style="font-size:15px;"> Teema: FW: Tähtsate asutuste küberturvalisus: luureagentuuri tippkohtumine
Vaata! Ma teen neljapäeval plenaarettekande. Loodame, et keegi magama ei jää nagu sina, kui ma tööst räägin. Musi-kalli
Will M. Griffith
Vanem tarkvarainsener
AppSec Consulting, Inc.
Mu nahk hakkab kergendusest kihelema ja ma tunnen, et kiri annab mulle kindlust. Sõnad on must valgel kirjas. Will on Orlandos ja temaga on kõik korras.
Klõpsan manusele ja minu ees avaneb lehekülg kogu konverentsikavaga. Willi pilt on lehekülje alumisel poolel ja selle kõrval on isikututvustus, mis räägib temast kui küberturvariskide spetsialistist. Vajutan printimisnuppu, kritseldan konverentsihotelli nime märkmepaberile ja otsin brauserist telefoninumbrit. Kirjutan seda parasjagu üles, kui mu telefon helisema hakkab ja ema nägu ekraani helendama paneb.
Tunnen rinnus rahutusetorget. Logopeedina teab mu ema hästi, mida tähendab töötada koolis. Ta teab, et mu päevakava on hullumeelne, ja ta ei sega mind iial töö ajal, kui tegemist pole just elu ja surma küsimusega. Nagu see kord, kui isa jalgrattaga sõites esirattaga löökauku takerdus ja lendas üle lenksu asfaldile nii suure pauguga, et murdis oma rangluu ja tema kiiver läks keskelt pooleks.
Seepärast vastangi ema kõnele sõnadega: „Mis lahti?”
„Oh, kullake. Ma nägin just uudiseid.”
„Õnnetuse kohta? Ma tean. Oleme koolis selle teemaga päev otsa tegelnud. Lapsed on üsna endast väljas.”
„Ei, ma ei pidanud silmas seda. Noh, mitte täpselt seda… Kullake, ma räägin Willist.”
Miski ema hääles, selles ettevaatlikus ja uurivas toonis, millega ta justkui küsiks Willi kohta, aga ei küsiks ka, ajab kõik mu ihukarvad turri. „Mis temaga on?”
„Noh, ütle mulle alustuseks näiteks, kus ta praegu on.”
„Orlandos konverentsil. Miks sa seda küsid?”
Ema ohe on nii vali, et paneb mu kõrva valutama, ja ma tean, kui palju ta enda teada hoiab. „Oh, jumal tänatud. Ma teadsin, et see ei saa olla sinu Will.”
„Millest sa räägid? Kes ei saa olla minu Will?”
Ma ei kuule ema vastust, sest üks õpilane segab meie vestlusele valju häälega vahele. „Härra Rawlings palus mul teile öelda, et äsja tehti teatavaks hukkunute nimekiri.” Tüdruk lausub need sõnad karjudes, justkui ei istukski ma seal, oma kabinetis, temast paari sammu kaugusel ega räägiks telefoniga. Ma käsin tal vait jääda ja annan käega märku, et ta lahkuks.
„Ema, alusta otsast. Kes pole minu Will?”
„See William Matthew Griffith, kes väidetavalt sellel lennul oli.”
See pole minu abikaasa, on sõnad, mis minu tuumast, mingist ürgsest sügavusest üles kerkivad. Minu Will oli teise lennuki peal, ta lendas hoopis teise firmaga. Ja isegi kui ta oleks olnud sellel lennul, oleks Liberty Airlines mulle juba helistanud. Nad poleks ju tema nime avaldanud, teavitamata sellest enne mind, tema lemmikuimat inimest siin planeedil.
Aga enne kui ma jõuan seda kõike emale öelda, piiksub mu telefon, andes märku teisest kõnest, ja ekraanile ilmuvad sõnad seiskavad mu südame.
Liberty Airlines.
4
KATKESTAN ema kõne väriseva käega ja võtan vastu Liberty Airlinesi oma.
„Halloo?” Mu kõri on pinges ning hääl kõlab käheda ja nõrgana.
„Tere, kas ma räägin Iris Griffithiga?”
Ma tean, mille pärast see naine mulle helistab. Ma tean sellest, kuidas ta ütleb mu nime, tema hoolikalt neutraalsest toonist ja töisest viisakusest ja mul jääb hing kinni.
Aga ta eksib. Will on Orlandos.
„Will on Orlandos,” kuulen end ütlemas.
„Vabandage… Kas see on Iris Griffithi number?”
Mis juhtuks, kui ma vastaksin eitavalt? Kas see naine jätaks sellisel juhul ütlemata sõnad, mille pärast ta mulle helistas? Kas ta paneks toru ära ja helistaks teise William Matthew Griffithi naisele?
„Mina olen Iris Griffith.”
„Proua Griffith, mina olen Carol Manning Liberty Airlinesist. William Matthew Griffith märkis teid oma kontaktisikuks.”
Will on Orlandos. Will on Orlandos. Will on Orlandos.
„Jah.” Surun käe vastu kõhtu. „Ma olen tema naine.” Olen tema naine. Olen.
„Proua, mul on südamest kahju seda teile öelda, aga teie abikaasa oli tänasel lennul 23, mis kukkus alla, olles teel Atlantast Seattle’isse. Eeldatavasti ei jäänud keegi pardal olnuist ellu.” Ta kõlab nagu robot, nagu loeks ta käsikirjast maha. Mul on tunne, nagu helistaks Siri1 mulle, ütlemaks, et mu abikaasa on surnud.
Mu lihased lõpetavad töötamise ja ma vajun kokku. Mu ülakeha vajub alla mu enda sülle, mu keha paindub pooleks nagu katki murtud oksaraag. Ma olen sellest hoobist hingetu ja viimane õhk lahkub minust valju oigena.
„Mõistan, et see tuleb teile suure šokina, ja kinnitan, et Liberty Airlines pakub teile oma abi ja tuge. Oleme avanud otseliini ja e-posti aadressi, et saaksite meiega ühendust alati, kui soovite, nii päeval kui öösel. Täiendame regulaarselt infot oma veebilehel, www.libertyairlines.com.”
Kui ta ka midagi veel ütleb, ei kuule ma seda. Telefon kukub kolinaga põrandale ja mu segamini kabineti ukseava täitub õpilastega, kes vaatavad mind, silmad pärani, samas kui ma oma toolilt maha libisen ja nutan valju häälega ning surun mõlemad käed suule, et nuukseid vaigistada.
Mu vaatevälja ilmuvad kaks suurt kinga. „Oh, Iris. Ma kuulsin just. Mul on väga, väga kahju.”
Vaatan läbi juuste Tedile otsa, vaatan tema mures kulmu nende koeralokkide all ja nutan kergendusest. Ted oskab kõike parandada. Tema teab, mida teha. Ta helistab kellelegi, kes ütleb talle, et tegemist on vale Williga, vale lennukiga, ma olen vale naine.
Püüan end koguda, aga ei suuda, ja märkan alles siis, et mu kabinet on täis keskkooliõpilasi. Olin juba kuulnud neid koridoris mu ukse taha kogunemas, olin kuulnud vaikseid hääli ja sosinaid, mis polnud mõeldud minu kõrvu jõudma. Sõnu nagu „abikaasa, lennuk, surnud” ja ma tean, et nad on uudistega kursis.
Ei. Alles täna hommikul, kui ma kohvi reisitassidesse valasin, uuris Will telefonist Orlando ilmateadet. „Täna tuleb palav, kolmkümmend kraadi,” ütles ta pead vangutades. „Ja pole isegi veel suvi. Seepärast ei hakka me kunagi Floridas elama.”
Ava vaatab mind pisarsilmil. „Will on Orlandos,” ütlen talle ja üle tema näo vilksatab haletsus.
Mul on häbi, et ta peab mind sellises olukorras nägema, mul on häbi nende kõigi ees, sest olen kössis, nutune käkk põrandal. Tahan, et nad mu lihtsalt üksi jätaksid. Mu avatud ukse põhimõte võib
Apple’i digitaalne assistent.
