Focuse parkimist avas Arthur Laurenile ukse ja koos ronisid nad trepist üles väikese Victoria-aegse maja ülemisele korrusele, kus nad elasid. See oli ebatavaline, et paar jagas sama korterit, enne kui nad olid teineteisega kohtunud, aga see oli hoopis teine lugu.
Arthur pidi lõpetama mõned visandid ühe suurkliendi jaoks. Ta palus Laurenilt vabandust ja suudles teda, enne kui oma arhitektilaua taha istus. Lauren ei kaotanud aega ja läks voodisse ning jätkas sealt, kus ta oli Pauli romaaniga pooleli jäänud.
Mitu korda arvas Arthur, et kuulis teiselt poolt seina naeru. Iga kord vaatas ta kella ja võttis siis jälle pliiatsi. Hiljem, kuuldes seekord nuukseid, tõusis ta püsti, avas vaikselt magamistoa ukse ja leidis oma naise voodis midagi lugemas.
„Mis see on?“ küsis ta murelikult.
„Ei midagi,“ vastas naine käsikirja sulgedes.
Ta haaras voodi kõrvalt laualt pabersalvräti ja ajas end istukile.
„Kas sa ei ütleks mulle, miks sa nii kurb oled?“
„Ma pole kurb.“
„Kas sa said mõne patsiendi kohta halbu uudiseid?“
„Ei, häid uudiseid, tegelikult. Väga häid uudiseid.“
„Kas sa nutadki nende heade uudiste pärast?“
„Miks sa voodisse ei tule?“
„Mitte enne, kui sa mulle ütled, miks sa ikka veel üleval oled.“
„Ma ei usu, et võin sulle seda rääkida.“
Arthur seisis otse Laureni ees, olles otsustanud temalt ülestunnistus välja pressida.
„Asi on Paulis,“ purskas naine lõpuks välja.
„Mida, kas ta on haige?“
„Ei, ta on kirjutanud…“
„Mille ta on kirjutanud?“
„Ma tõesti peaksin temalt luba küsima…“
„Pauli ja minu vahel pole saladusi.“
„Tegelikult on. Ära selle pärast muretse. On juba hilja, tule voodisse.“
Järgmisel õhtul, kui Paul oli tööl, helistas talle Lauren.
„Ma pean sinuga rääkima. Mu vahetus lõpeb poole tunni pärast. Saame kokku kohvikus haigla vastas.“
Hämmeldunult pani Paul jaki selga ja lahkus kontorist. Ta põrkas Arthuriga lifti juures kokku.
„Kuhupoole sa lähed?“
„Oma naist töölt ära tooma.“
„Kas ma võin sinuga kaasa tulla?“
„Kas sa oled haige või on midagi muud, Paul?“
„Lähme, hiljem selgitan.“
Kui Lauren haigla parklasse ilmus, tormas Paul tema juurde ja seisis tee peale ette. Arthur seisis hetkeks seda pealt vaadates ja otsustas siis nende juurde minna.
„Ma räägin sulle kodus,“ ütles Lauren. „Ma pean Pauliga rääkima.“
Jättes Arthuri üksi, astusid nad kohvikusse.
„Kas sa lugesid läbi?“ küsis Paul, olles ettekandja minema saatnud.
„Jah, eile öösel.“
„Ja sulle meeldis?“
„Väga. Ma märkasin tegelikult üsna mitut asja, mis käisid minu kohta.“
„Jah, ma tean. Ma oleks ehk pidanud… sinult luba küsima.“
„Ausalt öeldes, poleks see paha teinud küll.“
„Igatahes, keegi peale sinu pole seda lugenud, niisiis…“
„Noh, sellest ma tahtsingi sinuga rääkida. Sa pead saatma selle kirjastusse – ma olen kindel, et see avaldatakse.“
Paul polnud sellega arvestanud. Esiteks, ta ei uskunud hetkekski, et ta romaan võiks mõnda kirjastust huvitada. Ja isegi kui peaks huvitama, polnud ta kindel, et talle meeldiks, kui keegi võõras ta kirjutatut loeks.
Lauren kasutas kõikvõimalikke argumente, aga Paul ei muutnud meelt. Välja minnes küsis Lauren, kas ta võiks nende saladust Arthuriga jagada. Paul teeskles, et ei kuule teda.
Kodus ulatas Lauren käsikirja Arthurile.
„Võta,“ ütles ta. „Räägime siis, kui oled selle läbi lugenud.“
Seejärel oli Laureni kord kuulata, kuidas Arthur korduvalt naerab, ja oodata vaikuses järgmist emotsiooni. Mitu tundi hiljem tuli Arthur elutuppa.
„Noh…?“
„Noh, see lugu on põhimõtteliselt inspireeritud meist, aga mulle see tõesti meeldib.“
„Ma ütlesin, et saatku see kirjastusse, aga ta ei tee seda.“
„Ma saan sellest aru.“
Pauli loo kirjastamisest sai noorele arstile kinnisidee. Kui ta Pauli nägi või temaga telefoni teel rääkis, küsis ta alati üht ja sama: kas ta oma käsikirja on juba ära saatnud? Iga kord ütles Paul ei ja käskis Laurenil selle kohta pärimine lõpetada.
Siis, ühel pühapäeval, hilisel pärastlõunal, helises Pauli telefon. See polnud Lauren, vaid toimetaja New Yorgis asuvast kirjastusest.
„Haa-haa, väga naljakas, Arthur,“ ütles Paul ärritunult.
Üllatunult ütles helistaja, et ta oli just lõpetanud romaani lugemise ja see oli talle väga meeldinud ja ta tahaks kohtuda autoriga.
Nad jätkasid mõnda aega vestlust, rääkides küll teineteisest mööda, ja Paul muudkui viskas nalja. Algul oli toimetaja rõõmsameelne ja siis vihane ning soovitas Paulil järgmisel päeval ta San Francisco kontorisse tulla; siis ta näeb, et see pole nali.
Äkki tärkas Paulis kahtlus.
„Kuidas te mu käsikirja enda kätte saite?“
„Üks teie sõber saatis selle mulle.“
Ja pärast seda, kui toimetaja oli andnud Paulile aadressi, kus nad kohtuvad, kõne lõppes. Paul kõndis oma korteris edasi-tagasi, kuni ei suutnud seda enam välja kannatada, hüppas oma Saabi ja sõitis läbi linna San Francisco Memorial Hospitali.
Kiirabiosakonnas küsis ta kohe Laurenit. Õde mainis, et ta ei näe eriti haige välja. Paul vaatas teda vihaselt ja urises, et kõik hädaolukorrad pole meditsiinilist laadi. Kui talle Laurenit kahe sekundiga kohale ei tooda, siis ta korraldab stseeni. Õde hakkas turvamehele nägusid tegema. Katastroof sai napilt ära hoitud sellega, et Lauren nägi Pauli ja tuli tema juurde.
„Mida sa siin teed?“
„Kas sul on kirjastajast sõber?“
„Ei,“
