kaugemale, kui nende mängulaevad söandavad lennata. Agendid, kes nimetavad end kaupmeesteks, tungivad mitmete parsekite taha.”
Ducem Barr katkestas Riose’i ägeda sõnadevoolu. „Kui palju sellest informatsioonist on tõene; ja kui palju on üksnes kättemaksu raev?”
Sõjamees tõmbas hinge ja rahunes. „Minu raev ei pimesta mind. Ma ütlen teile, et käisin maailmades, mis on Siwennale ligemal kui Asumile, kus Impeerium on kauge müüt ja kus kaupmehed on käegakatsutav tõelus. Meid endid peeti kaupmeesteks.”
„Kas Asum ise ütles teile, et nende eesmärk on Galaktikat valitseda?”
„Ütles mulle!” Riose vihastas uuesti. „Asi pole selles, mida nad ütlesid. Ametiisikud ei öelnud midagi ja rääkisid üksnes äriasjadest. Aga mina vestlesin lihtinimestega. Minu tähelepanu köitsid tavalise inimese mõtted, neile ilmutatud saatus, suure tuleviku rahulik heakskiit. Selliseid asju ei saa varjata ja rahvahulkade üldist optimismi nad ei püüagi peita.”
Siwennalane ilmutas avalikult oma vaikset rahulolu. „Pange tähele, et siiani kinnitab kõik üsna täpselt minu rekonstruktsiooni sündmustest.”
„See teeb kahtlemata au teie analüüsivõimele. Ühtlasi kinnitab see tubli ja iseteadev kommentaar kasvavat ohtu Tema Keiserliku Majesteedi valdustele,” vastas Riose pahura sarkasmiga.
Barr kehitas ükskõikselt õlgu. Äkki kummardus Riose ettepoole, haaras vanamehe õlgadest kinni ja vaatas ainiti kummalise õrnusega talle silma.
„Nüüd, Patriits, lõpetame selle! Mul pole mingit soovi olla ebakultuurne. Minu arvates on Siwenna vaenulikkuse pärand Impeeriumi vastu vihatav koorem, mille minemapühkimiseks teeksin ma kõik, mis minu võimuses. Kuid ma olen sõjaväelane ja sekkuda tsiviilasjusse ma ei saa. See tooks kaasa minu ametist mahavõtmise ja mu kasulikkus oleks sellega jalamaid hävitatud. Mõistate? Ma tean, et taipate. Jäägu see neljakümne aasta vanune veresaun ja teie kättemaks süüdlasele meie kahe teada ja nüüd unustagem see. Ma vajan teie abi ... Tunnistan seda avameelselt.”
Noormehe hääles pulbitses pakilisus, aga Ducem Barr üksnes raputas leebelt ja järelemõtlikult pead.
Riose vannutas: „Te ei mõista mind, Patriits, ja kahtlen, kas suudan teid veenda. Ma ei saa argumenteerida, lähtudes teie seisukohalt. Teie olete õpetlane, mina mitte. Kuid seda ma võin teile öelda. Mida iganes te Impeeriumist arvaksite, peate möönma tema suuri saavutusi. Tema relvajõud on küll üksikuid kuritegusid sooritanud, kuid enamasti on need ikka kaitsenud rahu ja tsivilisatsiooni huve. Impeeriumi laevastik lõi Pax Imperiumi, mis valitses Galaktikat kaks tuhat aastat. Vastandage need kaks tuhat rahuaastat Impeeriumi embleemi Päike-ja-Kosmoselaev vapi all sellele eelneva tähtedevahelise anarhia kahe aastatuhandega. Mõelge järele nende vanaaja sõdade ja hävingu üle ja öelge mulle, kas vaatamata kõigile puudustele ei tasuks Impeeriumi säilitada.
Mõelge järele,” jätkas ta veenvalt, „milleni on Galaktika välisääred nende lahkulöömise ja iseseisvuse päevil langenud. Küsige eneselt, kas te väiklasest kättemaksuhimust juhindudes taandaksite Siwenna, võimsa laevastiku kaitse all oleva provintsi tema praeguselt positsioonilt barbaarseks maailmaks barbaarses Galaktikas, kus valitseb tükeldatud iseseisvuse üldine alandus ja viletsus.”
„Kas asi on nii halb?” sosistas siwennalane.
„Ei ole,” möönis Riose. „Isegi kui meie elu pikeneks neljakordselt, oleksime ise kahtlemata väljaspool hädaohtu. Kuid mina võitlen Impeeriumi eest; selle ja sõjalise traditsiooni eest, mille tähendust endale ma kahjuks teile selgitada ei suuda. See sõjaline traditsioon põhineb Impeeriumi seadustel, mida ma teenin.”
„Te muutute salapäraseks ja teise inimese salapära on mul alati olnud raske mõista.”
„Pole tähtis. Te mõistate, millist ohtu kujutab Asum.”
„Muuseas olin see mina, kes juba enne teie lahkumist Siwennalt sellele niinimetatud hädaohule tähelepanu pööras.”
„Siis te taipate, et oht tuleb lämmatada juba eos. Aga võibolla ka hoopiski mitte. Teie teadsite Asumist enne, kui keegi teine sellest kuulnudki oli. Te teate sellest rohkem kui keegi teine Impeeriumis. Te arvatavasti teate, kuidas teda oleks kõige parem rünnata; ja arvatavasti saate mind temapoolsete vastuabinõude suhtes ette hoiatada. Kuulge, saagem sõpradeks.”
Ducem Barr tõusis. Ta ütles kindlalt: „Abi, mida ma suudaksin teile pakkuda, on tühine. Niisiis vabastan teid sellest, hoolimata teie pakilisest nõudmisest.”
„Olukorra pakilisuse üle otsustan mina.”
„Ei, ma mõtlen seda tõsiselt. Isegi kogu Impeeriumi võimsus ei suudaks seda kääbusmaailma purustada.”
„Miks mitte?” Bel Riose’i silmad kilasid metsikult. „Ei, ärge paigast liikuge. Ma ütlen teile, kui te tohite lahkuda. Miks mitte? Kui te arvate, et ma alahindan seda vaenlast, kelle ma üles leidsin, siis te eksite.” Ta jätkas vastumeelselt: „Patriits, tagasiteel kaotasin ma ühe laeva. Mul ei ole tõendeid, et see langes Asumi kätte; kuid sellest ajast peale pole laeva asukohta kindlaks tehtud ja kui see olnuks üksnes õnnetusjuhtum, oleks me kindlasti pidanud laeva vraki tagasiteel üles leidma. See pole oluline kaotus – väiksem kümnendikust kirbuhammustusest, kuid see võib tähendada, et Asum on vaenutegevust juba alustanud. Sellise agaruse ja tagajärgedest mitte hoolimise taga võivad peituda meile tundmatud jõud. Kas te siis aitaksite mind ja vastaksite ühele küsimusele? Kui suur on nende sõjaline võimsus?”
„Mul ei ole aimugi.”
„Siis selgitage oma seisukohti. Miks te väidate, et Impeerium ei suuda võita seda tillukest vaenlast?”
Siwennalane istus Riose’i ainitist pilku vältides. Ta rääkis pingutusega: „Sellepärast, et ma usun psühhoajaloo printsiipidesse. See on kummaline teadus. Üks inimene, Hari Seldon, viis selle matemaatilise küpsuseni ja koos sama mehega suri ka teadus. Pärast teda pole suutnud keegi orienteeruda selle peensustes. Kuid selle lühikese perioodi vältel osutus see kõikide aegade võimsaimaks inimkonna uurimise vahendiks. Teesklemata, nagu suudaks ta ette öelda üksikisiku käitumist, formuleeris ta kindlad seadused, mis on võimelised matemaatilise analüüsi ja ekstrapolatsiooni varal valitsema ja ennustama inimrühmade massitegevust.”
„Niisiis ...”
„Seldon ja tema töörühm rakendasid Asumi rajamisel psühhoajalugu täies ulatuses. Koht, aeg ja tingimused ühinevad matemaatilise täpsusega, mis paratamatult viib Universaalse Impeeriumi tekkeni.”
Riose’i hääl värises pahameelest. „Kas teie arvates saab tema kunst ette ennustada, et ma ründan Asumit ja kaotan sellise ja sellise lahingu sel ja sel põhjusel? Te püüate väita, et ma olen rumal robot, kes järgib ettemääratud kurssi hävingule.”
„Ei sugugi,” vastas vana patriits teravalt, „ma juba ütlesin, et sel teadusel pole mingit pistmist üksikindiviidi käitumisega. Ette ennustatud on laiem tagapõhi.”
„Järelikult jääme me Ajaloolise Paratamatuse Jumalanna juhtiva käe kindlasse haardesse.”
„Psühh oajaloolise Paratamatuse,” parandas Barr leebelt.
„Ja kui mina tarvitan oma vaba tahte õigust, mis siis? Kui ma otsustan rünnata järgmisel aastal, või üldse mitte rünnata? Kui paindlik on Jumalanna? Kui leidlik?”
Barr
