kokkusattumisel: esiteks, et sündisin oma isa pojana ja teiseks olen sündinud oma maa päriselanikuna. Lugu sai alguse nelikümmend aastat tagasi, varsti pärast suurt veresauna, kui mu isa oli põgenik Lõunametsades, mina aga suurtükiväelane asekuninga isiklikus laevastikus. Muide, sellesama asekuninga, kes andis käsu veresaunaks ja kes hiljem nii julma surma suri.”
Barr naeratas süngelt ja jätkas: „Mu isa oli Impeeriumi Patriits ja Siwenna Senaator. Ta nimi oli Onum Barr.”
Riose katkestas teda kannatamatult: „Tunnen tema pagenduse üksikasju väga hästi. Teil pole vaja neil pikemalt peatuda.”
Siwennalane ignoreeris teda ja jätkas kõrvalekaldumata. „Pagenduses olles tuli tema juurde üks rändkaupmees Galaktika äärelt. See omapärase aktsendiga noormees ei teadnud midagi Impeeriumi viimase aja sündmustest. Teda kaitses isiklik jõuväljast kilp.”
„Isiklik jõuväljast kilp?” Riose jõllitas talle otsa. „Te liialdate. Milline generaator oleks küllalt võimas tihendamaks kilpi üheainsa inimese suuruseks? Suure Galaktika nimel, kas ta vedas viie tuhande müriatonnist aatomienergia-allikat väikese käsikäruga kaasas?”
Barr lausus vaikselt: „See ongi võlur, kellest teie kuulete sosistatavat jutte ja müüte. Nime „võlur” pole kerge ära teenida. Ta ei vedanud kaasas ühtegi silmaganähtavat generaatorit, kuid ka raskeim käsirelv poleks suutnud isegi kriimustada kilpi, mida tema kandis.”
„Ja see on kogu lugu? Kas võlurid sünnivad vanameeste jampsimistest, keda on murdnud kannatused ja pagendus?”
„Lood võlureist ennetasid ajaliselt ka minu isa, härra. Tõend selle kohta on konkreetne. Pärast minu isa juurest lahkumist külastas see võluriks nimetatud kaupmees ühte tehnomeest linnas, kuhu mu isa ta juhatas. Ta jättis sinna maha ühe sama tüüpi kilp-generaatori, mida ta ise kandis. Kui verisele asekuningale määratud surmanuhtlus oli täide viidud, tõi minu isa selle generaatori pagendusest endaga kaasa. Selle leidmiseks kulus palju aega ...
Generaator ripub teie selja taga seinal, härra. Ta ei tööta. Ta töötas ainult kaks esimest päeva. Kui te seda lähemalt vaatate, siis veendute, et Impeeriumis see küll välja mõeldud ei ole.”
Bel Riose sirutas käe metall-lülidest vöö järele, mis kumera seina vastu liibus. Tema käe puudutustest katkes nõrk kleepväli ja kerge plopsatusega tuli vöö seinalt lahti. Ta tähelepanu köitis ellipsoid vöö tipus. See oli Kreeka pähkli suurune.
„See ...”
„Oli generaator,” noogutas Barr. „Enne oli. Tema saladust pole nüüd enam võimalik avastada. Subelektroonilised uuringud on näidanud, et generaator on ühtseks metallitombuks sulanud ja isegi kõige hoolsamadki difraktsioonivõre uuringud pole küündinud eristama diskreetseid osi, mis eksisteerisid enne kokkusulamist.”
„Järelikult püsib teie tõend ikkagi vaid ilma igasuguse konkreetse tõestuseta sõnamulinal.”
Barr kehitas õlgu. „Te nõudsite, et ma räägiksin, mida ma tean ja ähvardasite seda vägivalla abil välja pressida. Kui teile meeldib teabesse skeptiliselt suhtuda, mis on minul sellest? Kas te tahate, et ma katkestan?”
„Jätkake!” sundis kindral karmilt.
„Pärast isa surma jätkasin ma uuringuid. Siis tuli mulle appi teine juhus, mida ma mainisin, sest Hari Seldonile oli Siwenna hästi tuntud.”
„Ja kes on Hari Seldon?”
„Hari Seldon oli teadlane Imperaator Daluben IV valitsemisajal. Ta oli psühhoajaloolane, viimane ja suurim kõigist. Ta külastas Siwennat, kui see oli veel kunstidest ja teadustest rikas kaubanduskeskus.”
„Hm-mm,” pomises Riose hapult, „see roiskuv planeet, mis ei väida end vanal ajal olevat olnud rikkustest ülevoolav maa?”
„Päevad, millest mina räägin, olid kakssada aastat tagasi, kui Imperaator valitses veel kõige kaugemaidki tähti. Tol ajal oli Siwenna üks sisemaailmadest ja mitte metsistunud ääreprovints. Noil päevil nägi Hari Seldon ette Impeeriumi võimu langust ja lõpptulemusena terve Galaktika barbariseerumist.”
Äkki pahvatas Riose naerma. „Tema nägi seda ette? Siis ta nägi valesti, mu kallis teadlane. Ilmselt te ennast nii nimetate. No teate, Impeerium on ju praegu võimsam, kui ta oli tuhande aasta eest. Teie vanad silmad on ääremaa külmas kõleduses pimedaks jäänud. Tulge kunagi sisemaailmadesse, tulge meie tsentrumi soojusesse ja küllusesse!”
Vana mees raputas süngelt pead. „Ringlus lakkab esmalt perifeerias. Läheb veel mõnda aega, enne kui lagunemine südamesse jõuab. Tähendab, kõigile silmaga nähtav lagunemine, mis erineb juba oma poolteist tuhat aastat kestnud sisemisest laostumisest.”
„Ja nii see Hari Seldon nägi ette, et Galaktika muutub kogu ulatuses barbaarseks,” sõnas Riose heatujuliselt. „Ja mis saab edasi?”
„Nii ta rajas Galaktika äärmistes vastastippudes kaks asundust; Asumid, kus paljuneksid, kasvaksid ja areneksid elanikkonna parimad ja tugevaimad noored isendid. Maailmad, kuhu nad paigutati, valiti hoolikalt, samuti aeg ja koht. Kõik oli korraldatud nii, et psühhoajaloo muutmatu matemaatikaga ettemääratud tulevik tooks kaasa esialgse isolatsiooni Impeeriumi tsivilisatsiooni peaosast ja järkjärgulise arenemise Teise Galaktikaimpeeriumi algidudeks, kahandades nii vältimatut barbaarset vaheetappi kolmekümnelt tuhandelt aastalt vaevalt ühe tuhandeni.”
„Ja kust teie selle kõik välja uurisite? Teile näib asi üksikasjadeni teada olevat.”
„Ei tea ma midagi erilist ega ole ka asja põhjalikult uurinud,” vastas patriits rahulikult. „See on minu isa avastatud tõendite tükkhaaval kokkusobitamise vaevarikas tulemus, pisut olen ka ise juurde kogunud. Alus on habras ja pealisehitis romantikaga paigatud, et täita tohutuid lünki teadmistes. Kuid ma olen veendunud, et olulises osas on see tõene.”
„Teid on kerge veenda.”
„Kas tõesti? Selleks on kulunud nelikümmend aastat uuringuid.”
„Hm-mm. Nelikümmend aastat! Mina suudaksin selle küsimuse neljakümne päevaga lahendada. Tegelikult usun, et peaksin suutma. Tulemus oleks erinev.”
„Ja kuidas te seda teeksite?”
„Kõige ilmsemal viisil. Võiksin hakata maadeuurijaks. Võiksin üles otsida teie Asumi ja seda oma silmadega vaadata. Te väidate, et neid on kaks?”
„Salvestused räägivad kahest. Kinnitavaid tõendeid on leitud üksnes ühe kohta. See on ka arusaadav, sest teine paikneb Galaktika pika telje viimases lõpus.”
„Hästi, me külastame seda lähemat.” Kindral tõusis ja kohendas vööd.
„Kas te teate, kuhu minna?” küsis Barr.
„Umbkaudu. Eelviimase asekuninga märkmetes, kelle te nii osavalt tapsite, on kahtlasi lugusid välisbarbaritest. Tegelikult anti üks tema tütardest naiseks barbarist printsile. Küll ma tee leian.”
Ta sirutas käe. „Tänan teid külalislahkuse eest.”
Ducem Barr puudutas kätt sõrmeotstega ja kummardus formaalselt. „Teie külaskäik oli mulle suureks auks.”
„Mis puutub teie antud informatsiooni,”
