>Valede kütkes
See raamat on pühendatud Kristy Barrettile, kes on ilus nii ihult kui hingelt.
1
ÄRKAN, kui käsi mu piha ümber libiseb ja mu pealaest jalatallani vastu unesooja ihu tõmbab. Surun end ohates abikaasa tuttava keha vastu, mu selg leiab koha tema rinna vastas ja ma naudin tema soojust. Will muutub magades kuumaks nagu ahi ja minu kehal on alati mõni koht, mis vajab soojendamist. Sel hommikul külmetavad mu jalad ja ma surun need kahe sooja reie vahele.
„Su varbad on jäised.” Mehe hääl kõmiseb hämaras toas ja ma tunnen, kuidas see läbi minu vibreerib. Meie magamistoa kardinate taga pole veel hommik: on see violetne aeg öö ja päeva vahel ning äratuskella helinani on veel tubli pool tundi aega. „Kas su jalad olid teki alt väljas?”
Aprill on alles alanud ja märts pole veel oma jäist haaret lõdvendanud. Viimased kolm päeva on tinahallist taevast vihma kallanud ja krõbe tuul on hoidnud õhutemperatuuri keskmisest madalamana. Meteoroloogid ennustavad veel vähemasti üht nädalat säärast kõledust ja Will on ainus atlantalane, kes külma ilma aknad avali tervitab. Tema sisemine termostaat on alati keeratud maksimumi peale.
„Mu jalad külmetavad seepärast, et sina tahad magada iglus. Mul on tunne, et kõigil mu väljaulatuvatel kehaosadel on külmakahjustused.”
„Tule siia.” Will silitab mu külge ja tõmbab mu kõvemini enda vastu. „Soojendame su siis üles.”
Lebame veidi aega mugavas vaikuses, tema käsi mõnusasti mu kõhul, lõug mu õlal. Will on unest higine ja kleepuv, aga see ei häiri mind mitte üks põrm. Neid hetki hindan ma kõige rohkem, hetki, kui meie südametuksed ja hingetõmbed on sünkroonis. Need hetked on sama intiimsed kui armatsemine.
„Sa oled mu lemmikuim inimene kogu planeedil,” pomiseb ta mulle kõrva ja ma naeratan. Oleme valinud need sõnad selle asemel, et öelda tavapäraselt „ma armastan sind”, ja need tähendavad minu jaoks palju rohkem. Iga kord, kui need üle tema huulte tulevad, kõlavad need nagu tõotus. Sa meeldid mulle kõige rohkem ja nii jääb see igavesti.
„Sina oled minu lemmik ka.”
Mu sõbrannad kinnitavad kui ühest suust, et see ei jää alati nii, see side, mida oma mehega tunnen. Nad ütlevad, et õige pea harjun ma temaga nii, et leek kustub, ja hakkan vaatama teisi mehi. Ma hakkan põsepuna tupsutama ja huuli värvima nimetute võõraste meeste jaoks, kes pole mu abikaasad, ja kujutlema, kuidas nad puudutavad mind kohtadest, mis on mõeldud vaid mu abikaasale. Seitsme aasta needus, ütlevad sõbrannad selle kohta, ja ma ei suuda seda ettegi kujutada, sest täna, kui oleme olnud koos seitse aastat ja üks päev, silitab Willi käsi mu nahka ja ma tunnen iha vaid tema vastu.
Sulgen silmad, tema puudutus äratab minus kiheluse, mis ütleb mulle, et jään tõenäoliselt tööle hiljaks.
„Iris,” sosistab ta.
„Mis on?”
„Ma unustasin konditsioneeri filtrid ära vahetada.”
Avan silmad. „Mis asja?”
„Ma ütlesin, et unustasin konditsioneeri filtrid vahetada.”
Ma naeran. „Ma arvasingi, et sa seda ütlesid.” Will on geniaalne arvutispetsialist, kes on mõnevõrra kimpus aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, ja tema pea on nii tobedasti fakte ja infot täis, et pisiasjad lähevad tal sageli meelest… lihtsalt tavaliselt ei meenu need talle seksi ajal. Asi on tõenäoliselt selles, et tal on tööl väga kiire aeg ja lisaks sõidab ta Floridasse kolmepäevasele konverentsile, mistõttu tal on täna tavalisest rohkem asjatoimetusi. „Sa võid seda teha nädalavahetusel, kui reisilt tagasi oled.”
„Aga mis siis, kui ilm enne seda soojaks läheb?”
„Ilmateade sooja ei luba. Ja isegi kui läheb, on nende filtrite vahetamisega paar päeva ikka aega.”
„Ja su auto vajab ilmselt ka õlivahetust. Millal sa selle viimati teenindusse viisid?”
„Ma ei mäleta.”
Oleme Williga kohustused kenasti soorollide järgi pooleks jaganud. Autode ja maja eest vastutab tema, söögi tegemise ja koristamise eest mina. Meil kummalgi pole selle jaotuse vastu midagi. Ülikool tegi minust feministi, aga abielu on õpetanud mulle, kuidas olla praktiline. Lasanjet valmistada on palju meeldivam kui kanalisatsioonikaevu puhastada.
„Vaata hooldusedokumentidest järele. Need on kindalaekas.”
„Vaatan, vaatan. Aga miks sa ühtäkki kohustustest räägid? Kas oled minust juba tüdinud?”
Tunnen, kuidas Willi naeratus mu kukalt paitab. „Vahest seda rasedusraamatutes pesapunumise all silmas peetaksegi.”
Mu rinnas tärkab rõõm, kui Will tuletab mulle meelde, mida me teeme – mida oleme ehk juba teinud –, ja ma pööran end näoga tema poole. „Ma ei saa veel rase olla. Oleme rangelt võttes proovinud alles vähem kui kakskümmend neli tundi.”
Üks kord eelmisel õhtul enne ja kaks korda pärast sööki. Läksime vahest oma esimese ametliku lapsetegemiskatsega pisut üle võlli, aga samas oli see meie pulma-aastapäev ja Will on klassikaline maksimalist.
Tema silmad säravad rahulolust. Kui meie vahel oleks nii palju ruumi, et ta saaks endale vastu rinda taguda, teeks ta tõenäoliselt just seda. „Olen kindel, et mu poisid on tublid ujujad. Sa oled tõenäoliselt juba rase.”
„Vaevalt küll,” vastan, kuigi mehe sõnad tekitavad minus elevust. Will on meie suhtes praktilisem pool, see, kes hoiab pea selge, samas kui mina pakatan labradorilikust optimismist. Ma ei ütle talle, et olen juba arvutused teinud. Hoian juba oma tsüklil silma peal, loen viimasest menstruatsioonist mööda läinud päevi, panen kõik oma telefonis selleks ette nähtud programmi kirja ja tean, et Willil on õigus. Ma võin tõesti juba rase olla. „Suurem osa inimesi kingivad seitsmendaks aastapäevaks villatooteid või vaske. Sina kinkisid mulle spermat.”
Will naeratab närviliselt nagu siis, kui ta on teinud midagi, mida poleks pidanud tegema. „See pole kõik.”
„Will…”
Möödunud aastal matsime Willi õhutuse peale kõik oma säästud ja lõviosa meie igakuisest sissetulekust laenu alla, mis tegi meist vaesed majaomanikud. Aga, oh, kui uhke maja me saime. See on meie unistuste maja: kolme magamistoaga, Victoria-aegne, avara terrassiga, täis originaalpuitdetaile ja asub Inman Parki vaiksel tänaval. Astusime uksest sisse ja Will armus majasse silmapilk, hoolimata sellest, et pooled toad pidid veel mõneks ajaks tühjaks jääma. Sel aastapäeval me teineteisele kingitusi ei teinud.
„Tean, tean, aga ma ei suutnud end tagasi hoida. Tahtsin osta sulle midagi erilist. Midagi, mis meenutaks sulle seda hetke, aega, kui olime veel kahekesi.” Ta pöörab ümber, paneb lambi põlema, tõmbab lauasahtlist väikese punase karbi ja ulatab selle ujeda naeratuse saatel mulle. „Ilusat aastapäeva.”
Isegi mina tunnen ära Cartier’, kui seda näen. Selles poes maksab isegi iga tolmukübe rohkem, kui me jõuaksime tasuda. Kui ma karpi lahti ei tee, klõpsab Will pöidlaga sulgurit ja tõmbab kaane avali, tuues nähtavale kolm läbipõimitud rõngast, millest üks on tihedalt kaetud tillukeste briljantidega.
„See on truuduse sõrmus. Roosa tähistab armastust, kollane truudust ja valge sõprust. Mulle meeldis kolme rõnga sümbolism: sina, mina ja meie tulevane laps.” Pilgutan pisarad silmist ja Will kergitab sõrmega mu lõuga ning meie pilgud kohtuvad. „Mis lahti? Kas see ei meeldi sulle?”
Silitan sõrmega säravvalgeid kive, mis punase naha taustal sätendavad. Tegelikult oli Will valinud kõige ilusama
