vaatas otsivalt ringi. Tõepoolest, kus on huulepulk? Ka see kajas tuttavlikult ja Reemul käivitusid tavalised toimekad refleksid, mis sundisid suurema tüli ärahoidmiseks käsku täitma.
Ühiste pingutustega oli puult allakukkunud meigikotikene peagi leitud ja Reemu pidi jälgima, kuidas Hiireneiu tegi endale näo pähe.
„Nii!” sõnas Hiireke otsustavalt: „Mida sa vahid! Ära ole nii lõtv! Tee midagi!”
„Mi… mis ma pean tegema?” kobises Reemu vaguralt. Hiireisu oli kadunud.
„Ptüi!” sihukesele tuleks paksult ketšupit peale määrida, et maitseks, mõtles Reemu.
„Üks õige mees oleks juba ammu poest midagi toonud ja ennast korda teinud. Vaata missugune sa välja näed!” oli Hiireke halastamatu ja tänitas edasi: „Selle asemel vahid sina metsa all paljaid tüdrukuid! No on õnnetu tüüp!” tegi ta kokkuvõtte ja pööras Reemule selja.
Reemu tõmbas pea õlgade vahele: „No mis ma pean siis tegema?”
„Kao siit ja ära tühjalt tagasi tule! Too mida vaja, sul endal ka pea otsas! Ära ole nii loll! Pean ma kõike ette ütlema?”
Alandatud Reemu sörkis minema, juureldes selle üle, kustkohast ta nüüd midagi pihta paneb ja kuidas nii kena päev nii kehvad tuurid peale võttis.
Hiireneiu aga heitis rahuloleva pilgu peeglisse, pani selle siis kotikesse, sülitas eemalduvale Reemule järele ning vudis rahulolevalt oma teed.
HÄDAS KIIPIMISEGA
Ott maiustas mustikatega.
Jänku kui truu kannupoiss tegi jänesekapsast otsides tema ümber suuri javäikesi ringe.
Vares lendas linna poolt, kiri loperdas noka vahel.
Istus väsinult oksale, pani kirja jala alla ja teatas, et vallast tuli kiri Uduveere metsavanemale. „Küsisin, et kes see veel niisugune on? Öeldi, et ise otsustate!”
Hunt, kes oli läheduses põõsa tagant Jänese hilissuviste kehakumeruste juurdekasvu takseerinud, astus esile ja teatas, et see on talle. Tema olevat kõige vanem, sest mäletab veel Kaali meteoriidi kukkumist. „Üks suur pirakas käis ja tulejutt jäi tükiks ajaks taeva,” teatas ta.
Karu sügas käpaga kuklatagust ja arvas, et ju siis peab kärajad kokku kutsuma ja vaagima, kes võiks selle ameti peal olla.
„Jah, aga mis selles kirjas küll on?” hüples Jänes lähemale.
„Jah, jah, mis seal on?” kibeles rebane Reemu, kes oli ka kusagilt kohale ilmunud.
Vares takseeris ümbrikut: „Näh, see ju peaaegu lahti,” ja koukis ümbrikust kokkumurtud lehe.
„Loe, loe ette, mis seal on,” kibeles Reemu.
„Loe pealegi,” nõustus Karu.
Vares luges: „Eelseisvaks metsloomade kiipimiseks on metsavanem kohustatud osa võtma EL BLB ehk Euroopa Liidu Brüsseli Loomakaitse Büroo poolt korraldatavast kiipimiskursusest. Kursused toimuvad 13.–15. septembrini Kanadas. Sõit omal kulul.
Kaasa võtta:
Tõutunnistus
Tõendid vaktsineerimiste kohta
ID kaart
Tõend elukoha kohta
Kviitung riigilõivu 30.00 EUR maksmise kohta
Hambakaart
Üldkoosoleku protokoll metsavanemaks valimise legitiimsuse kohta
Vereanalüüsi tulemused
Kursustele mittesaabumisel saadetakse metsavanem aastaks Ruhnu saarele asumisele.”
Jänes tegi ettepaneku: „Las Vares lendab, siis hoiame sõidukuludelt kokku.”
Reemu: „Vares ei saa minna, ta lennutrajektoor on kreenis, ma katkusin nats ta sabasulgi, pealegi pole tal rahvusvahelist lennuluba – ta võib ainult siseliinidel lennata ehk Uduveerelt Saksa poeni.”
Vares: „Ära siin teravmeelitse midagi! Ise ei julge metsast sabagi välja pista!”
Kuna kohale oli ilmunud teisigi tegelasi, siis oligi kokkusaamine muutunud kärajateks, kus igaüks rääkis, mida asjast arvas. Mõni kuulas ka.
Jänes, kes oma metsavanemaks saamise võimalust hindas tagasihoidlikuks, küsis: „Kui keegi läheb, kas ma ei saaks jänesena kaasa sõita?”
Hunt oli sarkastiline: „Võib-olla ehk jänesekonservina, muidugi kui E-aineid on kõvasti lisatud, sest mine seda Jänest tea!”
Jänes: „Sinu katkutud nahka ei tahaks isegi üraskid!”
„Kuss, kuss,” manitses Karu. „Oleme nüüd kenad ja ärme tülitseme! Me peame neile midagi vastama.”
Reemu: „Kirjutame, et me mõtleme.”
Vares: „Kirjutame, et kiri läks kaduma ja et me ei taha kiipimist.”
Hunt: „Kirjutame, et meid esindab Hiiumaa metsavanem. Ja et nad on nõus endale kaks kiipi panna laskma. Äkki lasevadki, kui nänni saata!”
Kus on, sinna koguneb.
Seltskonnale oli lisandunud Mäger ja mõned muud tegelased.
Mäger, kes oli laia silmaringiga, teatas, et kui nad PRIA toetust metsaelu edendamiseks annavad ja tasuta interneti sisse seavad, siis kiipigu palju tahavad. Tema pole vastu. Ärgu ainult liiga vara tulgu, tema armastab kaua magada!
Kährik lisas Reemu kaasaelamisel: „Ja suure kivi juurde võiks tasuta õlleautomaadi panna.”
Jänes küsis: „Kas see laseb maha need tüübid, kellel õllehais küljes?”
Hunt, kellel oli igav ja hakkas tukkuma jääma, oli teema arengust maha jäänud, sekkus diskussiooni: „Saadame Põdra, tal on kõvad sarved, neid on vaja, kui seal vaidluseks läheb. Päris arukas on ta ka, kui just jooksuaeg pole.”
Vares oli vahepeal kirja uurinud, kraaksatas: „Kuulge, see kiri on saadetud 30. aprillil ja alla on kirjutatud, kui sellest kribist midagi välja lugeda: „Head Volbriööd Laimjala tõupullidelt! Tervitage eskimoosisid meie poolt!”!”
JÄNES HÄDAS LÕPMATUSEGA
Jänes istub kännu ääres, sellel on lahti raamat, ja loeb:
„Lõpmatus on lõputult lõpp asi, millel lõppu pole näha. Kuulda, tunda ja aru saada pole ka võimalik. Iga lõpmatuse sees on palju pisikesi…”
Lõpmatuses
