oli nende sealoleku üle ainult hea meel. Just nemad hoolitsesid Davidi eest, kui too sündis.
Niipea kui Elizabeth oli piisavalt tugev, et oma imikust poja juurest lahkuda, kibeles Lanthia isa uuele avastusreisile.
Seekord Aafrikasse, kuna tahtis üles otsida suguharu, millest inimesed väga vähe teadsid, kuid millel oli iidne suuliselt edasi kantud ajalugu.
Alles nüüd, kui Sir Philip oli vananemas nagu ka ta naine, kuigi viimasele ei meeldinud seda tunnistada, tundsid nad kodus olemisest rahulolu.
„Ma nii väga tahaksin koos sinuga avastusreisile minna, isa,“ ütles Lanthia peaaegu kohe, kui oli rääkima õppinud.
Selleks et lapsele rõõmu valmistada, võtsid nad Lanthia lühikestele Mandri-Euroopa reisidele kaasa.
Selleks ajaks kui Lanthia oli piisavalt vana mõistmaks täielikult, mida tähendavad avastusretked maailma tundmatutesse osadesse, avastas ta, et ta vanemad soovisid nüüd hoopis Huntingdonshire’i jääda.
Kodus polnud paljut, mis Lanthiat oleks üles kasvades lõbustanud ja seetõttu köitsid raamatud ja isa jutud teda veelgi enam.
Ta ratsutas nüüd aeglaselt piki sissesõiduteed, mida ääristasid kummalgi pool iidsed tammepuud, seistes rivis nagu tunnimehed.
Tal polnud õrna aimugi, et näeb välja, nagu oleks ta muinasjutust välja astunud, mitte oleks tavaline lihtsurelik.
Lanthia oli väga kaunis noor tütarlaps, kuid asi polnud ainult välimuses. Temas oli midagi hoomamatult ebamaist, mis tõmbas nagu magnet tema poole kõiki, keda ta kohtas.
Asi polnudki nii väga selles, mida Lanthia ütles, vaid pigem selles, et ta justkui rääkis kõigiga enda ümber oma hingest välja kiirgava aura kaudu.
Sir Philip ütles kord oma naisele: „Kui ma olen koos Lanthiaga, tekib mul alati tunne, nagu ta oleks tõeline jumalanna, kes on tulnud meie juurde Olümpose mäelt ning võib iga hetk kaduda!“
Leedi Grenville naeris.
„Ma saan täpselt aru, mida silmas pead, kallis,“ vastas ta, „ja see on sinu süü. Maailm, mille talle loonud oled, on reaalsem kui maailm, milles ta tegelikult elab!“
Nüüd, kui Lanthia oma kodu vaatas, mõtles ta, et iidne tellis on nii kaunis ja et sellel on oma elu, kuna on nii paljusid aastaid olemas olnud.
Ta kujutles ette kõiki neid inimesi, kes olid ta kodu ustest läbi käinud ja tundis, et nad kõik on jätnud endast maha osakese, mida ta maja atmosfääris tunnetas.
Siin oli olnud sõdureid ja riigimehi, elumehi ja elupõletajaid ning igat sorti poliitikuid, kellest oli olnud riigile palju kasu.
Nad kõik olid tulnud ja kõik olid läinud.
Mõnikord tundis Lanthia, nagu oleks nad ikka veel kohal, valvamas oma nimekaimude üle ning valmistamas ette teed neile, kes tulemas on.
„Selleks saab olema David,“ mõtiskles Lanthia, „ja on juba aeg, et ta abielluks ja saaks poja, kellest Davidi surres tuleks kümnes baronet.“
Ta ratsutas talli ning üks tallipoistest tuli Jupiteri oma hoole alla võtma.
„Oli teil meeldiv ratsasõit, preilna?“ küsis too.
„Oli väga tore nagu ikka, ja kui mul õnnestub, siis läheksin ka õhtul veel ratsutama.“
Tallipoiss naeratas laialt, nagu teaks ta seda ilma ütlematagi.
Lanthiale meeldis väga käia Jupiteriga ratsutamas, kui päike hakkas taevaveerelt vajuma ning varjud pikemaks kasvama.
Just sel hetkel tundus kõik nii salapärane.
Maailm jäi siis järsku vaikseks ning Lanthia tundis, et on tundmatusele veidi lähemal.
Just sel hetkel tulid talle kõige paremad jutud mõtteisse ning need tundusid talle täiesti võimalikud. Ta peaaegu nägi oma vaimusilmas neid juhtumas ning tundis neid ka oma südames.
Kui ta tagasi maja poole jalutas, mõtiskles ta, kas isa võtab temaga pärastlõunal koos midagi ette.
Mõnikord pani isa kõrvale raamatu, mida kirjutas, ning ütles, et peab midagi valdustes uurima minema või mõnd renditalunikku külastama.
Või ehk tuleks isa temaga koos lihtsalt lõbu pärast ratsutama.
Võimalus, et isa võiks koos temaga ratsutama minna, tekitas Lanthias nii suur elevust, et ta kiirustas halli.
Ta mõtles, kas peaks kohe isa kabinetti minema, kuid isale ei meeldinud, kui teda töö ajal segati.
Kuid käes oli peaaegu lõuna aeg ja üks asi, mida Lanthia ema järjekindlalt nõudis, oli see, et Sir Philip korrapäraselt ja korralikult sööks.
Ema ei lasknud isal keskenduda oma raamatu kirjutamisele nii suures ulatuses, et see oleks võinud ta tervisele mõjuma hakata; seda oli isa nooremana teinud – töötanud järjest päev otsa, ilma et oleks söönud ega joonud.
Ta oli lihtsalt oma kirjutamisega nii hoos, et ta ei raatsinud selle lummusest lahkuda.
Kuid nüüd, mil ta oli lähenemas kuuekümnele, nõudis ema, et ta enda eest paremini hoolitseks.
Kuna isa armastas ema väga, tegi ta kõike, mida too temalt palus.
„Kell saab viie minuti pärast üks,“ mõtles Lanthia, „ta ei saa pahaseks, kui ma teda praegu töö juures segan.“
Lanthia jooksis piki koridori.
Sir Philipi kabinet oli raamatukogu kõrval, nii et tal poleks vaja kaugele minna, kui oma uurimistöö jaoks mõnd raamatut vajas.
Lanthia avas väga vaikselt ukse.
Ta nägi siis, et isa ei olnud üksinda, vaid ka ema oli seal.
Lanthia astus kabinetti ja Sir Philip hüüatas.
„Oh, siin sa oledki, Lanthia! Ema just rääkis sinust.“
„Ma käisin ratsutamas, isa, ja ma lootsin, et ehk sa tuleksid täna pärastlõunal koos minuga ratsutama.“
Sir Philip naeratas talle.
„Emal on sulle midagi öelda.“
Lanthia vaatas ootusärevalt emale otsa.
„Me saime lord-asevalitseja korraldatud ballile kutse, kullake,“ lausus ema. „Sellest saab paljulubav sündmus, kuna lord-asevalitseja korraldab selle Austria keisrinna auks, kes, nagu sa mäletad, eelmisel aastal seal lühikest aega peatus.“
„Keisrinna oli seal, sest tahtis lord-asevalitseja hobuseid näha,“ lisas Lanthia. „Krahvil on suurepärased hobused ning keisrinna oli neist lausa lummatud.“
„Keisrinna tuleb taas ja krahv korraldab talle seekord balli. Kuna see on maakonna jaoks väga tähtis sündmus, kullake, pead välja nägema imekaunis ning sul läheb ka uut kleiti vaja.“
„Ma pole eelmistki kleiti, mille mulle ostsid, õieti kandnud, ema. Vanaisa leinates on olnud nii väheseid kordi, kus olen seda
