Huvitub kirjandusest. Vot tema on vaja tulevikku silmas pidades värvata. Igal juhul jõudu teile ja õhtul näeme.“ Jarmo ja Reimo lahkusid ning jätsid teise osakonna mehe oma viina mahlaga lõpetama.
Hotell Tallinna varietee oli 1970. aastate alguses üks linna neljast varieteest. Tavaliselt kogunesid inimesed tunnike enne programmi algust ning tellisid söögid ja joogid lauda. KGB meestel oli alati broneeritud oma laud, mis asus kusagil pimedamas saalinurgas, kust oli hea vaade kogu saalile.
Mehed said kokku hotelli fuajees, panid mantlid garderoobi ja läksid saali. Viisemanni laud oli juba kaetud: salat, väikesed võileivad, pudel viina ja puuviljad. Mehed sättisid toolid nii, et istusid saali suunas poolkaares. Kelner tõi menüü ja palus vaadata, mida seltsimehed soojast söögist soovivad.
Kuni teised sööke valisid, vaatas Jarmo suure huviga saalis ringi. Midagi niisugust polnud ta näinud ei Helsingis ega Riias, rääkimata Venemaast. Esiteks oli siin palju välismaa turiste, aga ka kohalikke eestlasi. Talle jäi silma üks sümpaatne noorpaar lähedalt lauast. Noormees oli pikka kasvu ja pikemate juustega. Tema kaaslane ootas viimaseid kuid last. Mehel oli korralik hall ülikond ja naisel paksust krimpleenist oranž kleit. Kenadel noortel jätkus silmi ainult teineteisele. Tundus, et nad olid rõõmsad ja õnnelikud. Jah, sellised peaksid olema kõik nõukogude inimesed. Jarmo manas silme ette pildi oma kodukülast Venemaal. See oli hoopis teistsugune – mehed alati purjus ja kasimata, naised puhvaikades ja sitsikleitides. Jarmo mõttelõnga katkestas Viisemann, kes tonksas teda küünarnukiga.
„Tellid ka midagi hamba alla või vahid niisama? Näed, siin on menüü!“
Menüü valik ei jäänud laeva restoranile alla. Igasugust alkoholi oli siin isegi vist rohkem. Jarmo valis söögi välja ja jäi uuesti saali vaatama.
„Mis sa põrnitsed seda suure kõhuga tüdrukut,“ torises Viisemann. „Temaga sul küll mingeid väljavaateid ei ole. Tema kutt on siin Eestis tuntud võrkpallur ja tüdruku paps on nii kõva mees, et meie hammas tema peale ei hakka. Näed, meie naised istuvad sinna lauda. Me sättisime nende laua nii, et näeksime nende liikumist ja olekut. See parempoolne on Mare ema Margit. Millal sa, Reimo, ta tantsima viid, see on sinu enda asi, aga täna peate tuttavaks saama. Ma jätsin seal lauas ühe tooli vabaks, nii et sul on pärast hea võimalus nende lauda minna.“
Viisemann valas pitsid viina täis, enne kui jätkas.
„Sina, Jarmo, häbened siin lauas üksinda, sest sinu tüdrukut täna ei ole ega tule. Äärmisel juhul võid seda oranži nukukest vaadata. Kogu Margiti laua jutuajamine lindistatakse, mikrofon on lillevaasis. Kui vaja, saame pärast kuulata. Noh, hakkame siis pihta, õhtu on pikk.“
Viisemann kummutas pitsi viina kõrist alla ning teise kohe järele. Alles seejärel tõstis ta salatit ja pakkus teistele ka. „Kuidas sa muidu Inturisti tööle said?“ alustas Reimo seltskondlikku vestlust.
„Ühel päeval ülemus ütles, et nüüd lähed katuse alla, ja pakkus välja, et minust saaks Inturisti Eesti osakonna direktori asetäitja. Noh, ma olin nõus, sest palk on ju kahekordne. Inturist maksab ja kontor maksab kah. Pealegi olen Tallinna 7. keskkooli lõpetanud ning inglise keel on suus.“ Juut valas järgmise viinapitsi täis.
„Kes sinu ülemus siis Inturistis on, kas ka meie mees?“ Viisemann hakkas Reimo küsimuse peale itsitama ja ninaga löristama.
„Ülemus on mul ka juut, aga pede, sellepärast ongi ülemus. Tema peab olema eraisik. Ju ta on mõne Moskva Inturisti ülemaga keppinud, et sellise sooja koha sai.“ Mehed lasid salatil hea maitsta.
„Kui Viru valmis saab, on Inturistile sinna uued tööruumid planeeritud. Vaadake, et need siis ilusad tulevad. Teie, soomlased, ju ehitate. Räägitakse, et soomlased teevad väga kvaliteetset tööd.“ Nina luristades valas Viisemann uuesti pitsid täis.
Kui programmi alguseni oli jäänud paarkümmend minutit, ligines lauale kelner, külg ees, ja küsis, kas võib sooja söögi ära tellida. „Meil on siin paar asja, mida ma soovitan. Üks on metsseapraad ja teine on Kiievi kotlet.“
Juut kuulas kelnerit sellise näoga, et teab ise paremini, mida võtta.
„Kuule, poja, too meile algatuseks veel üks viin. Ja vaata, et sa seda karahvini vähem ei vala. Tunnen teid, täinahku, ainult petta tahate ausaid nõukogude inimesi. Nii, mina võtan metssea. Poisid, soovitan teil ka asjad ära tellida, sest kohe algab programm.“
Õlise naeratusega pöördus kelner Reimo ja Jarmo poole. Viimased olid menüüga põhjalikult tutvunud, nii et Jarmo võttis Kiievi kotleti ja Reimo metsseaprae.
„Teie restoranid on ikka väga hästi varustatud. Riias pole pooltki nii hea valik,“ vangutas Reimo pead.
„See on Inturisti esindushotell ja meid varustatakse esmajärjekorras,“ teatas Viisemann. „Riias ju turiste ei käi, pole laevaühendust. Ka Soome president pole seal käinud. Kurjad keeled räägivad, et kui Kekkonen siin käis, läksid nad meie parteisekretäri Käbiniga koos sauna ja jõid ninad täis. Käbin jäi rohkem purju ja lubas Kekkonenile igasuguseid asju, sealhulgas laevaühendust.“
„Ja mis sina vahid siin veel?“ pöördus Viisemann vahepeal kelneri poole. „Kähku kööki ja olgu toidud kohe peale programmi laual. Ah jaa, enne too veel kann morssi.“ Kelner taganes kummardades.
„Niisiis – lubas, mis ta lubas, aga Kekkonen võttis hiljem Brežneviga ühendust ja ütles, et Käbin lubas laevaliiklust. Mis siis muud üle jäi, laev pandigi käima. Muidu on ju tore, aga vahel tuleb siia turistidena ka inimesi, kes proovivad meie riiki õõnestada. Vot siit algabki meie töö.“ Mõne minuti pärast kustutati tuled ja programm hakkas pihta.
5
Oli ilus juulikuu laupäev. Mare ja Jarmo jalutasid Kadrioru pargis luigetiigi ümbruses. Jarmo meeldis Marele päriselt. Kuna Mare ema oli sõitnud Pärnusse päikeselist nädalavahetust nautima, otsustas Mare Jarmo enda juurde külla kutsuda.
Niikaua kui Mare köögis askeldas ja kohvi keetis, vaatas Jarmo elutoas ringi. Korteri seinad olid täis vanaaegseid maale, mis võisid maksta üsna palju raha. Puhveti peal seisis raamitud pilt nõukogude sõjaväe vormis mehest. Jarmo vaatas pilti ja leidis, et mees on Marega üsna sarnane.
„See on minu isa.“ Mare oli vaikselt elutoa uksele astunud ja Jarmot jälginud.
„Kas ta on punaarmees?“
„Nojah. Meie nimetame seda küll nõukogude armeeks. Isa on mul lendur ja elab Eestist kaugel. Me ei ole ammu kohtunud. Mul on seal Venemaal ka õde ja vend.“
„Kuidas see nii juhtus? Kas su isa on eestlane?“
„Ei ole, täitsa venelane. Armastus on ju keeruline. Näed, mulle meeldid sina, soomlane. Me ei saa kunagi kokku jääda, sest ma ei saa välismaalasega abielluda. Ja isegi kui me abiellume, kes mind sinuga Soome laseb?“
Jarmo pani punalenduri pildi puhvetile tagasi ja ohkas.
„Ega see kerge ei ole, aga kui me väga tahame, siis on see võimalik. Enne pead sa kooli lõpetama ja siis tuleval aastal saame sellest rääkida. Mare, kas ma võin ööseks sinu juurde jääda? Ma ei saa seal korteris täna olla. Ma rentisin selle 50 marga eest ühele ehitajale, kes saab seal oma tütarlapsega kokku.“
„See ei ole hea mõte, mul võib ema tagasi tulla ja meid leida. Sellest tuleks palju jama…“
„Aga Mare, läheks siis hotelli?
