ajal ehk juunis-juulis magatakse teinekord isegi väljas, kärbeste eest kaitsev võrk üle pea tõmmatud.
Poliitikute hellitavad hüüdnimed
Millal paneme kellelegi hüüdnime? Siis, kui ta on armas ja meile lähedane. Või siis vastupidi – kui me teda ei salli, nimetame teda seljataga halvustava lisanimega.
Iisraelis on hüüdnimed väga levinud, eriti poliitikute puhul. Lähedastele on muidugi hellitusnimed. Sõimunimesid pole minu kõrval Iisraelis õnnestunud tabada. Ju ma ei ole siis nii sügavalt sealsesse ühiskonda sulandunud.
Aga see poliitikute nimetamine lapsikute hüüdnimedega… Ma ei tea, mis värk sellega on, aga isegi väärikad ajalehed ja uudistekanalid ei pelga seda avalikult teha. Toon mõned näited.
Iisraeli kõige kauem ametis olnud peaminister Binyamin Netanyahu4 on kohalike seas tuntud kui Bibi. Selle hüüdnimega kutsusid teda lapsepõlves vennad.
Hallipäine, väärikas ja alati rõõmsameelne Iisraeli president Reuven Rivlin5 on pälvinud hüüdnime Ruby/Ruvi. Võib-olla ulatub sellegi taust lapsepõlve.
Pikalt opositsioonis olnud leiboristliku partei üks juhtfiguuridest on Isaac Herzog6. Kui nime järgi eeldaks jõulist patriarhi, siis tegelikkuses on Herzog õrna ja kauni välimuse ning peene kondiga meesterahvas, keda tema ema kunagi nukukesena hellitas, räägivad kuluaarid. Nuku kohta öeldakse heebrea keeles buba. Selle edasiarendusena on Isaac Herzog tänapäeval iisraellaste kõnepruugis Bougie (loe: buugi).
Endine Iisraeli kaitseminister Moshe Ya’alon on tema peaaegu-hüüdnimekaim – Bogie (loe: boogi). Seegi hüüdnimi on pärit lapsepõlvest.
Endine Iisraeli rahandusminister Avraham Shochat sai lapsepõlvest kaasa hüüdnime Baiga. Ja kunagine poliitik Eliezer Zandberg on iisraellaste hulgas olnud tuntud hüüdnimega Moody (loe: muudi) ehk Armsake.
Ajalukku on jäänud veel Ariel Sharon ehk Arik. Ja vististi pälvib iga järgminegi esile kerkiv poliitik otsekohe ka hella-nunnu hüüdnime.
Šmueli-nimelisi kutsutakse Šmulikuteks, Ruti-nimelisi hüüdnimega Tuti jne. Iisraelis ei panda selliseid asju pahaks.
Segadust suurendavad nimed, mis kõlavad meile kui hüüdnimed, aga tegelikult ongi inimese päris nimed. Näiteks mehenimi Itzik või naisenimed Aya ja Tzipi.
Üheteistkümnes nuhtlus
Juutidel ei ole oma rahvariideid. Samas kannab osa juute teatud riideesemeid, mis neid ilmeksimatult juudina näitavad. Näiteks ultraortodokssete juudi meeste must-valged rõivad ja kübarad. Ja muidugi kipa-mütsikesed – nende järgi on juba eemalt vaadates näha, et mees on esiteks juudi rahvusest ja teiseks usklik.
Kipa -mütsikest on eesti keeles nimetatud ka pigimütsiks või lihtsalt juutide mütsiks. Muudes keeltes on samuti kasutatud jidiši nimetust yarmulke. See on lühend heebrea väljendist Yere me-Elohim, mis tähendab jumalakartust.
Heebrea sõna kipa tähendab tegelikult rohkem kui vaid nimetatud mütsikest. Kipa öeldakse ka kupli kohta. Iisraelis on paljudel vanadel majadel, eriti Jeruusalemma vanalinna omadel, katus kuplikujuline ja sedagi nimetatakse kipa’ks.
Erinevalt lääne traditsioonist, mille puhul tuleb müts austuse märgiks peast ära võtta, on juutidel vastupidine komme – austuse märgiks peab pea kaetud olema. Sellepärast paljud usklikud juudi mehed kipa-mütsikest kannavadki. Palvetaval meesterahval peab Jumala austamise märgiks pea kaetud olema. Sama kehtib sünagoogi sisenedes ja ka Jeruusalemma vanalinnas asuva Nutumüüri, suure vabaõhusünagoogi ääres.
Kombe taust ulatub piibliaegadesse, kui preestrid templisse sisenedes pea pidid katma. Teise Moosese raamatu 28. peatüki salm 4 teatab: „Ja need on riided, mis nad peavad tegema: rinnakilp, õlarüü, ülekuub, kirjatud särk, peakate ja vöö; nad tehku pühad riided su vennale Aaronile ja tema poegadele, et nad saaksid olla mulle preestriteks!“
Peakatte käsku on korratud sama raamatu 29. peatüki 6. salmis: „Pane temale peakate pähe…“
Esialgu käis pea katmise korraldus ainult preestrite kohta. Aegade jooksul on käsk laienenud. Tänapäeval kannavad religioossed juudi mehed igal ajal, välja arvatud magades või ennast pestes, kipa’t. See näitab sümboolselt, et nad alistuvad kõrgeimale võimule, see tähendab Jumalale.
Meie ajaarvamise esimestel sajanditel kirjapandud talmudis on käsitletud kipa kandmist. Juba ammu on sellest saanud juudi kogukondade üldine tava. Osalt on selleks andnud tõuke kristluse levik. Pärast vana testamendi aega ehk uue testamendi ajastul on kristlastel olnud komme, et meesterahvad paljastavad oma pea, kui on tarvis kas austust avaldada või palvetada. Et kristlased nii tegid, arvasid rabid, et juudid ei peaks käima teiste rahvaste kommete järgi. Valdavalt mõeldakse „paganate moodi mitte käitumise“ all seda, et juut peab elama jumalakartlikult. Ometi mõjutas korraldus ka peakatmise kommet – kui kristlikud rahvad võtavad austust avaldades mütsi maha, paneb juut selle hoopis pähe.
Naiste peakatmisega on aga lugu samasugune nagu teistelgi rahvastel – naine, eriti vanem või abielus naine, ei pea peakatet eemaldama. Juudi naine ei teeks seda niigi, aga läänelikeski maades jätavad naised kübara pähe ka siis, kui nende mehed näiteks leina või tervituse märgiks oma pea paljastavad. Siinkohal meenuvad mulle minu lapsepõlve lasteaiapeod – mitu ema jättis soojas ruumis oma uhke karvamütsi kui staatusesümboli kindlalt pähe.
Juba kõige väiksemaid poisslapsi õpetavad religioossed juudid pead katma. Ühelt rabilt küsiti, kui vanalt peaks juudi poiss hakkama kipa’t kandma. Ta vastas, et lapsele peaks kipa’ga seotud kommetest võimalikult vara rääkima. Samas ei peaks lapse elu selle teemaga keeruliseks tegema. Kui ta saab aru, miks on hea kipa’t kanda, ja ta ise tahab seda teha, on kõik hästi. Aga last talle kipa’t pähe sundides piinata ei tohiks. Tähtsate rabide naised on siiski isegi oma sülelastest poegade pead katnud – kuni ajani, mil nad kommet poisile endale selgitada on saanud. Edaspidi on kipa kandmine juba poisi oma teadlik otsus.
Kuigi rangemad juudi usklikud panevad oma poegadele kipa’d pähe õige vara, öeldakse, et kindlasti peaks laps seda peakatet kandma alates kolmandast eluaastast. Kolmeaastaseks saades lõigatakse religioossete juudi perede poisslastel esimest korda juukseid. Kogu pea saab lühikese soengu. Alles jäävad oimulokid, mis jäetakse pikaks. Pärast esimest rituaalset juukselõikust hakkavad poisikesed ka pidevalt kipa’t kandma.
Võib tekkida küsimus, kuidas need mütsikesed väikestel marakrattidel peas püsivad. Isegi kõige korralikumate perede lapsed jooksevad, ronivad ja võivad mängutuhinas oma kerge peakatte ära kaotada. Hea abivahend on kõige tavalisemad juukseklambrid. Nendega saab vajaduse korral kipa ühest või mitmest kohast kindlalt juuste külge kinnitada.
Vanemaks saades harjutakse kipa’ga ära. Noormehed ja täismehed ei pea enam klambreid kasutama, vaid oskavad seada oma igapäevaelu nii, et mütsike peast maha ei kuku. Kui tuleb äkilisem tuulehoog, hoitakse kipa’t käega kinni; see käeliigutus käib pärast pikki aastaid juba
Binyamin (Benyamin) Netanyahu (s 1949) on Iisraeli paremtsentristlik poliitik, Likudi partei esimees, alates 2009 peaminister ja 2015 ühtlasi siseminister.
Reuven Rivlin (s 1939) on Iisraeli president a-st 2014.
Isaac Herzog (Hertsog, s 1960) oli knesseti ehk Iisraeli parlamendi liige 2003–2018.
