ihaldaval pilgul vaatas, ja mees oli temasse armunud rohkem, kui tahtis tunnistada. Ainus probleem oli see, et kui nad koos olid, ei suutnud Paul leida õigeid sõnu, ehkki sõnade leidmine ei oleks tohtinud olla talle probleem – ning samuti naine.
Kuigi nad teineteist eriti tihti ei näinud, olid kummalgi oma harjumused. Kui naine oli Pariisis, meelis Paulile käia Rue Apollinaire’il kinos, justkui see oleks olulisem kui film, talle meeldis jalutada üle Pont des Arts’i silla ja süüa Berthillonis jäätist, isegi keset talve. Tundus, et Kyongile meeldis kõik see rohkem kui Pauli romaanid, ehkki just need olid nad kokku viinud.
Kyong jäi Pauli mõtetesse, kui teda Pariisis polnud, ja oli nii isegi rohkem kohal. Miks ta naise järele nii väga igatses?
Kohe, kui Paul oli käsikirja lõpetanud, alustas Kyong oma esimest nädalast külaskäiku. Ta ei tundnud üldse väsimust, mis oleks iga normaalse inimese puhul, kes on äsja kaksteist tundi reisinud, olnud loomulik, tema nägi välja alati värske ja puhanud. Pärast lihtsat hommikusööki, mis koosnes munast majoneesiga, saiaviilust ja klaasist shandy’st (mis oli võib-olla reisiväsimuse imeravim – Paul arvas, et peab seda kindlasti millalgi proovima), mida naine samuti alati sõi ühes ja samas kohvikus Rue de Bretagne’i ja Rue Charlot’ nurgal, läksid nad Pauli korterisse. Kyong käis duši all ja istus seejärel Pauli laua taha ta uut käiskirja lugema. Paul istus voodi jalutsis ja vaatas teda. See oli vaieldamatult täielik aja raiskamine, sest lugemisel jäi naise nägu ilmetuks. Paulile tundus, et küsimus, kas naine tahab olla ta käte vahel, sõltub sellest, kuidas ta romaani hindab. Justkui naise pakkumine „sõprus ja võib-olla midagi rohkemat“ tuleks tõlkida „rohkemat, kui su peatükid mulle meeldivad“. Seetõttu – selle asemel, et oodata sõnaselget tagasisidet tõlkijalt, kes vastutas ta põhilise sissetuleku eest (sest Paul elas oma koreakeelsetest tõlgetest) – istus Paul liikumatult paigal kuni hetkeni, mil naine talle andus.
Paulile meeldis kirjutada ja elada välismaal. Talle meeldisid Kyongi külaskäigud kaks korda aastas. Kui poleks olnud tõsiasja, et selle hind oli üksindus kogu ülejäänud aasta, oleks ta arvanud, et ta uus elu on peaaegu täiuslik.
Klaasuks avanes ja Paul ohkas kergendunult.
Arthur lükkas pagasikäru ja Lauren lehvitas.
4
Mia avas silmad ja sirutas end. Tal läks mõni hetk aega, et aru saada, kus ta üldse on, nii geograafilises kui emotsionaalses mõttes. Ta ronis voodist välja, avas magamistoa ukse ja läks Daisyt otsima. Aga korter oli tühi.
Köögiletil ootas teda hommikusöök ning selle juures vanal savitassil oli kiri:
Tundus, et sa vajad und. Kui valmis oled, tule restorani.
Mia pani kannu tulele ja sammus akna juurde. Päevavalgel oli vaade veelgi vapustavam ning tänavad olid tulvil kunstnikke ja kohalikke elanikke, kes läksid turule, kaugemal katuste kohal märkas ta Sacré-Cœuri kiriku kuplit. Ta mõtles, mida hakata peale nii selle päevaga kui ka järgmistega. Ta vaatas ahjukella ja püüdis ette kujutada, mida David praegu teeb; kas ta on üksi või võtab Mia puudumisest viimast. Kas ta tegi õigesti, et lahkus, lootes, et mees hakkab tema järele igatsema? Kas poleks olnud parem jääda ja proovida kinni püüda seda, mis oli läinud?
Mia ei teadnud, mida ta tahab, küll aga seda, mida enam ei taha. Ootamist, vaikust, kahtlusi. Ta tahtis tagasi saada oma elutahte ega tahtnud enam ärgata pidevas ärevuses.
Taevas oli hall, aga vähemalt ei sadanud. See on hea algus. Ta otsustas, et ei lähe Daisy juurde; selle asemel kõnnib Montmartre’il ringi, astub poodidesse sisse, võib-olla isegi laseb mõnel karikaturistil endast pildi joonistada. Täielik kitš, muidugi, aga just seda ta tahtiski teha. Prantsusmaal tunnevad teda ära vähesed. Ta kavatses võtta oma vabadusest kõik, mis võimalik.
Mia soris oma reisikotis, leidis sobivad rõivad ja andis seejärel järele kiusatusele oma parima sõbra korterit lähemalt uurida. Ta heitis pilgu valgeks värvitud raamatukapile, mille riiulid ägasid raamatute raskuse all. Ta näppas sigareti pakist, mille keegi oli kohvilauale jätnud, otsides vihjet, mis oleks paljastanud selle omaniku. Kas see oli mees? Sõber? Armuke? Kummaline, et Daisy polnud midagi öelnud. Paljas mõte sellest, et Daisy jagab kellegagi oma elu, tekitas Mias jälle soovi Davidile helistada, minna tagasi aega, kui mehele oli silma jäänud algaja näitlejanna. Ilmselt polnud see Davidi esimene armulugu, aga see, et ta seisis abituna kõrval, kui see välja tuli, oli leebelt väljendudes julm kogemus. Rõdul läitis ta sigareti ja jälgis, kuidas see sõrmede vahel põles.
Ta läks tagasi korterisse ja istus Daisy laua taha. Arvutiekraan oli lukus.
Mia kirjutas sõbrale:
Mis su salasõna on? Ma pean oma meile vaatama.
Kas sa ei saaks seda telefoniga teha?
Ei saa, kui olen välismaal…
Haa! Kitsipung!
Kas see on salasõna?
Sa teed nalja, eks?
Noh, mis see siis on?
Ma teen tööd. Laugud.
????
See on mu salasõna.
Mateentöödlaugud?
Lihtsalt „laugud“, tobu!
Pole eriline salasõna.
Ei ole. Ja ära mõtlegi mu failides nuuskida.
Sellest ma ei unistagi.
Mia pani telefoni ära ja kirjutas salasõna. Ta logis Daisy arvutisse sisse ja leidis sõnumi Crestonilt, kes küsis, kus ta on ja miks ta telefonile ei vasta. Üks moeajakiri oli palunud, kas tema juures saaks korraldada fotosessiooni, ja ta agent pidi saama nõusoleku nii ruttu kui võimalik.
Ta hakkas vastama, peatudes hetkeks, et mõtteid koguda:
Kallis Creston!
Ma läksin mõneks ajaks ära ja loodan su diskreetsusele. Palun ära räägi kellelegi – tõsiselt, mitte kellelegi. Selleks, et hoida Davidiga seda fassaadi. Pean üksi olema, ma ei taha, et mind käsutaks režissöör, fotograaf, sina või keegi su assistentidest. Niisiis – ma ei poseeri moeajakirjale, sest ei taha. Eile õhtul Eurostaril istudes panin oma otsused kirja, esimese asjana märkisin, et lõpetan teiste jalamatiks olemise. Ma pean endale tõestama, et olen selleks võimeline, vähemalt mõneks päevaks. Nüüd lähen jalutama, varsti võtan ühendust. Ära muretse, sa võid loota minu absoluutsele diskreetsusele.
Ta luges kirja läbi ja vajutas siis „saada“.
Ta pilku köitis mingi tabel ekraani ülaosas ja ta vajutas sellele. Ta silmad läksid suureks, nähes enda ees kohtingusaiti.
Ta oli nõustunud Daisy faile mitte vaatama, aga see oli teine asi… Pealegi, Daisy ei saa teada.
Ta vaatas meeste profiile, mille ta sõber oli välja valinud, purskas naerma mõne sõnumi peale, mida ta luges, ja tutvus kahe elulooga, mille leidis üsna huvitavad olevat. Kui päikesekiir ekraanilt kadus, otsustas ta, et on aeg virtuaalmaailmast lahkuda ja minna välja pärismaailma. Ta lülitas arvuti välja ja võttis kerge jaki, mis rippus esikunagis.
Pärast majast lahkumist kõndis ta Place du Tertre’ile, peatus galerii
