otsa saama, aga minu leivaisast polkovnikust pole taas kippu ega kõppu kuulda.
Otsustan minna kontrollima peidikut, mis asub Lasnamäel ühe kivihunniku sees. Peidikuid pean ma kontrollima regulaarselt kord kuus. Kui tuleb mingi kiire teade, siis võetakse minuga ühendust. Peidikute kontrollimisel on oma järjekord. Kõige tähtsam peidik asub Pirita kloostrit ümbritsevas müüris. Teised kohad on vähemtähtsate teadete jaoks.
Bussis on tüütult palav. Et jõuda peidikuni, pean ma igaks juhuks tegema päris suure ringi läbi linna, et võimalik saba maha raputada. Aknast paistab üsna igav ja hall elurajoon. On see Õismäe või Lasnamäe, sellel polegi hetkel tähendust. Sõitma pean selles bussis niikaua, kui olen kindel, et keegi mind ei jälita.
Mõtted veerevad paratamatult varasemale elule. Olin tavaline koolipoiss Elva linnas. Suviti meeldis mulle ujuda Verevi järves ja eriti vahva oli hüppekast alla hüpata. See saigi mu eluteel saatuslikuks. Kuna ma ujusin ikka väga hästi, anti mulle soovitus Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehalise kasvatuse erialale astumiseks. Instituuti sain sisse üle kivide ja kändude. Poleks kellegi karvast kätt olnud, oleksin ma keemia eksamil raudselt põrunud. Koolis oli päris lõbus, kui välja arvata anatoomia ja selle aine õppejõud dr Kook. Tema pidas mind täitsa lolliks, sest ma ei teinud mikroskoobis rakkudel vahet. Pealegi jäin talle eksamil spikerdamisega vahele.
Bussi mögafon ragiseb ja teatab, et järgmine peatus on Majaka. Mul on veel vähemalt veerand tundi sõita. Siis tuleb hoolega vaadata, et mõnda jälitajat mu taga ei istu.
Pärast anatoomia eksamit kukkusingi instituudist välja ja läksin sõjaväeteenistusse. Sattusin Ukrainasse erivägedesse, kus sain kõva mahvi. Siis algasid Balti riikides iseseisvusliikumised ja mind suunati Balti sõjaväeringkonna staapi, sealt aga Eestisse. Minu mentoriks ja juhendajaks sai GRU polkovnik Nikolai Dmitrievitš. Tema käest ma nüüd ülesandeid saangi. Eks nad on üritanud Eesti riigi taasiseseisvumist takistada, aga vaatamata sellele on asjad Eestis väga kiiresti arenenud.
Hakkan vaikselt bussis ringi vaatama. Siia on jäänud ainult paar pensionäri ja mõned koolilapsed. Järgmine peatus on minu oma. Bussipeatusest on Lasnamäe peidikuni mõnisada meetrit.
Niisiis, peidikus ongi teade. Polkovnik tahab minuga kohtuda kahe nädala pärast esmaspäeval. Tõnismäel, otse haigla kõrval, asub väike lossi moodi maja. See on Arhitektide maja ja seal on korralik baar, kus saab ka süüa.
Sinna ma siis seangi sammud kaks nädalat hiljem esmaspäeval. Polkovnik istub juba nurkmises lauas.
7
Pärast pikki aastaid kodumaast eemalolekut seisis Mare 1989. aastal Helsingist Tallinna suunduva laeva pardal. Umbes kolmveerand tundi enne seda, kui laev Tallinna jõudis, läks naine välja tekile ja vaatas lummatult kilukarbisiluetti, mille järele ta oli nii ammu igatsenud. 1972. aastal lahkudes polnud ta lootnud iial Tallinna tagasi tulla. Ükskõik kui hea elu läänes ka polnud, ei asendanud see kodumaad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
