maastik oli palju kivisem kui see, mida ta viimati mäletas näinud olevat. See äratas temas lootusevirve, mis omakorda andis piisavalt otsustavust, et jälle püsti tõusta.
Varsti pärast seda nägi ta kohta, millest võis saada tema rahusadam, sest ta ei suutnud kaugemale minna.
See oli ümberkukkunud ja vildakatest kividest moodustunud avaus järsu kaljuseina jalamil, mille taga maapind veelgi kerkis. Ta uuris piirkonna läbi, hiilides nii hästi kui suutis, otsides mingeid elumärke.
Midagi leidmata, ta sisenes. Ta liikus kivises labürindis nii kaugele kui sai, leidis suhteliselt tasase koha, varises seal kokku ja magas.
Tal polnud mingit võimalust öelda, kui palju aega hiljem see juhtus, kuid sügavas unetiigis tuli miski tema juurde ja teatas talle sellest. Uppuja kombel rabeles ta kauge pinna poole.
Ta tundis suudlust oma kõril ja naise pikki kõditavaid juukseid, mis langesid Jackile õlgadele.
Hetkeks jäi Jack sinna lamama, püüdes oma järelejäänud jõudu koondada. Ta haaras vasaku käega juustest ja tema parem käsivars põimus ümber naise keha. Naist endast eemale tõugates rullus ta vasakule, teades juba ärkamishetkest saadik, mida peab tegema. Kõigest murdosaga oma endisest väledusest liikus ta pea ettepoole.
Kui
